Sõnale vabadus leiti 246 luuletust
luhtum
kuidas see juhtus
tuleste avatud pihkude puhtus
ja siluli paid
põskedel
siidina sõnatud sõnumid said
kuidas see juhtus
katkeva sõlmede sõrmine sidusus
pooleldi luhtus
lahtistest nööridest põimudes
moodustus teisele elule abistav köis
lõputuis öis
millal see juhtus
tühjuse torbikud ääreni
veeresid täis
otsani ootamas ikkagi tooret
mis näis
olevat õige ja olevat pealegi
antud
kõikidest kõrgemalt
enamast hoolemalt kantud
lastud ja lenneldud õhkude panna
ja hoida
kuni jääb õnneni isegi
heledast halost ja helluse helidest väheks
tantsivaist t .....
Kaljuserval
su sinavate sametsilmade
summutavad suudlused
paitavad mu sõrmi
kui veider paitavad mu sõrmi
mitte silmi ega suud
vaid sõrmi
sest need on viimsed mida näed
kui ma end kaljuservast lahti lasen
ja tuultest hoogu võtan
sest need silmsuudlused on viimsed mida tunnen
kui ma tuultest hoogu võtan
ja end kaljuservast lahti lasen
ja kui su silmade soojus kiirgab
minule minuni minusse
sinuna sinuga sinust
siis tahan su silmi ma näha mitte tunda
näha
mitte tunda
seista
mitte lennata
seista
mitte lennata
jumala eest mitte ainult lennata
üksi
kui juba lennata siis .....
Pimeduses kaovad seinad
Ma tõmban juhtmed seinast
ja mattun pimedusse
kuid vaim on erk ja reibas
see maailmaga pidetus ei
sega sisemise säde süttimist
Pimeduses kaovad seinad
saabub näiline vabadus mis
peidab ära vead ja peidab leinad
nii välise ma hetkeks endast heidan
Oh oleks nii et hommikused kajakate hääled
ei iial päikest taevasse ei heiskaks
Kui kord sellest piiritlevast valgusest vaid pääseks
oleks enam tõenäosust et iseendid leitaks
Pudelipõhja arm
Pudelipõhjast kas leida võib armu,
kas unustada aitab see mineviku valu,
kas ma peituda võin joobuse varju,
kui reaalsust ma lihtsalt enam ei talu?
Kas süstides veeni vaid arutust,
aitab leida mu südamel rahu,
kas tundma pean igavest kannatust,
või aitab ka see kui Jumalat palun?
Kui süüdata sigaret veristel huultel,
kas rahustab see tormi mu sees,
või kandub see edasi neil tormistel tuultel
ja seguneb lõpuks taas pisaravees?
Kas mu veres veel voolabki armastust,
Või vaen ja viha vaid peitub mu sees,
kas tunda korda saan veel piiritut vabadust,
või märkan ma .....
pinisev parm
vahepeal on kius
istuda järve ääres
ja lürpida head õlut
nagu pomps
kes käis viienda õlle järel
ja tunda
et midagi pole su õlul
kedagi ei huvita
kas oled täis
või poolik
sest nad vaevu vaatavad sind
sest sa oled mittekeegi
või kui oledki
siis vaid pinisev parm
Lõpust edasi
See päev on saabunud, võin minna nüüd -
käed taskus, hingelt vaba
ja varemetest leitud rüüd
ma kannan uhkelt, lohisemas saba.
Sai pidepunktist lastud lahti,
paar sammu argsi astutud
ja sulet minevikusahtlid
ning viimaks võetud vastutus.
Mu silmi pisaraid ei kerkind -
aeg oli minna ammu
ja meenutades vanu hetki,
ma veelgi lisan sammu.
Samm - sammu järel kergemaks
saab minna ainult veel,
ka lähen siis kui puudub jaks
- ei lõppe iial tee.
Siht jääb samaks alati -
vaid tuleviku poole,
sest kõigest võidab midagi,
kui vaid lõhud raame.
Pühamaa
On's iga ilus tuba
püha ruum?
Samm tihti otsib pinda -
külm, ei kuum...
Silm sageli seab silda
üle vee,
kuid hoopis palju kaugemalt
käib tee...
Kus pesa teeb siis pühadus
Maa peal?
Siinpoolsus kohal on
ehk mujal, seal?
Ports priiust äkki enne
luua vaja?
Eesminejad vast valin'd
vale raja...?
Maa ise teab,
mis omal' pühaks peab!
Sa, inimene, osaled,
kui veab...
Kui usaldad, et Maa
on pühamaa.
Nii tarkadega
eksida ei saa.
/Mari*Uri/
Kadunud tunne
Ma ei ütle, et armastan sind,
see on kui vabaduse petmine.
Tahan olla julm, üksi jäta mind,
suudlen sind hellalt ja palun siis mine.
Ma ei vaja su truudust,
su sõnad on kui tühine tuul.
Sa tegid kõik katki, mu süda on must,
kadunud on tunne, mis oli nii suur.
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Looduses
Kas kuuled, kas kuuled
ja ma hõikan
ja hõikan
ja järsku, nagu välk selgest taevast, ma mõikan...
Ma lähen, ma lähen
ja ma tulen
ja tulen
ja olen, ning kuuse okstest onni poen.
Ma väsin, ma väsin
ja ma lesin
ja lesin
ja taevaga tõtt ma vahin.
Ma kuulen, ma kuulen
ja ma naudin
ja naudin
ja metsa kohin mu meeltes tuttavalt vurab...
Janek V. 16022016
Ehk keegi saaks mind ära viia?
Igal pool, kus ma ei viibiks,
igal pool mul ees on piirid.
Lükatakse paremale, kuigi vasemale tahaks,
ma ei tohi ju seda panna pahaks.
Jälgitakse iga mu sammu,
vabadust pole tundnud ma ammu.
Paljutki ma tahaks öelda,
kuid enam pole mahti mõelda.
Vaatan ringi enda ümber,
miks ometi on kõik nii sünge?
Kas inimkonnana oleme jõudnud siia?
Ehk keegi saaks mind ära viia?
Miks ometi?
Ma olen väsinud
Väsinud kõigest, mis röövinud hinge
Hinge, mida on korduvalt piitsutatud
Piitsutatud välja minu vastupidavuse
Vastupidavuse, mis kattis sünget kurjust
Kurjust, millest ma ei leia enam pääsu
Miks ometi?
Kas leian ma kunagi veel rahu?
Rahu, mis sõbrunes päikesega
Päike, tänu millele õitsesid lilled mõttemaailmas
Mõttemaailmas, kus õhtut kunagi ei eksisteerinud
Eksisteerisid vaid laululinnud ja rõõm
Rõõm, mis sütitas õnne
Õnne, mil tundsin end vabalt
Vaba purunenud hingest, kurbusest
Miks ma ei või enam seda headust tunda?
Miks ometi .....
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Ma kaua enam ei oota
Ma kaua enam ei oota,
ei vaata, seda igavat laata,
sa võiksid juba tulla
ja mitte enam minna
sinna suurde linna.
Lihtsalt võta oma kindad,
ennem kui ennast üle hindad.
On ka paremat kui sinu töö,
kaota kõik ülesanded vööl.
Lihtsalt lase ennast vabaks,
kasvõi korraks
ja sul hakkab parem,
kas hiljem või varem,
tunned et oled noorem,
kiirem ja suurem.
Hea lõhn sul juures,
kindlamad sul juured,
kas sa tuled,
kuuled, need soojad tuuled
tulevad kui nooled,
noored, kes on nende poolelt,
voorelt, kõik ühelt koorelt
tahavad, et ka sina,
oleksid nagu mina.