Sõnale vaim leiti 359 luuletust
Sünnipäevapühendus
Sünnipäev või sünniöö – hakkab vaimu tunnitöö.
Algas sul’gi suund ja siht, igal rajal eri kiht…
Igal aastal visa hing
hoiab hinge –
veel üks ring…
Kas ma jõuan, kas
ma saan… Tõusen taeva,
laskun maa’n…
Sünnipäeva ühendus ongi parim pühendus.
Sel vast ongi tähendus – mis kõigi meie lähendus…
/Mari*Uri/
Kevadine päike
Päike, päike, päevakera,
ahendad me silmatera,
kissitad meid kurdudesse,
jagad varjumurdudesse.
Päike, päike, päevatera,
lähedane kauge, era...
Oled jälle meie valdus,
iga taim su poole kaldus!
Päike, päike, loo meil kevad,
õnnestugu paljud nemad,
pingutades silmapaari
ootavad kes tõusukaari.
Päike, päike, too meil kevad -
rõõmustavad lapsed, emad...
Kallistavad issid-emmed
südametest lumememmed.
/Mari*Uri/
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Unetus
Mis on mõtlemise mõte?
Mis on augu täide?
Milleks lükkub tõrjutus
ja mida pooldab väide?
Unetuse hetkedel on
mõttetuse lõhn...
Paisub pea kui kooljaluu,
all rippes keha kõhn.
Ah vidinate vaimustus!
Oh püüdlemiste püür...
Tuleb hommik hämune,
seljas uneküür.
/Mari*Uri/
Head soovid
Kuidas hoida hingamas
longu läinud taime?
Kuidas käima tõmmata
ära väsind vaime?
Kuidas anda, mis sul on,
ilma kaotamata?
Kuidas armu kinkida
valu paotamata?
Hoian õhus soovid head,
uued ja ka vanad –
need, mida juba ammu tead
ja noored – jah, needsamad,
mida oled isegi
omaette mõelnud,
aga pole juhtumisi
valjult välja öelnud.
HEAD UUT AASTAT!!!
/Mari Uri/
Su sünd
Kui suur
on see sünd -
Hinge elulev tung
tulla Praegu ja Siia,
Sind rändama
viia.
Kui suur
on see sünd -
keha Vaimudetund,
Aja leitud Ruum,
kuhu külvata
Tuum.
Kui suur
on see sünd -
Meie ühine Soov,
meie Tarkus ja Õnn,
ühendkooride
proov.
Kui suur
on see sünd -
kui sõnatult Suur!
Nii armas aiaäärne,
nii nutu ja naeru väärne...
Tõeliselt
SUUR.
Kui suur
on see sünd!
Kui suur on see
sünd...
Kui suur on
Su Sünd?
...
Ilma sünni imeta
oleksime nimeta...
Ilma eluvaevata
Kodu, Maa ja Taevata.
(Pühendus: Pärt Uusberg)
/Mari* .....
Elu ilu
Sidekoeni südames
avatud on haavad,
kuni vaimu abiga
ükskord terveks saavad.
Mõni hing on õnnistus
ilma sündimata,
mõni raudse maskina
jätab kaeblemata...
Valgusena varjudes
hoidub reetmast end,
võõrusega harjudes
lõpuks kohanend.
Parimate soovidega
saadab saatus teda,
kuni seen või marjakobar
julgeb paljuneda -
kuni paksus vihmametsas
siristamas lind...
Nõndakaua hoiab elu
ilu kätel sind!
/Mari*Uri/
Looja
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui vesi pole kastmas,
närtsib taim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui valgus pole paistmas,
närbub taim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Joonistaja pildiks saamas
avar aim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Lehvitades lahkub loodu
kaduvaim.
/Mari*Uri/
vaikus gehennas
ei ole minevikku
tulevikki kaotsis uduhõlmas
kruustangide vahel muljutud kolp
igavuse läte
saatuse vesi tööd ei künna
kui ees on tühi valus hing
oo laidate maha mu sälgatuse
matate soppidesse
millest isegi õhk läbi ei murra
aga keha mis hingega koostööd tegi
vaime tappis verd janunes kirikuid põletas
tema te rebite lõhki ja
toidate tähtedele
ja alles jääb vaid
hele lootus
olemise pisaraist
Tänutäht
Mõnikord on tunne mul,
et olen juba läinud...
Sest et nõnda pika tee
olen maha käinud.
Äsja oli juudi juubel,
nelikümmend neli,
õnnitlusi saatsid sõbrad,
tuttavad ja veli...
Kõige rohkem pakub aga
pinget minu pere:
olen andnud neile oma
eluloo ja vere -
nemad mulle unistusi,
lootusi ja usku,
mis ka ainult vaimuna
mu südamest ei kustu!
/Mari*Uri/
Minu laul
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu mõtted minu suul.
Hanekesel hane jalad,
aol ning ehal oma loit.
Oma tunne igal kehal,
igal vaimul oma toit.
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal…
Mitu haru elupuul!
Igal armul oma sarm,
igal sammul oma king.
Oma värin igal haaval,
igal punktil oma ring…
Igal lapsel oma hing!
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu süda minu suul.
/Mari*Uri/
Marjamaa
Kõik ei mahu marjamaale,
muist peab jääma karjamaale -
aga vaevalt hunnik rohtu
pakub muile küllalt lohtu.
Kes see jagab marjamaid
ja määrab piireks karjamaid?
Kes see ütleb, et kes mahub,
verstakive valmis tahub?
Inimeste sulle-mulle
hakkab pinda käima mulle.
Tundub, et on kari hulle
lahti pääsend lihapulle.
Maarjamaal ei trambita.
Siin raiesmikud rambita.
Kuid vaimuvalgustuse rist
veel vajab pikalt tassimist...
/Mari*Uri/