Sõnale vale leiti 820 luuletust
sula
palju sulasid enne
peab ära olema
kui pung oksal
muutub leheks
kõik jäätunud ojad
pääsevad vulama järve
põld ärkab päikesest
toas sumisema hakkab kärbes
lume kõrvale päeva
juurde tuleb teisi värve
koos valgusega aknast
igal hommikul
tuppa tuleb lume
sulamise ootus
alles siis kui lehed puudel
saanud suureks
kaob kurgust
talv otsa olnud
kevadjanu valus
Jõuluvana jäi hilja peale
Et oleks iga hommik kink sinu ees
peab oskama maagiat jõulumees
ja tipptasemel on teadus
kõiki peresi külastada on seadus;
aga õnnetusi ju juhtub
mõni sureb, mõni töölt lahkub
ja kallid põhjapõdrad
on stressist kõik nõdrad;
andsid loomakaitsesse
enda nimed kõik sisse
nüüd pole ustavaid ratsusi
on mobiilsus läinud putsi;
ja nii häda on lahti
aga ei aja kõveraks rühti
Joulupukki, kellel häid ideid
täidavad päkapikud nõudeid;
paneb kõik 12 tüdrukut - poissi
saani ette ja silmad kissi
ta alamad ajasid
piitsahoobiga minema hakkasid;
kõva tepe .....
Olevik ühele igavesti surevale surematule liblikale
Plaanides mitte siia kauaks jääda,
on imelihtne neid sõnu sääda.
Sündides liblikana elaks vaid loetud päevad,
kuid nüüd ma vaatan, kuidas sajad aastad mööda läevad.
Ma elan kui liblikas, ehk ka kui lind,
sest vabana on sündinud minu hing, millel puudub hind.
Ma unistan, unustan, usun ja nean,
ja kõige vabamaks hingeks end pean.
Ma põletanud olen oma iidse silla,
ja loodan, et oma tulevikku ma maha ei pilla.
Mis sest, et elan vaid loetud päevad,
oleviku tunnid ju siiski ruttu mööda läevad.
Mida me tahame?
Mida teha saab üks inimene oma riigi heaks?
Kes üldse meist keegi sobiks rahva arvates me riigipeaks?
Kes üldse kannataks kogu rahva laimu?
Kas nõnda üldse on asjadest võimalik saada aimu?
Kas leidub üldse keegi, kes kõigile sobiks?
Või kas riigipea ametit peab rahvas lihtlabaseks hobiks?
Kas otsime me perfektsust kaosest, kus kõik nii inetu?
Või soovime me näha kedagi, kes oleks rahvale tundmatu ehk teisisõnu nimetu?
Mida me üldse tegelikult tahame?
Kelle sõnu kuulda tahame me rahuajal?
Kellelt abi paluksime, kui eksinud oleme rajalt?
Miks keegi ei aita meil otsu .....
Emand
Amm laulab ja kiigutab hälli,
vanad silmad vaatavad öist taevast nii halli,
amm laulab ja lapsuke magab,
ööpimedus päeva maha matab,
amm kiigutab hälli, laulab ja vaatab aknast kohisevat merd ja pimedat ööd,
ta hilisõhtul, hommikul, päeval teeb tööd,
amm hoiab ja kasvatab, armastab ka,
võõrast last, keda südame all kandnud pole ta,
amm näeb kõrvalt, kuis rinnalapsest noor kaunis emand sirgub,
juba lapsuke hällist kukekiremise saatel ise virgub,
kuhu lähevad aastad, kui armastad võõra verd,
kuhu lähevad aastad, kui hällilaulu lauldes vaatad öist pimedust ja .....
kirjutamine
pole elavat juhan liivi, pole stiili, pole riimi, pole feeli
see lause on kõigi nende vastu, kellel siin on jaksu aga valitseb tugev ideede nappus
peaks õppima parimatelt
luule on osa minust
kuigi tglt aastal kakstuhatkümme, polnud mul esinemise vastu tõmmet. olin häbelik.
tahtsin lihtsalt ennast mõtetega privaatselt tunda ja kartsin isegi klassi ees mõnda luuletust ettekanda, arvasin et keegi ei saa aru minust.
aga nüüd olen õige tüüd. räpin rohkemate eestlaste ees, kui soome töölisi saabub üle vee.
kui ma olin noor. olin fänn meie mehe igast loost. nüüd olen ise ho .....
Ilves pühib Läti tolmu käpa alt
Kas siis 8 (aastat) on õnnetu number
et järgmine paar rohkem koos pole?
Misiganes peidab see kamber
mida kaslase peast välja ei tule?;
ja miks, kohal puudu põhjus
"oma teed mõlemad lähevad"
ehkki Toomas meediale näugus
et kiluvargad arengus tagasi suubuvad;
Lätis 5300 töölist maksuametis
ja see pidi kaootiline olema
kui Toomas Ievale käpaga andis
siis nüüd intervjuus see taas tulema;
ise prillidega onku abiellus
ihates NATOga end siduda
enesekeskne tegu enda elus
kusagile kõrgemale vaja asuda;
tuleb kodumaa pessa tagasi Ilves
kes pühib Läti tolmu käpa .....
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
Miraaž
kõik kirjutavad kellelegi
see kõlab nagu lõputu nutusein
või rõõmuplatform
oleneb, kuidas seda võtta
kas oled ikka peateel
või kaldud rajalt kõrvale
kõik, mis enne olnud tuhastub
ja saab uueks, kui annad sellel loa
loa olla ja loa kasvada
peeglist peegeldub Su nägu
nagu miraaž
isegi silma vikerkestades on näha tuttavat
sära ja sädelust
mingi ühinemine, kus muutud sootuks teiseks
ega pole aimu enam, kumb neist kallistavatest varjudest oled sina
kuidas jagada eluraskuseid nii,
et need ei muutuks koormaks
ka mõlemal lenneldes ka langevari avaneb
ma vaat .....
Netijõulud
Vennas oli very happy,
tõmbas alla uue äpi,
Õde lutsis pulgakommi,
kirjutas paar netikommi.
Ema säutsus Twitteris.
et pettus ühes hipsteris.
Isa kaebles Facebookis,
et jälle vale mees on pukis.
Vanaema prille otsis
Google Mapsist Kõput otsis.
Vanaisal kestis terror,
tema tahvlis oli error.
Mina aga kiisuga
oma armsa miisuga,
istun vaikselt kuuse all,
pihus kingiks saadud pall.
2016.a
Tere, talv!
Tere, talv!
Tere, valge lumi!
Tere, pakasepoisid!
Tere, hõbehärmas kuusepuu!
Justkui teises ajastus ma viibin,
tunded soojad südame all.
Minagi vahel ootamatult tulen,
olen kohal, üllatusi täis.
Jõuluajas olla saame kohe, kohe,
siis valged inglidki on taeva all.
Maailmgi muutumas on kohe,
kuuldavale tuleb sügav ohe.
Suletud uksed
rohkem kui kümme aastat tagasi käisin
kesklinna kirku ukse taga
hingevalust lootes,
et uks on avatud
ei saanud ma sinna müüride vahele
minna andestust paluma ja pisaraid poetama
hiljem sain teada, et uks on lahti,
aga segaduses olin valinud vale ukse,
mis oligi kinnine
nii on eluski,
iga uks ei avane
ja see õpetab asju teisiti võtma
ja kristallipoodides oma taskuid
kristallidega üle valama
kui valgustervenduse kursuselt tulin
särasin oma Jaspisiega
imestan, et teised võtsid mind nii nagu olin,
kui rääkisin nende jaoks arusaamatus keeles
ja nüüd nõuta .....
see unub
kellalöök tornis
õhtusse kuulutab
päev otsa sai
jah ka täna hing
haigeks jäi
tee mulle lihtsalt pai
silita peoga põski
mu juukseid
mahenda kurku
tõusvaid nuukseid
hetk hetke kõrvale
kuni tund siis päev
saab elu täis
ja ongi ära läind
see unub sa elu imet
ka täna oled näind
ilmas imelises
õhtuni ringi käid
Lihtne valem - tunne iseennast - elu läheb kergemaks
Lihtne valem sulle eluks
kui sa mulle ei too rahu ja stabiilsust,
siis pole mõtet minul järel käia
(kõlab nagu manipulatsioon või liiga aus tõde? või hoopis hoiatus?)
liiga vana, et vaielda
liiga elukogenud, et vaidlustest osa võtta
Jah, ma olen aus ja otsekohene,
kangekaelne
ja siis mu mehelik pool tardub ja naiselik olemus võtab üle
ja siis enda tugevusest
ma teen iseendale haiget
enda otsustest teen iseendale haiget
sest vahel on keeruline oma tundeskaalat mõõta
ratsionaalselt
ja siis jälle jõuda järgmisesse hetke
kui tead iseennast
on väga kerge kehte .....
Kikivarvul tõele lähemale... **
nüüd alles
teises elupooles
hakkan tõele vaikselt
kikivarvul järele jõudma
kõik mu maastikukaardid
ja väljavõtted elust
kõik need, millel siis veel seost ei näinud,
öeldi, et elukogemus puudub
ja nüüd ma saan neist aru
noorena võid olla pea püsti
aga vanemana tuleb sisemine rahu ja tarkus
ja sa saad ennast plastiliselt muundada
nagu heeliumiga täidetud õhupalli
sest ilma hingamiseta poleks ju elu
Tähekaardi kesktaevas kirjeldab paljudki,
miks ma mida teen ja kuidas ennast esitlen
tollal ei saanud veel sellele nii tugevalt pihta
aga need on need kukl .....
Oh, kooliaeg
raamatukogu
ma armastasin raamatukogusid
seal õppimine ja olemine
ja see raamatute hulk
püüd saada hästi-hästi targaks
mitte olla mahajääja
või kasvõi kogeda seda
ma sulan Tartuga üheks
ma olen korraga Kodus ja kuskil mujal
nii palju mälestusi
ja see kaugvaade, mis esmakursuslasena tekkis
ei ole seesama, mis nende seinte vahel istudes
ma sain vist tohutu laksu adrenaliini
selline tunne, et lõpuks-lõpuks
kõik mu unistused saavad teoks
ja ometi on keegi, kes mõistab,
nad saavad aru, nad justkui räägivad sama keelt
nagu enne oleks ma olnud kõnevõimetu v .....