Sõnale valge leiti 1030 luuletust
hetk enesega
miks tundub mulle,
et õnn
ei ole kunagi nii õnnelik
kui õnnetu on õnnetus
tõde nii tõeline
kui valelik on vale
valge nii valev
kui lõplik on must
kas asjad ei võiks kalduda rohkem paremale
rõõmsam maailm olla teiselpool ust
miks tundub mulle
et iga eksimus
peab saama karistatud
häbimärgistatud
kes püünele ronib
liigne lahkus
tarbetu ja piinlik
milleks see
kui küsida tohib
miks tundub mulle
siin eestimaa talves
täna ja juba ammu
et kõnnin kui ärevas unes
ja sean püüdlikult tarmukat sammu
10.01.24.
Punakõhtu leevike
Üks punakõhtu leevike,
armsaks saanud on minule.
Põõsas kükitab kullake,
noka vahel külmunud marjake.
Noka vahel külmunud marjake valge,
kukkus potsti lumehange.
Punakõhtu leevike,
noka vahel siutsuke.
Lendas vurrdi minema,
järel jäin teda vaatama.
Õhtu kiirelt kätte tuli,
põõsas oli ikka tühi.
Punakõhtu leevike,
oli hinge pugenud minule.
Jõulud, jõulud!
Kõikjale, kuhu silm ulatub nägema
on kuuse ja küünlasära täis.
Lumehelbeid langeb maale,
valge sillerdav on lumevaip.
Ilus on taevane vaade,
lumehelveste mäng.
Kirikukellad tuletavad meelde,
jõuluaeg on lähedal.
Ootusärevus on hinges,
tunne mõnus
tuksub südame all.
Tegelikult talv on tore
Kõik teed ja rajad on valges lumes,
siin-seal kõrguvad lumehanged
varblane kükitab lumehangel,
varbad on külmast, oi kui kanged.
Tali ongi külma võtta,
külm see jätab vahel hätta,
piitsutab ja segab elu,
ei siis tunne talvest mõnu.
Õnneks talv on enamjaolt võluv,
täis ta jõulurõõmu menu,
üllatusi toredaid,
naeratavaid silmi säravaid.
Talv
Talv on mõnus.
talv on lõbus,
talv on ülepeakaela
valges lumevõlus.
Talvel on külma, pakasepoisse,
talvel on kauneid jääkristalle,
talvel on taevatähed valged,
talvel on jõulude tulek kindel.
Talv on lõbus,
talv on mõnus,
talv on küünlasäras õdus,
talv on ülepeakaela
valges lumevõlus.
Talv
Talv on kasvatanud hanged
kõrgemaks kui püramiid,
aina lund juurde tuues,
valgust täis on terve ilm.
Küll see talveaeg on tore,
valged jõulud saabuvad kohe,
ootamas on üllatused,
südamesoojuses küpsenud kingitused.
Metsas valges lumes,
roheline kuusepuu,
ehetes ihkab olla,
rõõmuks laste seltsi tulla.
Talv on ikka ütlemata tore,
meeleolu rõõmsamaks muutub kohe,
jõulurõõmu naudingud on teel,
jõuab kannatada veel.
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...
Purjepaat
Üht purjepaati mererannal
ootan tänini.
See purjepaat mul lapsest saati
on meeles siiani.
Purjepaadi valge puri,
kõrgel kajakad.
Merelaine purjepaati
silmapiiri taha loksutas.
Ta meeles mul on sellest saati,
kui hing mul valutas
ja merelainetel valge puri
üksi terendas.
Mu hinge nagu rahu tuli,
magus tunne südamel oli.
Purjepaadi valge puri mu meeli köitis,
köidab siiani.
Öö
Öö saabumas koidiku eel,,
teda katmas on udune loor,
õrnalt kaisutab kastesel teel,
päikseloojangu Sinule toob.
Öövaikuses vahel on helid -
on naeru, on kilkeid öises ilus,
mis kestmas veel hetkedes seni
kuni vaibumas öökülmas vilus.
Öös kõnnime, Sina ja mina,
suvesoojus veel saatmas on meid,
kuigi pimedussse mattume täna,
koiduvalguses leida meid võib.
- Tarmo Selter -
2023
Jee, lumi, ma ütlen
Ärkan üles õues see tund
perse ja munad külmetavad
vedelenud siin ei tea, mitmes tund
objektid valgest säravad,
see pole aprillinali
veenduge ise, kardinad eest
minu uhkus on vali
ümbrus kutsub naist, last ja meest;
davai, kelgutama ja uisutama
kevad ongi selline
saab lumest kujusid hakata tegema
ilm on, ei tea milline;
jürikuul lumi on maas
see minu jaoks pole ime
seisan valges ümbruses taas
ümbrus on ere, mitte pime
Mul meeldinud see nödal
Pealkiri ära ütleb
mida poisikesed nagu mina mõtleb
seoses pühade tulekuga
kostitas ilmataat maad lumega;
Eesti oli selleks ajaks tagasi ilus
valgeks kõik talv silus
tagasi nagu olema peab
kalamees jääle end seab;
davai, lähme ka sinna
tahaks jõele driftima minna
oma naised ka peale võtke
lähme teeme bemmiga retke;
mäest üles ja alla
vastlaliud olnud alla
ning eile reedel püha päev
sellinne tunne, et täna ongi pühapäev;
aga, eip, alles laupäev
puhanud läbi nädala töövaev
vedas see aasta, et 4 p. tööl
palju ärkvel tunde ööl;
Täna on veel aega võita
Täna on veel aega võita
suusa- uisurajal sõita
lumekindlust ehitada
lumesõda pidada
Talve on veel vähe jäänud
nutavad jääpurikad
taevas lumelobjakaid pillub
pilvekotist viimseid lumehelbeid saputab
Võta mäletada talve
hoia sabast kinni veel
seniks kuni maa on valge
püsib rõõm sügaval südames
Talvenauding
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
jätan esimesi jälgi valgele lumele.
Pimestavalt valge lumi kisub välja silmavee,
kõik on lage,
ainult valge lumi
sillerdab kaugele, kaugele.
Vaikus hiilib ümberringi,
rahulik on minu meel-.
Süda rinnus ütleb mulle,
et kaunid jõulud on poolel teel.
Lasen talve karget lõhna ninasõõrmeisse,
sammun oma jälgipidi tagasi kärasse.
Rõõm on valgest lumest
Loendamatul hulgal
lumehelbeid langeb,
valge lumi sillerdab,
mägedeks paisuvad lumehanged,
suusarajad lume alla mattuvad.
Lumememmedel on lõbu laialt,
porganditest ninad uhkelt püsti seisavad,
sütest nööbid uhkust juurde lisavad,
lapsed lumehangedes hullavad.
Väiksed kuused, lumest tornimütsid peas,
seisavad kõik ühes reas,
jõulud saabuvad õige pea,
kuusk ilus olema peab.
Hea on olla lumesajus,
kui ta õrnalt langeb peal,
siis ei ole hingel valus,
sisimas juba jõule pean,