Sõnale valgus leiti 940 luuletust
Kas saad...
Kas saad
naeratusi huulilt püüda kinni,
silmasära kustutada eos,
hellushetki pööratagi ringi,
teise südant hoida oma peos?
Kas saad
loodushääli vaigistada öödes,
päiksevalgust taevalaotuses,
linnulennult liblikaidki püüdes,
hoida tähti oma silmades?
Kas saad
olla peidus minu südames,
vaadata seal veidikene ringi,
sobrada mu kõigis tunnetes,
leida kirge, armatuse hetki.
Kas saan
mina olla Sinu silmasäraks,
Sinu päikeseks ses´ taevalaotuses,
tähtedeks Su silmis olla täna
ja ka homme, ülehomme meie teel.
- Tarmo Selter -
2023
Gung Ho
Taevas ere nagu päikesetõus
inimtekkeline valgus müskudega
on veel enamat selles šõus
vahendeid jätkub paukudega;
vaenlase kõmmutamine kasti
ja võitlus käest kätte
piirid minema lasti
võidud on läbi karmima võtte;
elusalt ära süüakse
tunda õhus surma õitsengut
sõjakisa välja hüüakse
püssipauk tähistab lahingut;
leek puhastab kaevikuid
ja teeb õhku müüri hall gaas
praetakse elusalt õnnetuid
ning mõni kõhib kopse välja taas;
nobedus ja aeg on võtmetegur
kõri peale minek teras ära pureb
võit on osapoolte kulgur
ning vahet pole, kes su .....
Meil hinges ja südames elab üks saatus
Saatus sünnist saati järel meil käib,
ta elab meis,
ta me jälgipidi käib.
Saatuse eest meil pääsu pole,
olgu ta siis hea või kole,
pime, valgusküllane,
ikka ronib sul' turjale.
Saatus pole tolm,
mida pühkida saab ära,
ta vaikne on
ei tee kära.
Ühel hetkel sa märkad
ja tunned teda ära,
kui sul viltu veab
või oled õnneseen olnud kogu aja.
Veidikene kurvavõitu näib
Pesas üks linnukene tuttu end sättis,
siutsus kuni magama jäi.
Hommikul päikesekiir pesasse piilus,
linnupesa sai soojust ja valgust täis.
Õhkõrnast pilvekesest vihma tilkus,
linnupojuke sai janu täis.
Linnukesi sügis kutsub,
terve ilm on kära täis.
kuidas saad sina
ammu olen
hakanud endalt küsima
kuidas saad sina
lasta endasse jõena voolata
päeva kuldsel valgusel
lillede õitsemisel
lindude varju libisemisel
üle su päikeses küpsevate
õunte ja pirnidega aia
kui taevas ja maa on
pahvatustest kogu aeg katki
surm klaasistund silmadega
ei lase ajast lahti
oo elu haljas nurm
vastu mu põske
su hõõguv hurm
juuni hommikul kell neli
elu heldus ja imelisus
päästa mind ära
seegi kord iseenda käest
õhtuks jasmiinil aias
avanes esimene õis
kuslapuu edasi lõhnab
mändide kõrval mäel
valgus on kohal
päev jätkub
tund taeva all endiselt
kinni võtab käest
kes kordki elus
üleni on olnud õitsemises
joobnud elu imest
kel veri põlend
sellest kirest
sel käed pane ümber kaela
koos temaga nuta ja naera
Õhtuneb
ära puuduta praegu mind
eha valgus seda juba tegi
peenral öös
edasi õitsev lõvisuu
hernelill potis maja trepil
üle hetkete kõrge serva
veel kinni võtta saan Sinu käest
uuesti olla hellus õrnus
plehku panna aja käest
ja kõigest väest
*
ma siiani aru ei saa
kuidas tähtede põlemisest
tekkida sai Su käte puudutus
mu suud otsiv Sinu suu
see toomingalõhnaline mai
millest veri on äkki kuum
tund lahti nii hiigelsuur
eile õhtul eha valgusel oma sisse tulla lastes
päev hääbub õhturahuks
hing muud ei soovi
oleks igavesti alles
oksal leht taevas pilv
sipelgas enne loojangut
oma pessa teel
maihommikul tee ääres
avaneks võilillel õis
sellega koos olla
saaks veel kordi meel
01. 08. 2023
ja ma ei taha
jälle on õhtu
eha valgus maja taga
mäel oma istutatud
suureks kasvanud
männi tüvel
kui saaks isegi aru
millest on kahju
millest oled lahus
võimatus saada selle
kõigega üheks
ja ma ei taha
koos õhtuga
tõusta öösse üles
selle suve suurest
soojast sülest
31. 07. 2023
Suve hommikul
Suve hommik toas
kärbeste suminast
unest ärkad üles
läbi praokil akna
tuppa kandunud
flokside hullutavast
lõhnast tunned oled
suve hiigelsüles
põsk eile olnud päikesest
padjal alles õhkab
muud justkui ilmas
enam pole
kui see kuldse valguse
jõena päeva voolamine
aias jorjeniõite lõputu
sirutumine taeva poole
liblika lillelt lillele
hõljuv lend
lahti tõukab kui õielt end
sinugi hing end üleni
andnud vaid suve hoolde
õiena lahti õhtuni
üksnes päikese poole
Kuu valguses
Sumedas suveöös
kukkumas on kägu,
kuu peegelduses vaatan Sinu nägu,
silmist leian ammu tehtud vigu,
huultelt otsin armusõnu.
Kuu peegelduses varju ei jää miskit,
valgus kumab tunnetel
südame peal,
kajana käo kukkumist kuuleb,
aastad jooksevad kõik reast.
Aegluubis
Ööhämaras mütsile langevad piisad
ning mõtteis ikka see tühjusetu hurm, lootusetult paiknev täht.
Jäiselt tunduv post,
mille otsas vilkuv kuum valgus,
miskipärast köidab mind.
Aegluubis olev aeg,
rahulikkus ja vaev
õrnalt mind otsivad.
Näen ümberringi vaid raugust,
sest see on ainus,
mis tundub reaalne,
sümpaatne.
Loojang
On loojangus peitumas ilu,
kauneid hetki ses' varjude mängus,
mida leida võib Sinus ja minus
kuni kustumas viimane valgus,
luues kurbust ja rõõmu me elus,
vahel pisaraid naerule sekka,
meie õhtuses kustuvas ilus
öö saabudes jäämas kõik vakka...
- Tarmo Selter -
2023
Suvilas
veel verest minna
ei taha see juuniööde
toomingavalgus
see magada ei lase
üks igatsus igasse
rakku valgub
nii valus ta mõistev
malbus sääl kuskil ehk
õies mõnes veel kobrutab
mu elu taeva sinine algus
kord igasse rakku see valgus
*
suvi otsa aedades
niiduki vali põrin
see linnud peletab
putukad rohus
aastaid kostnud pole
tirtsude rahustav sirin
õhtuti üksnes vaid
sääskede tüütu pinin
käe äkine plaksatus
grillvorsti ninna tungiv lõhn
peenral närtsinud iiris
The Stone Roses - Ten Storey Love Song
Kui Sinu süda on must ja katki
Ja Sul on vaja abikätt
Kui Sa oled nii armunud
Et ei tea, kui palju veel suudad
Kui Sinu küsimustele ei vastata
Ja vaikus tapab Sind
Võta mu käsi, kallis
Olen Sinu mees
Mul on küllalt armastust kahele
Kümnekorruseline armastuslaul
Ma ehitasin selle Sinule
Kes suudab Sind viia kõrgemale kui kaksiktipumäe sinine?
No, ma ehitasin selle Sinule
Ja ma armastan Sind tõeliselt
Kindlaid lahendusi pole
Pole otseteed läbi puude
Pole viisi, kuidas läbida seina
Mille nad panid Sinu ja minu vahele
Kui Sa lamad ärkvel selles pimeduses
Sel .....
Kuuvalge öö
Sa vaata kallim, kuidas kuu särab,
sel vaiksel pimedal ööl.
Ja tähti pillutab tähistaevas,
süda nii armunult, armunult lööb.
Kuu naeratab meile
ja pimedust pole
ei ole meil lootusetust hingede peal.
Olla koos lõpmata, lõpmata tore,
armutuluke vilkumas silmade sees.
Sa kuula kallim seda öö ohet,
mis armunutele nii tuttavlik on.
Kas mäletad aega, mil üheks saime
ühel ilusal, ilusal kuuvalgel ööl.
