Sõnale valgus leiti 940 luuletust
Jõuluimed
Oi seda nuttu,
oi seda pilli,
päkapikk jäi lumehange kinni,
põsele veerevad silmaveed-kõik jääkristallideks muutuvad need.
Ei saanud ta enam liikuma,
laste juurde tõtata,
lustipidu pidama,
kuuse alla trillima ja trallima.
Äkki välja ilmus ime,
keegi madalamaks muutis lume,
valgus hakkas tulema,
pani lume sulama.
Oi seda rõõmu,
oi seda sära,
päkapikk sai lumehangest ära,
naerul on nüüd kogu suu,
kavalalt silma pilgutab kuu.
Küll see jõuluaeg on tore,
kaovad suured, väiksed mured,
imesid saad tunda, näha,
sellel kaunil jõuluajal.
The Ink Spots - We Three
Me kolm, oleme täiesti üksi
Elades mälestuses
Minu kaja, minu vari ja mina
Me kolm, me ei ole rahvahulk
Me pole isegi seltskond
Minu kaja, minu vari ja mina
Mis kasu on kuuvalgusest
Hõbedasest kuuvalgusest
Mis kõrgel paistab?
Ma kõnnin oma varjuga
Ma räägin oma kajaga
Aga kus on ta, keda ma armastan?
Me kolmekesi, me ootame sind
Isegi igavikuni
Minu kaja, minu vari ja mina
Me kolm, oleme täiesti üksi
Tundub, et me elame mälestuses
See on minu kaja, minu vari ja mina
Me kolm, me ei ole rahvahulk
Fakt on, et me pole isegi seltskond
See on minu kaja, minu .....
Lumepulm minu südame sees
Taevas tuhanded tähed mu üle
kõnnin üksinda talvisel teel
lõhnav lumi
need karged kristallid
lumepulm on mu südame sees
Valgelt pruutkleidilt pudeneb pärleid
tähesära saab pruudi diadeem
kaardub taevas kui ehitud kaelus
hõbesärana helmed on keel.
Valgus voogab ja õhkab ja laulab
pruudi kleidiserv puudutab maad
päästab kammitsaist talvise tuisu
kõik on pulmas
nii taevas kui maa.
vaade aknast
männi rohelistel okstel
lumi valge seda nähes
elu haljus puhtus valgus
teevad meele tusast malbeks
ka hämaras detsembris
ööl mõnel kargel
kui metsa kohal
Suurt Vankrit härga hunti
peremees Peedut kohtad
nende kannul silm
Linnuteel ehk aastatuhandeid
veel kaasa läheb taevast tonksab
*
nagu majal räästad
millal tilkuma hakkab
mu lumevalge
talvest tardunud meel
puhtaks sulanuna
ta leian eest
kui oksal pung
läheb lõhki tund
aknad pärani on
palavusest valla
meel üleni on selle
hetke sees kuhu päike
valgust aina juurde kallab
.....
Mäletan üht jõuluaega
Mäletan üht jõuluaega,
kui hing mul väga valutas
ja süda seest mul tahtis tulla,
kippus välja jõuluaal.
Need jõulud olid mustad mulle,
siis lundki ei olnud maas,
ja taevaski kõik oli sünge,
puudus ainsam lumeraas.
Täna tunne on mul teine,
olen valust üle saand,
märkan kauneid jõule jälle,
valge lumi katab maad, valgust täis on ilmakaar.
Süda kutsub
Tule palun jõuluks koju,
niigi lõhkemas mul rind!
Tule kasvõi paljajalu,
ma ei lakka armastamast Sind!
Võin ju Sulle vastu tulla,
tuisuga või tuisuta.
Süda kutsub Sinu juurde,
ütle vaid, kus viibid Sa?
Igal aastal jõuluajal
öötaevas pimedas,
vilgub üks tähekene, mulle särab,
siis tunnen, et oled mul nii lähedal.
Tule palun jõuluks koju!
Leia kodupoole tee!
Ekslend oled laias ilmas,
kas mind mäletadki veel?
Siiski kuusepuu toon tuppa,
ehtimine rõõmu teeb.
Igal riputatud ehtel
üks südamesoov on sees.
Küünlavalgus jõudu annab,
muremõtted eem .....
Advendiaeg
Iga päev mul uus on tunne
uus on rõõm mul südamel.
Advendiaeg poeb sügavale põue,
nukrus kaob kui võluväel.
Küünlavalgus, tähesära,
kuusk on kaunilt ehitud.
Advendiaega mahuvad ära
jõulud, mis on tulekul.
Siis saab topelt rõõmu tunda,
tunda topelt armastust.
Kirikust ei sammu mööda,
advendiaeg annab hingele kosutust.
Jõulud on nii lähedal
Jõulud on nii lähedal,
süda ütleb mul,
rõõm mu hinges askeldab,
tegemist on küll.
Kuusk mul silma pilgutab
igal hommikul,
valgus vastu naeratab,
kuusel sära küll.
Jõuluootus magus on,
rõõm sütitab meelt.
Jõuluaeg on kõikidest ilusam,
ta tulek rõõmu teeb.
Jõulurahu
Puhka kallis jõulurahus
mu armas kaasake
ja mu väike poja kallis,
kel hing veel nooreke.
Jõulusära puistan täna,
ehin kalmuteki ära,
küünlavalgus toob juurde sära,
kauniks muudab advendiaja.
Veidikene juttu puhun,
hing mul tahab rääkida
sellest, kuidas mul on läinud,
kuidas süda saab valuga hakkama.
Advendi-ja jõuluaeg on parim,
mil saab südant puistata,
olla mõtetes kaua, kaua,
viibida koos teiega.
Rõõmu sünd
Oi, mis rõõmpäev on täna,
valgust nägi üks silmatera!
Ilma sündis lapsuke uus, sel
imelisel advendi ööl.
Öögi silmad olid sära täis,
kuuketas jagas soove häid.
Kristallvalged tähed taevast alla sadasid,
kõikjale rõõmusõnumeid jagasid.
Oi, mis rõõmupäev on täna,
väikest ilmakodanikku tervitada!
Rõõmu toogu tal iga päev,
et õnnest puudu ei jääks ükski päev!
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
"Aheldatud armastus"
Ma ei tantsi Sinuga kui Sa mulle oma südant ei anna
Ma ei suuda, ma ei suuda
Siis ma võtan võtme ära,
Ei ära võta võtit ära
Manipulatsioonid, manipulatsioonid
Olgu, tantsime, unustame
Eksleme
Miks peaks olema Sinul tahtmist kõndida minu südame keerdtreppidel?
Sest ma armastan Sind
Muud põhjuseid ei ole
Aga Sa manipuleerid minuga kangetel toonidel
Aga manipulatsioonidele vastatakse manipulatsiooniga, täheke
Sa tahad võtit, ma tahan südant,
Kõik tahavad midagi
Suletud aias (Persia tõlkes “suletud aed”)
Limiteeritud mõttemustritega maailm
Illusioorne paradii .....
kuuvalgus granaatõunte õitsemise ajal
kui öise tähe kauge valgus
jääb igavesti saatma
Sind mu arm samamoodi
nagu pilvi vihm suveõisi
sumisevad mesilased
vett kallaste vahel kuppudes jõgi
Hispaania palavuses
oliivipuu tuhande aastane vari
mägedest alla tulev
higist lõhnav määgiv lambakari
steppides tulpide õitsemine
sinise taeva all silmapiirini
kuu valgus Türgi mägikülades
granaatõunte õitsemise ajal
hing mida näha aeg-ajalt vajab
Sõda peab ära minema
Sõda peab ära minema,
sest jõulud hakkavad tulema.
Jõulud on püha-ja rahu aeg,
kuhu ei mahu valu ja vaen.
Valgusküllane aeg las tulla,
jõulud tulevad kõigil' külla.
Sõda, mis kõikjal tee peal ees,
kõrge lumevalli taha jäägu see.
Jõulud hakkavad tulema,
kuskilt otsast peab rahugi saabuma.
Juba ette peab jõulusid paluma,
et ei tuleks suure valuga.
Et nad ei tuleks valuga,
vaid saabuksid õnnesäraga.
Sestap Sõda peab ära minema,
tuhatnelja pagema
ja mitte iialgi tagasi tulema.
Jõulumõtetes
Taevast sajab valget vatti,
kuskil jõuluvana nähti.
Aisakellal ilus kõla,
küünlavalgel kaunis sära.
Ehetes on kuusepuud,
sära jagab kuldne kuu.
Valgust pakub valge lumi,
kaminas praksub lõkketuli.
Kuidas vastu võtta jõule,
pole iial endalt küsinud ma?!
Näen, kuis mõnel kurbus jookseb põue,
kui jõuluaeg tal lähemale saab.
Niiväga tahaksin ma saata
jõulurõõmu nende õue,
et südamed taas rahu saaks
ja ilu lokkaks jõuluaal.
Lumehaldjas
Nägin lumehaldjat unes,
nii valge ja nii kaunis ta.
Valged lumelapsed süles,
nii õrnad ja nii imelised nad.
Lumi säras igas paigas,
lumehaldjas lund juurde lennutas.
Üks lumelaps aina tänas,
teine lumerohket talve ennustas.
Valge oli kogu maa ja taevas,
valge oli kogu mu unemaailm.
Mulle kingiti valge õnnelaegas,
mul valgusest lõi särama silm.
Nii tõene kõik see uni oli,
kuskil lumehaldjas päriselt on olemas.
Tuleb aeg, kui särama Iööb jõulutuli
ja valge rahu katab maad.
Nägin lumehaldjat unes,
nii valge ja nii kaunis ta,
nii kurb, et sellest unest,
ae .....