Sõnale valutu leiti 15 luuletust
lase mul minna
lase mul minna,
kas pole ma piisavalt kannatanud
lase mul minna
sinna
kus paraneksid mu valud
kus ööminutid mööduksid uinudes
mit´su draamakeeristes suigudes
lihtsalt, palun
lase mul minna
enne kui syda mul tolmuks kuivub veel
siis lase mul minna
ja leia uus syda, keda purustada
neid sydameid palju on su teel
olgu sul vähemalt valutu
-Reijo Roos-
25.1.2020
Mõõdukus
Mõõdukus pole neile,
kes oskavad piiri pidada
vaid neile,
kes üldse piiri ei pea
lenneldes vabalt valutu tuleviku poole
tiibades kramp
oht kukkuda kõrgelt
on pots-pots-pots
ära taha olla ainult ladvaõun,
kuigi need on kõige magusamad,
magusaine; suhkruasendaja
lappes, mis lappes
tarokaartide ennustused
käigupealt taksojuhtidega suheldes
kingi veel üks pidu,
veel üks aine,
veel üks mälestus
Lend
Terve see aeg möödub lennates,
möödub pilvedes hõljudes,
pehme uduvati sees liueldes,
ennast täiesti ära unustades.
Ees ei ole mingeid tõkkeid,
nõnda vaba on pilvede ränd.
Linnud kõik on allpool pilvi,
kihilise maailmavaate all.
Kõik tunded ekslevad unes ja ilmsi,
tunni järel lendab tund.
Ärkamine on valutu ja puhand,
mõtetes on teine maailm.
Elu kiiremad sammud
Üks moment on keha su boss
on jama, kui jookseb välja toss
ja veel halvem, kui kõht koriseb
pärasool kah poriseb;
kõigi elu kiiremad sammud
on kuhu sa keisrina tammud
su troon sind ootamas
jääd hiljaks, oled passimas;
kui on kõige väledamad jalad
ja kõige valutumad tallad
olgu need valmis, kui vetsu teele
et saaks kusele, sitale ja onale
Sa pole siiras
Kadunud, sama kiirelt kui oli saabunud,
kaaslus mis haihtunud, ei möödu miski valutult,
kust see laul on tulnd? Ei see pole armastus,
ei see pole enese austus, seda uhkust nad kandnud,
pole andestust, pole vabadust, ei palu vabandust,
kui nende enese varjamine on puhas alatus,
järjekordne kaval uss, keda tabab masendus,
sest lõhki ajab juust, otsib põgenemiseks alati põhjust,
arvab, et olen tal võrgus, haiget saada vaid temal õigus,
vaevalt ta oma tegude tagajärge iial mõistnud,
suured ajud, tunded nagu emotsioonid kiirelt kadund,
käimas vaid must ebausalduse tusk neil k .....
kena kevade
võtsin
ja varjasin
sõdisin
ja sarjasin
peitsin
ja pettusin
keegi ei otsinud
avasin
ja pakkusin
rebisin
ja kakkusin
laotasin
ja jagasin
ikka üksinda magasin
lõin käega
ja loobusin
ilmetuna
pilvetuna joobusin
suitsusena
süttisin
põlesin pilbasteks
kui oled kurb tuleb meik teha
üteldi
kui oled rõõmus tuleb maha teha
mõteldi
vaarusin välja
tuikusin sisse
roomasin rohus
ja korjasin visse
sügis on taas
õhus ja maas
näete või
valutult vaatate
härmatand
kärbatand
kevadet
Sanya
Üks
Maailma äärel kõõlumas,
tuleb taeva taat
Andes kuradile üle minu õla õlu ta,
minuga sõbrustab..
Võrukael, lõbus naer, tõhus laeng,
rinnus laeb, virkus lahkest,
siirus tahtest,minast minna lastes,
siit must raev, on kadunud,
saabunud, valutult, arutlus,
kaaslust saatnud purje tuul,
päevadest saanud aastad,
kui ennist oli mure suur,
siis nüüd,
aeg möödub muretult,
visioon, selgus, nägemus,
kohas kus ükski muutuse eest pääsenud,
loovus mille tõttu tunnen end päästetult,
kõik andsin, kõik võtsid, iga tilk tindist,
mis värelust silmades võltsis, erald .....
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
VÄIKESED RÕÕMUD
On alles ainult väiksed rõõmud:
rõõm päikesega hommikust,
rõõm päevast ühest valutust,
rõõm ööst,mis sest, et unetust.
On alles ainult väiksed rõõmud:
rõõm lastest,armunuist,
rõõm lastelaste tulekust,
rõõm elust,mis sest, et tundmatust.
On alles ainult väiksed rõõmud:
rõõm ikka kestvast olekust,
rõõm väiksemastki õhusõõmust,
rõõm igavikku minekust.
Jalutan sul vastu
Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.
Jalutad mul vastu nagu valge maleruut -
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes - nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.
Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub...
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt -
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.
Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha...
Sina küüs .....
Dootem elajas
Rooman tühermaal
kraavis
körvu metsaga
ma vaevalislt; valutult
kraabib
tuimus külge...
majavaremetel
puudub vundament
jalgel
pole jaksu joosta
metsateele
enne mulku
kohtasin HIRVE
tammepuul
pole oksi mind toetamas
surun rusika
hulukile
löuapärade vahele
pole pole enam jöudu....
järada
kämmalde mugulaid
vöidan
koha mulgul
kiviaia taga... HIRVEN .....
.
Pilke sai laiali loobitud. Mõned neist pidama jäid
Trajektoor viis nemad ohvrini. Tema vaid vaatas. Ja uppus
Algul ei leidunud muret (seegi vist kaunina näis)
Reaalsus lõi lootuse mõradeks, kuni see kildudeks kukkus
Kuidas võiks valutult elada? Selleks ei leidunud raamatut
Inimest polnudki olemas (sellist, kes vettpidi käiks)
Kuni jäi tänane tänaseks, hoiti ja vihati saamatut
Silmad jäid piiluma poolikult. Olu et Eluna näiks...
Heliriin Puistamaa
Sa said mu maailma segamini
Vaiki süda vaiki ometi
kas seda on liiga palju palutud
et armastus kord oleks ka valutu
et su seltsis saaks valjusti mõelda
mida tunnen seda ka öelda
eest rebida mask ja olla kui alasti
ilma valehäbita
mina ise ja sina ise
olla koos ja lasta põimuda minust ja sinust meieks
nautida hetke kus õhk on õrnustest paks
vaikida koos kuid siiski mõista teineteist
pilgust ja puudutusest saada vastus
saada kinnitus sõnatule küsimusele
hingata ühes rütmis ka teineteist nägemata
kõhus tunda liblikaid
tajuda teise muret enne kui pisar puudutab ripsmeid
sõrmeotstes tunda tuksl .....