Sõnale varemed leiti 8 luuletust
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.
Dootem elajas
Rooman tühermaal
kraavis
körvu metsaga
ma vaevalislt; valutult
kraabib
tuimus külge...
majavaremetel
puudub vundament
jalgel
pole jaksu joosta
metsateele
enne mulku
kohtasin HIRVE
tammepuul
pole oksi mind toetamas
surun rusika
hulukile
löuapärade vahele
pole pole enam jöudu....
järada
kämmalde mugulaid
vöidan
koha mulgul
kiviaia taga... HIRVEN .....
Muutused
Kohutavalt hirmus, kui kiiresti kõik muutuda võib.
Eilsed probleemid tunduvad täna tühised, lausa mõtetud.
Tagasi vaadates enam ei mõista, mis tol hetkel mõtlesid, sest kõik on nüüd uus,
Ise oled targem.
Tõdeda tuleb, et need kõige trastilisemad muutused tulevadki ootamatult ja üle öö.
Kuid nii nagu see võib olla hea asi.
Võib üle öö tõusta torm, mis laeva uputada soovib.
Nüüd on hinges vaid hirm, kui suureks torm kasvab ja soov, et see vaid vaibuks.
Hirmu aga vaigistada pole enam võimalik.
Ta kasvab ja kasvab, kuni matab enadasse kõik.
Nii sünnib hir .....
kaua oodanud olen
mu unenägudes kordagi
pole olnud ühtegi inglit
ei poisi ega mehe eas
kes puudutanud oleks mu silmi
silitanud pead
linnade mustavad varemed
käisid hirmutamas
hoopis öösiti mind
alles isaks saanuna
nägin ma neid Raffaeli
rõõmsapõskseid lapsukesi
taevast alla maa peale
laskunutena
magamas oma lastetoas
ma siiani andestada
pole suutnud Euroopale
tema arutut julmust
ideedest tekkinud hullust
sõdade pillerkaari
aega kus taevas
ei saanud olla taevas
maa maa
*
Märts AD 2022
Ukrainast ei pääse me niipea ei üle ega ümber. Nii on. Seepärast ka need, mõneti ehk pikad luuletused. Palun vabandust!
Lõpus tasakaalustab neid teistsuguse maailma olemine. Olge hoitud!
31. märtsil Eestis
veel linna kohal sireenidest
tükkideks kärisenud pole
õhtune taevas
mürskudest põllu kohal
võpatudes lõhatud
kordi ja kordi vaikust
lakanud lumme pole
mu kodutalus
räästate hele tilkumine
anna andeks mulle hing
sinugi pannud olen
üleni valutama
šokist palutama
rahu järgi kõrbena
janunema
süda sinust sõda jättis
linnade a .....
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....