Sõnale vastij leiti 53 luuletust
Epiloog....
mu kallis sõber läksid sa…
ei jõudnud anda kätt….
jäi helge sinust mälestus…
nüüd kurb on hüvastijätt
nagu iga laine tormine
või lauge jõuab randa…
ei tule sinul enam….
elukoormat rasket kanda….
seal ülal teispool pilvepiiri…
asub veel üks kodu…
katkematult sinnapoole
kulgeb inimrodu….
igaüks meist kunagi…
saab seal oma toa…
kindlasti taas kohtume…
küll saatus annab loa….
hüvastijätt Tartuga
ka siis kui mind ei ole
enam siin läbi linna
voolama jääb Emajõgi
Peipsi poole teel vees
on suvepäeval suured
valged pilved tea
mu hing neid vaadates
õnnest kiljus
pilti aastatuhandeid mis
vastu vaatab veest
mu käsi katki tegema
ei tõusnud meel nõudnud
kivi jõudnud
Hüvastijätt
Ukraina sõdur hoiab süles väikest last,
laps on imearmas, ta kassipojana,
kes sülle ronib, näib.
See armas laps teab, et sõdur on ta paps,
kuid ei tea ta seda,
millist valu hinges kannab paps.
See laps nii armsalt naeratab
ja silitab papsil pead,
ta ei oskagi ju aimata, et lahkuma papsist peab.
Papsil silmad märjad, süda on valu täis,
pisarad veerevad kurgust alla,
lapsuke neid tunnetada võib.
Minugi südant läbistas valu
ja hingel olid pisarad peal.
Nii kurb oli vaadata lahkumisvalu,
mida silm juhtus nägema
ühe koduõue peal.
Valu jäi majja ja koduõue,
val .....
Seesama sügise
See on seesama sügise,
mil nii armunud olime.
Samad kirjud lehed teel,
päike sama soe südamel.
Samad õunad õunapuul,
sama maitseb moos suul.
Sama on kuldne rukis, mis väljal,
sama ahi, leib ahjusuul.
Samad on linnud kõrgel sinitsevas.
Sama on hüvastijätt kurval kuul.
esimene
ja ta murdis armastuse õied
tüdruku südames
ilma sõnadeta lahkudes
ühepoolne hüvastijätt
võis olla egoistina
antud hetkel kergem
kuid kas armid käel
suudavad unustada
ilusana lubatud valesid
kurvastus see on
kuu ja tähtede hääl
noore tüdruku jaoks
ja sa murdsid need armastuse õied
millel alles ärkasid üksinduse unest
esimesed armsad arglikuvōitu tunded
teadmata
kuhu edasi viib
Teda katkine inglitiib...
Haydni „ Lahkumissümfooniat “ kuulates
seda suve enam iial
ei tule tagasi neid lilli ja pilvi
puhtevärskeid hommikuid
täis loojangut õhtuid
taeva alust pilgeni täitnud
õitsemist suurt
pikk hüvastijätt ootamas
ees iga astriga aias õunaga
puul kokku pigistan suu
et sa ei näeks
kuidas hinges vallandub
karje valu lämmatav nuuks
Sa suudad veel
Istun aknalual,
mõtes lilled ta haual.
Ma ei taha sind kaotada,
tahan sind armastada.
Ära ütle, et see hüvastijätusuudlus,
istu minuga männisalus.
Ära mine, sa suudad veel,
oled kõigest eksinud eluteel.
Kuulen su hingetõmbeid,
kuula mu lauseid.
Armastan sind,
nagu sina mind.
Hüvastijätt
Hüvasti kevadtuuled soojad,
hüvasti õiterohke mai!
Pisaraid mul aina juurde voolab,
et kaunis kevad otsa sai.
Nii palju kevade on andnud,
elu löönud õitsema.
Hinge ja südame ta jälje jätnud,
suvesse jääb kauaks vohama.
Kevad oli,
suvi tuli-,
Päike on see, mis alles jääb.
Nägin suve tulemas
Nägin suve tulemas,
kuulsin kevadet minemas,
päikene mul lahkelt naeratas,
rõõmsa tuju äratas.
Õrnalt liblikas tiirutas,
mesimumm õiel sumistas,
rohutirts viiulil tinistas,
linnukene hüvastijätuks kevadele vilistas.
Suur kevad meil tuli ja oli,
nüüd suvel tulla on voli
meie keskele,
nagu kevad meil oli.
Nagu võluri kepiga käis kevad
üle metsade, maade,
rabade ja soode,
ilu loomas kõikjale.
Puudutas kõik õunapuud õide,
et õitest kord ubinad saaks,
rõõmu ja lusti kandis põue,
et ei unustaks eal.
Lahkuminek
Lahkun sinust kallis kodu,
head aega jätmata,
sest minu hing ja minu süda,
need jäävad sinuga.
Kaugened mu kallis kodu,
katus, korsten veel paistavad.
Silmis pisarate rodu,
tunded hinge matavad.
Ei ma reetnud sind mu kodu,
ega mõelnud hüljata.
Mul suur on minemise valu
ja süda kipub lõhkema.
Hüvastijätmist ma ei talu,
pisarsilmi jään sinust mõtlema.
Minu hing ja minu süda,
jäävad igavesti sinuga.
Suvine päev
Külmal talvel meenumas
on suvine päev,
rannaliival päevitamas
ennast ma näen,
soojad merelained
on paitamas kätt
kuni merre langen,
toimub hüvastijätt,
sest ärkan justkui unest,
kui ma ukse lahti teen,
külmus vastu tuleb,
kohe otsin sooja teed,
sest lume peal ei saa ju lihtsalt
päevitada üldse,
mantli vaikselt selga viskan,
avan jälle ukse...
- Tarmo Selter -
2022
Jää hüvasti laulumemm!
Jõulukuul lahkus üks laulusuu.
Imeline aeg ta endaga kaasa viis.
Ta rahus tukkuma jäi igaveseks.
Vaikima jäi laulusuu.
Meile jäävad tema laulud alles.
Jäävad südamesse igavest.
Kuusepuule laskunud on inglid.
Valu paistab välja ehetest.
Jää hüvasti laulmemm!
Jõulud pehme aseme on kinkinud Sull'.
Valge pehme pilvepadja peal Sul puhata on hea.
Hüvastijätt
Kui sinilind jääb laulma kuldses salus,
on usk teispoolsusesse olemas.
Kes üle ajaläve ei saa tulla enam,
jääb selgeks pisaraks me hingevalus.
Nii võime leppida, et maiselt enam
ta meie jaoks ei ole olemas.
Näib, et eludest jookseme tuhinal läbi
nagu avatud väravatest,
kaasa haarates salajast mälestustaaka.
Ei märkagi tunda me minekuhäbi
ega vaadata kohtumishetkede taha
üle tähekildudest säravatest,
mille jätsime hingemüürile maha...
Kuid varsti seisatume ajasillal,
kus mälestuste tund meid loendab üle.
On elu pelgalt hetk, et mõtled, millal,
mil riiva .....
Hüvastijätt suvega
Juba jätangi hüvasti suvega,
miks kõik nii kurb peab olema?
Jätan hüvasti suve iluga
ta sooja päikest täis südamega.
Naudin veel laksuvaid merelaineid,
heidan pilgu sinitaevasse,
korjan pilliroost hundinuiasid endale.
Püüan leida linnupesi,
kas näen mõnda lindu seal,
askeldamas oma kodus,
oma armsa pesa peal.
Eemalt kostub kõrvu sädin,
kõik linnukesed traadil hoos.
Klu, klu, klu,
kureparve kolmnurk taevas,
lendab piirideta pilvepiiri peal.
Nüüd kössi vajun ma vähekene,
sest kurvaks muutub meel.
Kõik linnud minna lasti,
mul südames on kipitus sees .....
Jää viivuks veel
Jää viivuks veel mu juurde,
naudime hetki ilusaid,
korjame südamesse kauneid tundeid,
punume kallistustest armastuse kee.
Naudime veel teine-teise pilku,
tunnetame ühes rütmis hingamist,
jätame kuumad suudlused huulte peale,
kuulutame armastuse olemist.
Tasasel sosina saatel, asudki nüüd teele,
ei ulgu, nuttu, ega pisaraid,
Kõik tunded südamesse korjatud sai kokku,
nüüd rahus minnagi ju võid.