Sõnale vastij leiti 53 luuletust
Hüvastijätt
Hüvastijätt
Lahkuda võimatu näis
tõustes silma eest mustaks läks
iial lõppu ei leidnud me tee
lahku jäimegi me
Joostes lehvivad me juuksed
meie mälestustes suurtes
ujusime teisele poole kallast
välja ei teinud suurest iha näljast
Need mälestused minuga jäävad
ned mõtted mind kurvaks teevad
kas taas ristuvad me teed?
mis sa küll praegu teed?
Me võiks proovida uuesti
südant se kõrvetab valusasti
Hinges on siiski üks lootusekiir,
me hinged nii suured, et neil puudub piir.
Kokku ehk veel lähme
jätan segased tunded endale
iha küll nii su .....
Hüvastijätt sügisega
Sügis pugend hinge sisse
Päike paistab südamesse
Sära päeval,sära ööl
Aura ümber tähevöö
Sügise silmad on nii suured
Pruntis on ka tema huuled
Põsed punnis,maani põll,
põlle all on vihmavann
Hiirekõrvul kikitab
üle maa end upitab
Veel mõned päevad pingutab
südantlõhestavalt ringutab
Head teed kallis sügise!
Oled olnud heldeke
Tahan olla vihmapilveke,
et sõuda sinu järele
Hüvasti nüüd,hüvasti!
Kas mäletad?
Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…
Elu on selline
Sa ütled, et elu on selline.
Kuid tead Sa siiski milline?
On see lihtsaim põhjendus kõigele?
Täienduseks kõigile eemalepõigetele?
Milleks valida lihtsaim lahendus
lootes, et tagajärjeks ei ole masendus?
Ma võin nutta ja olla õnnetuim,
kui tean, et Sina nii oled õnnelikum.
Kuid vaevalt see teeb Sind õnnelikuks
siiski püüan ja muudan end nähtamatuks.
Nähtamatuks sinu jaoks, kes Sa oled hea,
parim, Sinust igavesti hoolin, seda tea!
Kuigi
Kuigi õues ehtne kevad
hinges siiski tunnen sügist.
Akna alt möödujad, ei aima nemad
et hüvastijätt mu hinge trügind.
Kuid kolletuvad mu hingelehed
ja südameradu katmas hall.
Iseendale haiget tehes
ei uskunud, et mind ootab talv.
Ei teadnud, et minu puudki raaguvad
ja keegi mind kokku ei riisu.
Kui ükskord külmad saabuvad
olen juba lõkkessegi viidud.
Viimane pidu ...
Meil minemisel , alati suur rutt,
jääb poolikuks hüvastijätul jutt.
Jättes inimesed kes sulle kallid,
oled nendega vaevu keda sallid.
Kas hetkel pisut vale oli arusaam,
või liialt ligidal asus raudteejaam.
Nii kiirelt kodust viis sind rong,
tagajärjeks aastaiks, vangi kong.
Pidu seal veel jõudmata sul alata,
peatas elu kauaks mis siin salata.
Võõrsil eksid , pahe laial - teel,
kitsa - raja õige , leiab sinu meel.
Hansi!!!
südamesõber
meil on kõigil südamesõber kallis
igaveseks kaitsva inglina saatmas
naerma panev jõud elus hallis
lootust rasketel aegadel andmas.
kindla õlana maailmas toetamas
kui tunned end kurvastusse vajumas
pettumuste pisaraid poetamas
on tema sinu valu põhjust tajumas.
sinu õnne nimel valmis riskima kõigega
et tuua silmadesse uuesti ere sära
õmmeldes sind kokku armastuse nõelaga
parandades purunenud mälestused ära.
meil on kõigil on südamesõber kallis
hoidmas saatuses hoolivusega me kätt
kohtle tedagi eriliselt õrnalt ja kallilt
et iga terega saabuks ka il .....
sügisene ilu
viimased päikesekiired hääbumas taamal
suudlemas hüvastijätuks taevasilmi
sügise pilk igatsusega rongijaamal
ära saatmas suviseid armastuse ilmi.
järvede vetel hõljumas müstiline udu
lahtuv soojus segunemas külma õhuga
oravake armsalt pähklike pihus tudub
nähes und suvisest saagist täiskõhuga.
peale homset maailm teistpidi käib
olenemata kellast mille ajaarvamine sama
päev liblik lühike - öö lõpmatu näib
virmalised maalivad taeva vikerkaarest ilusama.
külmetanud maa soojendamiseks laotand lehti
hapralt hurmav tundub nii kodumaa loodus
veel enne .....
metsamajake
põgeneme eemale nädalavahetuseks linnakärast
kaugele vihmastest ja sombustest sügisilmadest
pakime kohvrid... sõidame kaugele siit ära
pimeduses helkimas vaid autotulede silmad.
pool tunnikest jäänud kui tuleb keerata
tuttav on see liivast auklik teerajake
rohtu kasvanud läbi metsa looklev rada
üle künka.. juba paistab armas majake.
avades ukse tungib ninna hubane lõhn
nurgas seisab väikene kollane pliit
soojaks muutub seda küttes toas õhk
prõksub südantliigutavalt elus tuli.
valmistad tassi aurava piparmünditee
voodisse kerra teki alla poed pärast
ka .....
Argus
Me seisime jäätund aknal
Bussijaamas ulus tuul
Sul olid hallid silmad
Sul oli kinnine suu
Ühe suudluse poetasid sa huulilt
Kaua hoidsid aknal kätt
Minnes vaatasin ma taha
Ei teadnud, et see oli hüvastijätt
Naersin, kuid hinges oli valu,
Eemal muigas bussijuht
Miskit kui värises mu käes -
Sinu saadetud sõnum- hüvastijätt.
Murran vabaks
Nuga paremal puusal, kaelas aventuriin
tulen jälle su juurde, juustes lõhn viirukist.
Võtan randmelt mookaiidi, surun su pihku
ja ütlen, et enam me eales ei kohtu.
"Sinu valik, tead - nõiad lähevad tuleriidale,
mina ei lähe," ohkan, toetun uksepiidale.
"Ma oleksin võinud sind armastada, mees."
Sa väldid mu pilku, põrandat vaadates.
"Täna keskööl ma lahkun hirvena siit,
anna andeks, et üldse me teed ristusid."
Sa ei vasta, ma pöördun, kuid kuulen siis,
kuidas sositad, et sa ei unusta mind.
Seisatan hetkeks, tean me enam ei näe
ja .....
Alati
Laman nõrgana voodis
ja ootan surma saabumist.
Sind nii väga endaga hüvasti jätma ootan,
kuid sina oled ammu juba minust loobunud.
Või õigemini olin mina sulle ei öelnud,
sest kohtasin kedagi teist.
Kedagi, kes vaene polnud,
kedagi, kellel sarmi oli palju olnud
Kuid nüüd laman üksinda ja ootan enda surma
siin näruses vanas haigla palatis ja alasti.
Kuuskümmend aastat siin ilmas piinelnud,
sest raha olen armastusele valinud alati.
Mida ma kaotan?
Mida ma kaotan,
kui ma ei võida?
Kuhu ma jõuan,
kui üldse ei sõida?
Kellega räägin,
kui vaikib mu suu?
Kuidas ma valin,
kui huvitab muu?
Haaravad pihud
hoidmas on liiva.
Pudiseb teri...
neid haare ei riiva.
Pakume sõbrale
avatud kätt.
Hinnaks on, teadagi -
hüvastijätt.
/Mari*Uri/