Sõnale veri leiti 376 luuletust
Vahel tundub kedagi palju
Ma palun vabandust
teilt luuletus ee
mis minul öelda julgust õigust
ikka ütlen
loodan haiget ehk ei tee
Kas pole kelgi tulnud mõtet pähe
üht väikest
mulle tundub asja kohast
üht reeglit mis küll piiraks
meid ent vähe
Näen tihti mõnda läikvel luulepärli
ei jumal hoidku- silmas ei pea end
pärl siiski enne kaob kui selle sära
kui kirjanik kes loob kui neeland pärmi
ta kibekiirelt matab alla ära
No tõesti ma saan isegi ju aru
kui pole mujal mõnel rääkida
kuid sõnaseppel endiga sest abi
kui iga mõtet letile ei paiska
kui kaaluks enne avaldused läbi .....
universum
NASA uue teleskoobi fotosid vaadates
põleb täht
paisub ilmaruum
miks inimesel süda
on sellest kuum
millest täitub
pimedus jäine
tühjus suur
sa mullale äkki
annad suud
öösse lausud
eal hing ihkama ära hakka
teist Maad Päikest Kuud
neist veri oleks kuum
24.07.2022
Ukraina suvi 2022
Põrgulik pinge, loomalik toonus,
tohutu koormus, Ukraina loomus,
tuli, veri, surmakutsar ringi kõnnib,
siin süsinikust teemant sünnib.
Põrgutules tuhaks muutub argus.
Vabas Ukrainas vaba maailma valgus.
Vene nats ja lääne lödipüks veel vaatab,
kuidas tunda su mõõka saab iga saatan.
Ei säästa siin keegi vaenlase mainet.
Ei Sauroni pilk enam kedagi veena.
Ei hirmuta enam Turmamäe laava.
Слава Україні! Героям слава!
veel juulist
kardinaidki pole ees
kui suvve avatud on aken
meel üleni ta sees
umbselt raskelt
seesama küpsemine
mis aias põllul
õunte potsatus rohtu
valguse tulva sisse minek
kuis veri sellest vahel kohkub
su võtab endaga
lihtsalt kaasa
nagu puudelt lehed
päikse käest aasa
halladeni saadab
oo suvi helde
ära räägi veel verele
sellest
*
kui palju kordi
suu aega anund
hetk tardu
meel liialt vähe
joonud hardust
kustutada pole saanud
veel ilu janu
siis arutuna pillan
ta äkitselt käest
hing et kiljuks
valu käes
Greta Thunberg
Ei huvita, kas oledki Eestis või mitte
mu kõrvadest jookseb veri
kui viskad paska teistele ette
mida teadus just ei eksponeeri;
mida vanemaks sa saad
seda enam K. Sildaru moodi näed
rüvetanud nüüd oma kodumaad
miks just lastele ulatuvad su käed?;
kui aktivist olla tahad
siis hakka päris teadlaseks
sina ja su fännid on parajad tatikad
jutt kasvuhooneefektist jääb pindmiseks;
teatan veelkord - mina juttu ei usu
et oled Eestis ja mida oma "töös" lood
koguaeg utsitad hipide ülestõusu
oleks parem, kui end üles pood
Rõõmus suvi kestab veel
Las jalakene kepsu lööb,
las suukene joodeldab.
Lase südamel rõõmud valla,
las tuul su meeltes möllab.
Korja lilli põllult, aasalt,
liugle mööda metsateed.
Võta linnulaulud kaasa,
võta kõik, mis rõõmu teeb.
Liblikate lendu vaata,
kuula ritsikate sirinat.
Viska pilku rohu alla,
otsi punetavat maasikat.
Suvel magusam on elu,
taaka vähem südamel.
Suvel suurem elujanu,
mõelda ja uinuda vabas looduses.
Suvering saab varsti otsa,
kuid rõõmud jäävad südame.
Ei ma enam kiirelt tõtta,
elus on palju ära teha veel.
Elektritõuks - lollide surma nõuks
Ega pole heade mõtte linn
kui tatikas kiivrit ei kanna
selles eas, mil näos vinn
saab ta perse mulda panna;
poiss 13, ise Tartust
elektritõuksiga veri keeb
seal linnas alati tarkust
samas lollidele saatus otsa teeb;
aidaa, mul sellisest pohhui
saab linn puhtamaks
raudselt ka purjus, kui
pidanud koju jääma jaanipäevaks
Tulen Sinu poole
Ma tulen läbi valgusvihu Sinu poole
ja võtan kõik Su mered enda hoolde,
kui kõiki ei saa, siis poole sellest.
Sul pole enam pisaraidki,
mida kuivatada
ja südames on kõle, ammu jahtunud juba.
Kuulda on Su hinge nuttu tasast,
tean küll, kelle-, või mille pärast,
aga siiski edasi Sa püüad liikuda,oma eluga.
Sa tea, et olen Sinu ingel,
kes tunneb kõiki valusid,
kuigi elan, olen taevas-kõik valud jõuavad minuni.
Minagi kord liha ja veri olin...
Nüüd elab hing, mis elada tohib.
proovisin pisut hõlmata
Noorte luulealmanahhi „Grafomaaniat“ lugedes
ah kõik see tahab alles veel
sõnadesse voolamist
mu oma veri soontes
tema hõõgumine jahtumine naha all
su sõrmede paitused mu näol rindadel
tühi õhtune tramm meie pilkude puudutused
pokaal veini üksteise vastu liibumine
tantsides õhtu hämardumine
lehtede langemine sügisel linna pargis
tänavalaterna posti vari kuu veelombis
see mis kärestikuna vahutab ja tormleb mu
sees alles on riimideks saamata
kõige hullem et ma ei oska kõige sellega
midagi peale hakata
rusikaga kildudeks raksata
otsast peale uuesti haka .....
tagasi Sardiiniast
oo helde lõuna
sinimeri palmid tuules
mu eluahne veri
palavikus huuled
kuis ihkan tagasi linna
mis valguses supleb
jäädagi sinna
süda kus lillena puhkes
oo helde lõuna
sinimeri palmid tuules
hing mu nuukseid
nüüd ära kuule
*
küll tahaks olla
vahel lauaks
mil leivakäär ja piimakruus
õhtul köetud saunaks
sügiseti tee ääres
verev vahtrapuu
sul peatuks mõni pilk või käsi
nii pehme kuum
sa olemast ei väsiks
et hetk on hiigelsuur
Kus on Su tõde?
Ära mürgita mind oma õunaga
Oleksin lämbunud, surnud, kägistatud
sellest rohelisest Granny Smith'st
Sa vaatad mu poole ja Su silmad on sõbralikud
Kas nad on sõbralikud mind nähes või on nad alati kõigiga sõbralikud?
Kas see naeratus kuulub mulle ja on mõeldud mulle?
Või on see vaid Timm Thaleri "Müüdud naer"?
Ma veritsen, mu põlved on katki
Sa ei näi sellest häirivat
Kõik on korras, ütled,
aga mitte minu jaoks
Kas see naeratus kuulub mulle?
Kas see headus on mõeldud mulle?
Kas see sõbralikkus on vaid ligimese armastusest?
Või oled Sa nii s .....
Jäämehe armastus
Mu jäämehe süda on purunud
kohati sulanud pärliteks punasteks
kohati kildudes katmas maapinda
juhtus kui olin ta surunud
taas enese kallisse rinda
Süda oli suurem kui enne
enam ei mahtunud
hetk varem olin kogenud õnne
hetkeks olin tundnud sind
mul südant polnd- piisavalt külmunud jahtunud
Südametu ma jäämees nüüd olen
teistele lõpmata kuri- sul lahke
naeratan isegi jäämehe naeratust
õhtuti aknaaluseks tulen
no vahtige naabrid- mu tundmusi nähke
Siis aga polnud südant ei sind mu jäämehe naine
kõik oli kevade tulvades sulanud
kõik oli talvistes t .....
Purpurpunane närbunud süda
Küünlaleek kuivanud roosilehtede kõrval
just kui sina mu närbunud südame ees. Purpurpunane kuivanud veri just nagu pleekinud tikitud linik. Selles päikeseta päevas ja kuuvalguseta ööl.
Kestab lõputu videvik, minu südame ees, mille küünal on lõplikult kustund.
armastusest pisut teistmoodi
Ly-le
ikka ei suuda veel veri
sellega harjuda
jahtunud tuhaks me arm
Sinus äkki muutus
justnagu polekski me hinged
üksteist kunagi puutund
ahnelt joonud palavikus
huuled janus suudlend
me öödes olnud õrnust
mis pilgu eest varjul
meel mille järgi
eluaeg karjub
Sind selle eest tänagi tänan
et mus armutunde äratasid
päeva kuldseks säratasid
süda üleni õnnest kaua vähratas
Tuhat tänu korraga
Minu emal pilk on range,
aga süda on tal hea,
pilk on sellepärast range,
et ma elust pettuma ei peaks.
Ema suunajaks mul olnud,
kõigil eluradadel,
hoidnud ära pahandused,
teismeeas, kui olin veel
ja veri soontes aina kees.
Ema targad õpetused,
meeles mul on ikka veel,
kannatlikuks jäämise kuntsti,
tsipa juurde õpiks veel.
Ema, Sa mu õpetaja,
Sa mu elutee rajaja,
Suured õnnitlused Sulle!
Tuhat tänu korraga!
Pessoa jälgedes
Pessoa kannul käies
ma ei taha selle õhtu kohta
teada mitte midagi
veel vähem kuidas ta tekkis
peagi üles tõuseb ära läheb
ööl laseb enda asemel
tulla taeva alla
veini on klaveril mitu pudelit
mine ja kalla seda endale klaasi
miljonid teised ööd universumis
mida ma nendega peale hakkan
piisab seesamusestki
väsimusest välja magamiseks
minu hirmutamiseks surmaga
mu kinni hoidmiseks päevas
elu hurmaga
05.05.2022
küsid mida nüüd teen
vaatan kuidas jõgi
penikeeltes ja kuppudes
pilliroogu kasvavate kallaste
vahel voolab
pilvi end .....
tagasi on järvel lained, pilved vees
kaua oodanud olen
lume asemel
jalge all mil rohi
kõrvus kevadtuules
teeäärsete kaskede kohin
tagasi on järvel lained
valged pilved ülalt vees
kaldal pilliroo hele kahin
sellest täitub uuesti meel
maailm ei muus ei muus
üleni vaid kevades
hüüab mu öödes
ahastuses hing ja suu
veri valust kuum
kui oled armunud
öö otsa nägu
pööratud Su poole
pea kohal tiksub kell
kumab veri
kõrvuti me soontes
helde ja hell
mis tuleb ei tea
veel küsima ei pea
kuni valgust pole aknas
päeva minema ei hakka
kuni käsi veel Su peos
õlg vastu õlga
öö meid seob
toetume vastu
ta hiigelnõlva
*
jätsin lukustamata ukse
viinapuuväätidesse
kasvanud majal
mida on mul karta
armsama poolt hüljatul
mida võib veel minult
võtta varas
täiskuul ja ritsikatel
siia enam pole asja
rohuna kus kurbus kasvab
vihmana nukrust sajab