Sõnale veri leiti 376 luuletust
toom lemmetas Tartus
*
toom lemmetas
oli mai hing
kauaks haigeks jäi
sellele ajale käsi veel
unes vahel teeb pai
kevadest joobunud Tartus
kus otsisin tõde
armastust tarkust
veri aastaid Su hellust
tunda sai
võõras oli Sinu kartus
arguski veres haihtus
Su hellus ainsana
on ilmas alles
selles otsatus
lumevalges talves
kus silmad vahel
veekalkvel
suu Sinu pärast palves
Bemmarid
Jah, kevad lööb meile pähe
eriti noortele ja seda pole vähe
liiklus on kogu aeg perses
ühendid nikastanud pea sees;
eriti ühte teatud marki autod
eriti õudne on neilt meetod
nagu riivaks autoesist nõeludes
vastutulijate ees kiirustades;
mu viha selliste sitapeadega
on lõputu ja nendega
pole midagi muud
kui murda ära jalaluud;
ja visata teedele maha
kus rekkad teevad ka paha
sooled välja, veri laiali
mööda kõik sõiduteed harali;
kõik need sitapead, ma ütlen
karistusi on veel, ma mõtlen
näiteks püssist lasta bemmareid
vaja karmilt õpetada neid;
.....
Vehkleja
(on 1 punklugu)
Endel Tendel - Trikadei!
spordipäev Eestis, hei - hei
tuleb ühel päeval 1 onu Haapsallu
asub kooli ja puhkab oma jallu;
kehkaõps on tema töö
nõukaajal oled eikeegi, siis ei söö
mil niigi palju keelatud
lääne aeg ära neelatud;
õpsina ta info salastatud
et mis spordiala ta palgatud
saavad võimud teada
jätavad spordionu peata;
Refr:
sest, kui on vehklemine
oma tilliga mõõgavõitlus
lapsed ritta aetud duellile
mati peal asuvad mõõkasi ristama;
Endel Tendel - Trikadei!
spordipäev Eestis, hei - hei
leia paariline, hei hopsti!
ära hà .....
ma lahus pole enam
jah veri lahus pole enam
sellest heledast puhtevalgusest
eha malbest loojangust
päikse jõena päeva
voolamisest
sinilillede avanemisest
pärast jahedat hommikut
kaskede lehtimisest
öösel sirelite une võtvast
hõõgumisest kurku tulnud
rõõmust võim taeva all
üleni nüüd kevade käes
päev asjata pole olnud
kui oled õhtuni metsvindi
särava vint-vint laulu sees
tuppa minnes
tänada saab meel
rüütsi selle eest
21.04.2023
Rüüts rahvapärane vindi nimetus
mida annavad juurde sõnad
nad on kogu aeg olemas
nagu pilv pärast talve
mu õues lehtima hakkav
kask aastatega auku
kulunud tee
loomisest saadik
hall olnud taevas
mida annavad
sõnad juurde sellele
mida näed ja kuuled
hommikust õhtuni iga päev
olemist mis sõrmede all
nagu veri soontes tuksleb
süda et lööb hing on alles
enam olema ei pea pikas
talves värsside püüdmiseks
pliiats olema terav valvel
meelel kinni püütud ekstaasist
õhetamas korraks palged
ka see leht võinuks jääda
siiski trükimustast puutumata
lihtsalt valgeks
Päästja mentaliteet
tahtsin oma perekonda ära päästa
aga lõpuks
kui olin ise tervise tõttu
haiglavoodisse surutud
sain aru, et ma ei saa päästa neid
kui ma ennast kõigepealt ei päästa
ma olin terve elu elanud vales usus
et ma olen võlgnik
et ma olen puudu
et midagi on kogu aeg, mida ma pean tagasi maksma
justkui nagu oma ema-isa pattude pärast
et mina olengi see "süüdlane"
keda maailm või universum võib karistada
isegi totrameelsusest olen öelnud
ennast ohverdavaid lauseid,
karistage mind, aga mitte teisi
milline endast lugu pidav
ja ennast armastav inimene teeb nii?
mitte, .....
Mere
äärsete kõrkjate sahin
Mööda rohtu mu kleidi kahin.
Sinu pilk minu pilguga kohtub
Kas märkad mu silmades ohtu.
Sinu silmade taevasinast,vastu vaatan kui peeglist mina.
Siis kui kokku saab taevas ja meri,
Kas tunned kuis tarretub veri.
Sinu keha mu keha vastas.
Rebid riided,mis ihu mul katmas.Siis kui merest ja taevast saab paar
Just siis sinu omaks ma saan...
Mäletan üht kevadet
Mäletan üht kaunist kevadet,
kui verinoor veel olin.
Süda siis põksus kuumalt sees,
nii armunud ma olin.
Ei kuulnud, ega näidud
endast väljapoole,
sest mu süda kiskus nii tugevalt Sinu poole
ja peas oli kõik segi.
Nii tugevat tunnet
kui ühel kevadel
ei ole tundnud ma eal-
Oli see vast üks armastuse kevade,
mis siiani hinge paitab
ja kõvasti on kinni
südame peal.
Üks päev Selveris
Üks päev Selveris
vabaproua järjekorras seisis
vaatas ekraanil summat
oli kosta ta pominat;
et kõigeks raha ei jätku
pension peab nagu katku
valis siis mida sorteerida
et järgmine kord uuesti proovida;
järjekord ta järel kasvas
aega palju vajas
et vähemalt hädavajalik olemas
söögiga ja soojas kodus elamas;
ja seda pealt vaadata oli valus
ei tea, kuidas vanake ära talus
armetut olukorda poes
viimaseid sente kokku ka loes;
mul polnud endalgi sularaha
alles poisikesena emaga seal olles
mil oma ostud tegime
ja paratamatust kõik tunnistasime;
tõeline h .....
kevadtalves
jah mind täidab rõõm
kui räästas majal
päiksest tilgub
keskpäeval trepp
lumest puhtaks sulab
kõrrel tagasi on lumel vari
kössi vajub hang
vahtra all täitub pang
mu suus jälle
karge kevadsõõm
öödes tagasi hõõg
veri sädemeid pillub
hing õnnest kiljub
et haljendama hakkab rohi
taas kõrvus lehekohin
seda jälle juua
lõputult tohin
uude päeva
mind äratama tuled
näib et on võimalik õnn
endiselt palavad
me huuled pilk
sama puhas õrn
ehmusin kui aastate
tagant Su suu ja veri
mind uuesti
aralt puudutasid
Su sõrmede janu
mus muutus õnnevaluks
*
päev endiselt hall
lumevalge kui Sind
seal poleks mu arm
jääksin sellest haigeks
saada ei tahakski
päris kaineks
tere hommikust
valgus tere päev
mis taeva all
laiali mu soontesse
valgub võtad kinni mille
käest nagu oleks ees
alles sinav kaugus
kõige algus
Päris hea
Kerttu ja Silver olid olnud lapsepõlvesõbrad ning olid alati väga lähedased olnud. Nad käisid koos koolis ja veetsid palju aega koos pärast tunde. Kuid kui nad said keskkooli, hakkasid asjad muutuma.
Kerttu tundis, et Silver oli hakanud teda ignoreerima ning hängis rohkem teiste tüdrukutega. Ta oli pettunud, et Silver oli oma uued sõbrad valinud tema asemel ning tundis end maha jäetuna. Ta otsustas, et ei taha enam temaga suhelda ning ei vastanud enam tema sõnumitele ega kõnedele.
Silver oli üllatunud, et Kerttu oli tema vastu nii kuri. Ta ei teadnud, mida ta oli valesti tei .....
veri siiani võpatab lausest
meil Sinuga iial ei sünni laps
korraga olen Linnutee
kaugusel Sina seal kus
koltub praegu kask
ainult hing vaid küsib
ümber ilmaruum tühi
mis saab meist kahest
sellest mis me vahel
anna elu mulle tagasi
ema süli
kustuta see aastaid
hõõguv valu süsi
kui tahad alles
oleks õlgadel kiilanev pea
kõri ei nööriks
kare kanepist silmus
veriseks muutuks
timuka teravaks
ihutud mõõgast
õlut trimpavate linlaste silme all
raeplatsil uus raiepakk linnas
jäta turuplatsil hõikamata
on kuningas halb või hea
mida arvad ei tea
suu hoia lukus
ära tülitse tuhande aastase
krooni kandjate
nende truude lossivardjatega
muud ära palu
sul elamiseks oleks antud
armuline aeg
selles mööduks su rõõm ja vaev
Vaatan ookeani
Vaatan sinna, kus laiub ees ookean.
Vaarun raskelt voodisse, tõmban hinge ja puhkan.
Mõtlen, kuis raskelt möödub üks ja siis ka teine päev.
Olen elus, kas ma selleks üldse ka vaeva näen!?
Vaatan ookeani põhjatusse sügavikku.
Kes see mulle sealt vastu lehvitab?
Ma põgenen, šokeeritult vaatan minevikku.
Ma põgenen, otsin väljapääsu, ahmin õhku.
Minevik hajub, minevik taandub, olevik tuleb,
tuleb ja neelab ära kõik jutud,
kõik sündmused - ära kõik lõhub.
Jälle mõtlen, seekord pikalt, seekord ainult sellest.
Tuleb tuul, puhub ära mu mõttelennu,
mõtlen taas .....
SHOPIN SPRING WALTZ kuulates
Su sõrmede all
klaveril klahvid loobunud on
nootidest paberil
linnuparvena mere ääres
nüüd tõusevad lendu
üleval õhus kokku saavad
päikese kuldseks vihmaks
lillel lahti läks üleni õis
nukust liblikas sündinud
kuivatab tiibu
mets hakkas lehtima
mina vist jäängi
päevade lõpuni püüdma
helide aukudes võrku üksnes
aja käes külmetavaid sõnu
Viimased noodid
Tumm ajavaos tuhmund vestibüül
Torkavjäised linad hingeta voodil
Kajav vaikus kui üksik etüüd
Vana pehkinud klaveri viimased noodid
Pagenud kaosest viimnegi hing
Taas vaiki on jäänud armulossi saalid
Ajaga kaasas käind nukruse ving
Saadab iga viimast silma seinamaalil
Viimased noodid
Igas reas
Nii loodi
Et tulema peab