Sõnale vetes leiti 19 luuletust
Vaata
Vaata vaikselt endasse,
hoia hetki mõtteis,
vahel vajub kurbusse
aeg, mil elus tõtled,
oodates, et oled ise
hetkes iseendale
kuni mõte mureline
ära läheb kaugele,
lastes ligi elus rõõmu,
lahendusi hetkes,
Sinu naeratusest sõõmu
saame eluvetes...
- Tarmo Selter -
Kevade
Lumi vaikselt talla all
on leidmas oma kohta
sulavetes kraavis küll
nagu oli loota.
Kevade on leidnud tee
tagasi me juurde,
luues korraks sügise
enne veel ka suve.
Kraadid tõusmas suure hooga
ülespoole plussi,
juba homme hakkab looma,
näha saab ka ussi..
Mina istun, ootan päikest,
linnulaulu kaja,
hoides iga hetke väikest
sellel kaunil ajal.
- Tarmo Selter -
2024
need põlemata jäänud kirjad
Su kirjades on alles
me räästais tilkuv
Emajõe tulvavetes kevad
nii heleroheline päiksevalge
ei iial nõnda enam
mu käsi harva puudutab
neid hetki ka silmavesi
mis mõnda nendest vahel
kaua puhtaks pesi tasakesi
kui penikeeltes külajõgi
ülastega kaldal mais
me kirjades igavesti
voolama jääb see kevad
hing armunud kus olla
pilgeni kord sai
Käsnajulle Rantpüks
(arvan, et on üks punklugu)
Kes elab mere all ananassi sees
ohtliku vaimuhaigusega käsnamees
kui merevallatusi on, mida soovite
surma saate, kui vette ronite;
ta Krabi kotleti retsepti teab
iga argipäev liha valmis seab
vetesügavus on tema ala
saab kätte, lõigub sind nagu kala;
Refr:
Käsnajulle Rantpüks
Käsnatalle Runtsüks
Käsnamalle Koolijüts
Käsnavalle Müntpüks
Käsnasulle Surmaüks
Käsnatulle Tapamüks
Käsnajulleeeeee Rantpüks!!!;
Kalmaarikalmer:
"ma vihkan sind, Käsn, aga see on hea
retsept on misasi, ma ei tea!"
.....
Meri
Mererannas näen vetikaid, adru,
kalaluid seal luidete peal,
mõnda jälge silm liiva sees tajub,,
ei tea, kes on käinud veel seal.
Merevetes näen kalu ja karpe,
kes randa on leidnudki tee,
mõni leidnud neist on surma tahte,
mõni tagasi ujunud veel.
Merekohinas kuulen ma kõike,
linnulaulu ja lainete müha,
Sinus peidus on kaotusi, võite,
uusi helisid leian sealt üha.
Meri, oled mul hinges ja mõtteis
ka siis, kui pole mind seal,
läheb aega, elus edasi tõtlen,
loodan jälle Sind kohata taas.
- Tarmo Selter -
2023
kingi veel üks kohtumine
kingi veel üks kohtumine
hullutav jahe kibe
enne pilkast pimedust
mu õlgu silmi nägu
veel riivaks kasvõi pilk
Su käte puudutus
ma ei muutuks homme
nimetuks
*
end õitsemisse kui pillab
sirel sa jälle joobud
sellest imest
kuhugi jää enam hiljaks
hetkes oled kohal
mets kus heleroheliselt
kohab sügiseti kirkalt ruskab
tulvavetes luhad
talv teeb nukraks
kõik korraga on selge
puhas ei miski saada
pole jõudnud veel olemises
jahtund tuhaks
ka ise ei küsi mis oli kunas
Rahuhetked
Pilved sõuavad taevalael
päike on vajunud tuttu
metsapiiri tagant tõuseb pime öö
hoides päevavalgust kokku
Meri on mustjas-sinine
rahus loksub laine ta peal
õhku tuleb ahmima kalake
tal vetesüles olla on hea
Ööpimeduses ritsikas siristab
teda öös kuulda vaid saab
jääb pikalt tukkuma mu mõtteke-
ja rahu lasub südame peal
m4
tahan vabandust paluda teilt et ei sobitu et olen enesesse kolinud
eluline koolitus kõigilt et saada eneseks nüüd siin vedelen veeni vere sees
ennast veendes kohates teid erinevatel eluteedel
panite kül väga peenelt kui kauaks seda kestis veel
üks kaob teine tekib samma patta mida keetes
ületaob ei kao ta igavikku peksleb kõigil sees
ei suuda enam reisida ennast reetes
tormistes vetes kõik on ootamattu
pinnalt põhja laskund riimikunsti paadund
pole ma palju palund aga ei oska teisiti suhelda
selleest saan ma sugeda ei oska teile pugeda
neid samu ette taha kirjutatu .....
Auk kodus
Kas saad ära arvatada seda
miks sinust irdusin?
vajan aega õitseda
kui sind kogu aeg kuulasin;
on auk kodus
ja meie suhetes
on selleks teine moodus
pääseda süngetes vetes;
on auk seinas
mis kibedusest tekkis
ja lapsed on leinas
nende juured on sassis;
jah olen vihanud sind
ühtivus teinud mõlemale kurja
sa ei tea kuidas mõjutasid mind
nii läinud me tulevik nurja;
kas saad mulle õelda nüüd
miks vaja peret läks?
on hilja tunda süüd
soojus on kadunud jääks;
on auk kodus
ja pere suhetes
on auk kodus
ja ühistes mõtetes
Muidu ma ei virise...
Muidu ma ei virise
ja olen lihtsalt lahe,
kuid see ilm teeb higiseks,
on tunne lihtsalt vale.
Eesti suvi vahel peab
ju palav olema,
ses' palavuses välja veab
vaid ikka tugevam,
kes oma ettevaatlikkuses
end ei kõrveta,
olles suvesaadikuteks
vetes ranna peal.
Troopika on kätte jõudnud,
Eestis päike kuum,
juunikuu on meile andnud
hetki, armastastust,
ilu rannaliivale
ning lusti, naeratust,
ise olen viimane,
kes toale näitab ust,
sest minule ju olla meeldib
ikka jahedas,
mil' kraad on kahekümnelegi
altpoolt lähedal...
T. S.
Meri
Päike laskund madalale,
meri mustjas-roheline,
tuulekene tasane.
Valged vahuharjad silpsti,solpsti,
randa ujuvad,
rannaliiva unund jäljed,
ära peidavad.
Olin noor veel,
kui ma saatsin
ühte paati merele,
naeratades,lehvitades,
kaua vaatsin järele.
Rätisiil mul ainukene,
kuhu pühin silmavee.
Silmapiiri taha päike
vajub unele,
vetesügavuses aga,
on mu kalli sängike.
Tänu Kõige vägevamale
Jalad vajunud pehmes liivas, tänu kõige vägevamale,
selles ma seisan!
Viimaks vaba, olema vaba, vihmast mõistsin, et vaid kalla,
suunda võtmata mööda põski alla, ja nõnda ma kirjutan,
ilma teadvuseta, ainult seal kus ennast olen eirand,
et leida mida ego kõigi eest ära suutnud peita,
vabanenud, vaevatud vetest mil triivides ennast petnud,
Taeva isa üles leidnud, tema auks kõik mu salmid on tehtud,
nõnda kaunilt mu elu vestnud, uhkusest ma keeldun,
kui kõik voolab alla mäge, enam ei tunne ennast neetult,
kõige ilu vaadeldes, südame valmis tagus pikse haamer sees,
t .....
Ogarus
On kevad löönud mulle pähe
ja vist ka tungind alla vööst,
sest varavalges uni läheb
ning ma ei viitsi mõelda tööst...
Üks sõber pelgas juba ammu,
et piinavaks saab kevadpäev,
kui päike vaikselt kogub rammu
ja minu pilk taas kirge näeb...
Ma arvasin, see hetk ei tule
ning ogaraks ei muutu mõistus,
kuid kahjuks enne kuuma suve,
mul kehavetes algas võistlus...
Ja see on ilmselt alles algus,
sest kässar võtmata on pealt,
kui öödes sündimas on valgus,
mind tuhat hobujõudu veab...
On parima .....
õnn paljajalu tatsas mööda kruusateed
naer rõkkas elavaks kõik metsas tukkund käod
kojuvetesse end naasid ojaveed
ja puna palgeile said hallid kaamed nöod
karikakrad kinnitasid armastuse vaistu
kurekellad helisesid, päikegi ei loojund
müstika. kõik halb on äkki imekombel haihtund
miinuskraadid küll, kuid pakases on soojus
Heliriin Puistamaa
