Sõnale vihmad leiti 11 luuletust
Memme maja
Memme maja metsa all,
suure järve lähedal.
Havid õue ujuvad,
ülal pilved tujukad.
Vihmad sisse sajavad,
tuisud hangi ajavad.
Öösel hundid uluvad.
Aasta ajad kuluvad.
Memm aga kambris kalja joob,
viiel vardal sukka koob.
Ja see sukk on hall ja pikk,
hall ja pikk kui igavik.
Nooruslik sügis
Igal sügisel ma muutun hingelt nooremaks,
mõtted nagu sügislehed kirjumaks.
Põsed punetama löövad kui ladvaõunad,
seenel ja marjulkäik südame soojaks teevad.
Sügisvihmad ei heiduta mu meeli,
pisut puudutavad hingekeeli.
Kui ka torm tuleb südame peale,
saan hakkama vaatamata eale.
Anna aega
Anna aega vihmapiisal
kasta põlluvagusid,
roheluse sära viia
sinna, kus on kuivus, liiv,
Anna aega pilverünkal
luua varje madalaid,
vihmad lase valla künkal,
allikatel vagurail.
Anna aega elul tulla,
küll see päike saabub taas
ning särama lööb vihmakulla
roheluses kaunimas.
- Tarmo Selter -
2023
Sügis
Sügis kullast lehtedega
vaikselt siia liigub,
tuuleiilis vihmadega
kergitamas tiibu
linnud, olles jälle teel
kaugele sinna,
kuhu hallad järele
ei saa iial minna.
Suvi öiste külmadega
lehed värvib need,
jahedate ilmadega
vaikselt rajab teed
sügisele, kes nii vargsi
tulemas on külla,
suvi see ju lahkub varsti,
et siis jälle tulla.
- Tarmo Selter -
2022
Tunnete sügis
Nüüd tunnetel on vaba voli olla,
sest sügisel on hingepaelad valla.
Süda rohkem kannatab ja kurvastab,
sügisvihmad meele härdaks muudavad.
Sügis kurvameelne minu hinges,
teab, kuhu peituda.
Mul hea on olla, pole pinget,
kõik tunded paberile lasen voolata.
Minu aasta
Tule, mu kevad, mu päikene,
näita, mis sul pakkuda on!
Kas piisavalt rohelust tood,
pole õiesaak ometi väikene?
Tule soojenda mu südant siis
mis talvega pisut kangeks on saand.
Tule too mulle ometi siis
üks kerge puudutus, kui vähegi saad.
Sulata akendelt jäälilled
ja südamelt õpitud kalkus.
Kuid ära küsi - milleks?
Tahan hingele sooja. Raske on algus.
Tule, mu suvi, mu soojus
kõrveta ohakad mu aiast!
Ma tean, et selleks sa loodud
et peale kevadet keegi mind paitaks.
Sosista kõrva mul õrna tuult
ja südames vaigista tormid.
Juurtega välja võid kisku .....
Usk armastusse ...
Hinge siin ei võlu , kiire võiduusk,
valu karjatus või kannatuste tusk.
Vaid lootus, seob lähedasi kaugel,
nii tajud õnne , kurbus sul laugel.
Ka armastus,ühe täitnud südame,
pooltühi laegas on mille avame.
Seal tunde rõõm siis hingevalu,
saatus määrav , ära enamat palu.
Ootad sügisesed vihmad , rajud,
talvetormid külmad lume sajud.
Ei hingerahu kevadki meis loo,
helget suvesoe, südameisse too.
Siiski suul kaunil , vaikne - kostis,
armastan, kaja kordab mul sees.
Nüüd lembe aeg , ihaldatud ees,
koos ärgates , õnnepäike - koitis.
Hansi!!!
täiskuuöö
täiskuuöö ja tuul tōuseb tormiks
päev kōigub kui merepeal paat
vihmavaling mis öö üle kallab
oavarrest kui sajatab ta
päevpäevalt kōik polegi vennad
ülesalla viib rada mu teel
pole teada kuhu samm astub kanda
komistusi on alati ees
sōbraks saama pean kuuga sel päeval
valituul saatjaks vihmade voog
meelekindlus mis uhutakse märjaks
endas endiselt enda eluloos
Tüdruk, kes teretas vaime
Üks tüdruk, kes teretas vaime
nuttis naeruseks vihmade veed
jättis hüvasti kokku kui saime
ometi teadsin- me kohtume veel
See neidis ei põlanud lõppu
hoidis südant ja liha ja verd
armastas võõraid kui sõpru
käis tuulega käsikäes merd
Paljud ehk naersid ta üle
öeldi ikka: "Nii läbi ei löö"
oli vaene, kuid vaesemaid süles
kandis hommikud, päevad ning ööd
Nüüd kuulates kurbuses sadu
see sosistab kuivanud taimes
kuulen samme, mis kõnnivad radu
see on tüdruk, kes teretab vaime.,
Heliriin Puistamaa