Sõnale vili leiti 217 luuletust
Keelatud vili
Kui sind puu otsast noppisin
olid punapõskne kui täiuslik
ladvaõun mida kõik ihaldavad
kuid mis kuulub ihne naabritädi valdustesse
Siis olid sa mul peos
sel keelat keskköötunnil
naabrinaise puukuuri taga
ja varjudes nägin ma valgust
Nüüd päevavalguses sind lähemalt vaadeldes
näen mädaplekke koledaid punase fassaadiga
kokkusobimatuid rohekaid laike
ja pilved kipuvad vägisi valgus varjama
Viin naabritädile vabanduseks
korvitäie punaseid sõstraid
kuid vaade tema aia õunapuulatvadele on rikutud
silmailu maksab ka midagi
Isamaa vili.
Ma külvasin ja külvasin
ning lõikasin ka isuga
ühtäkki kui ma taipasin
et tegemist on nisuga
Kuidas sain küll segi ma
nisu ajada rukkiga
Suvi pidi tulema
suure lopsaka saagiga
Nüüd söön leiva asemel saia
nii rosina kui moosi kui võiga
Ning olen aina, aina maiam
Lõpuks tekib ülekaalulisus
Tagasiteed aina raskem leida.
tuleb jälle meelde meie kallis isamaalisus.
Igatsus
Suvekuumad ööd on läinud,
taevas pilvine.
Tähesära täitnud armastuse kannud,
õnn löönud õitsele.
Kuldne vili põllul lokkab,
sooja keiba küllalt saab.
Sügisele võim on antud,
kostitada tervet maad.
Vaba taeva all linnuparved,
ei nemad murest tea.
Elu tiirleb meie ümber,
kunagi lahkuma peab.
Põllusametine
Liikudes põldude vahel
autoga, rattaga, jala,
viljapea rohekas samet
on teeääri kaunistamas,
Päikene paitamas vilja,
mis tuulega kiikumas tasa,
olgu siis vara või hilja,
seda kõike saad tunnetada.
Rohekaskollases meres
leiad moonide erksamaid värve,
mis justnagu ütleksid "tere",
siis jälle peitudes viljade merre.
Ajaga värvus see muutub,
rohekas kollaseks saab,
põllusametis küpsuse ootus
ning suvi saab sügiseks taas.
- Tarmo Selter -
2023
Raske on...
Raske on...
Veel raskemaks läheb -
justkui kaugemal päike,
järjest tuhmimad tähed...
Nagu sadu, mis lõputu,
kuigi juba on talv...
Kevad vahele jäänud,
suvel täitmata salv...
Jälle sügis on käes,
aga viljatud põllud...
Ainult koormad on kannul,
ainult kümnised õlul...
Iga sõna on haav.
Külvad küll, seeme harv -
iga mõte on kraav.
Taga käib haneparv...
Kas keegi loodabki enam,
üldse usubki veel?
Kui ainult kaikad on kodaras,
suured maakivid teel?
...
Panen koormad
ma maha -
tassigu ise.
Palke silmas ei näe -
rassigu ise.
Savi saadetud ko .....
Sügis
Kuldsed sügislehed teel
puudeokstel lehti väreleb veel
minu hinges rõõm on sees
päike kulda kallab veel.
Rukkipõllul vili õõtsub
laiadel väljadel tuul lõõtsub
vana aidauks nukralt kiiksub
viljasalves hall hiirekene piiksub.
Meeleheitlikult vares kraaksub
kuskil kaugemal lendavad laastud
tasapisi elu edasi tatsub
suur lootuskiir sügisesse astub.
Keelatud lubatud keelatud
Kuidas nõuda
endale välja
saatusest määratud
keelatud vilja
Vahest ehk vääratun
magusast mälestus
enese nõrkusest
tuttavlik jälestus
Uskusin kõrkusest
olen nüüd tugevam
olusid haldama
ohtusid lugevam
Saatanat valdama
sai ju kord õpitud
keelatud truudusest
loetud on õpikud
Su magusas suudluses
ärkavas kiusus
on hapu on mõru
nii meeldivalt kaisus
Seekord ei põru
saab tasutud vaev
keelatud vili
ja keelatud naer
Taas silmis on tuli
taas meeletus ihus
taas haaran su järel
taas tühjus ent pihus
Vaikne aeg
Vaikselt äratad mind Sa,
hea on rahus ärgata.
Akna taga ilm on rahul,
linnulaulu hinge mahub.
Laual värvilised munad,
pajuoksad vaasides.
Armsad on kõik tibupojad,
ilu pajutibude silmades.
Vaikne hommik, kära pole,
rahu rohkem mõtetes.
Hea, kui jätkuks vaikset aega,
elus eneses.
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
Natalya
Argipäevad saanud läbi
ning õhtud jälle valla
tehakse igalpool tobi
ei lasta öörahus olla;
sest semud ju peavad
saama kõrtsi istuma
oma päevadest kõnelevad
meel ei tohi hakata jahtuma;
ja ühel on eriline soov
nimelt uut naist leida
semudel peas suur proov
et üksik mees meelt ei heida;
leiaks paaritüdruku kauni
miniseelikus, pika ja saleda
säärane, millest räägib uni
kasvõi pagulane, keda;
on kuuldud juba rääkimas
kutsutakse ettekandja kohale
on mehed plaanimas
suure suuga kohtingut sõbrale;
vilistati ja käega viipas
eestlanna oma sõbra
uue .....
ammune tänuvõlg
aastatega kallimaks
saab üha mu Õpetaja
põlvili koduküla altari ees
kaela pandud rist
eesvanemate kombel
mis hoiab mind
halva silma
kõige kurja eest ilmas
nii ööl kui päeval
minuga käib kaasas
mu Õpetaja rahus meel
kukkumast hoiab mind
ta sõnade puhas
isalik palves leek
Ma sõin kärbseseeni
Peeglist põrnitses pinksalt mind kärbes,
uskumatuna tundub, mis kärbsele järgnes.
Liblika tiibadega elevandi poeg,
kõõrdsilmne ahv, kes raamatut loeb,
sõrgadel lonkiv sarviline siga,
arvutav kass, kelle tehtes on viga,
roomikutel kits, kes on kosmosesse teel,
võõramaine jänes, kellel masenduses meel,
tuhat punast põtra, kellel silmad seotud kinni,
üksik valge hobu kannab kuldseid tantsukingi,
porgand paljas part keset pärnu supelranda,
aluspükstes lõvi laseb lehmal ennast kanda.
Tundub, et mu söögis olid kärbseseened sees
segaduses seisin selle võlupeegli ees. .....
Valge talv on nii ilus
Valge talv on nii ilus,
enam pole ilm nõnda vilus,
hõbehärmas kuusepuud,
valged lumemütsid igal puul.
Pilvist juurde lund kallab,
valget sära aina kasvab,
maad valge lumi katab,
mured enda alla matab.
Ööd on valged, imelised,
valge kuu ja virmalised,
värvilised jõulutuled,
uut- aastat ootav šampanja pudel
Valge talv on nii ilus,
hinges pimedus on kadunud,
kõikjale nüüd valgust mahub,
valge jõuluaeg on rahul.
Tasakesi sügis läheb
Tasakesi sügis läheb
välja koduväravast,
puudel on veel mõned lehed,
raagus oksad pudedad.
Sügissaak on salve saadud,
põllul muld vaid mustendab,
linnulaul on vaikseks jäänud,
kõrvus tuul vilistab.
Pilved rasked mõjutavad
ängi südamel,
mõtteid nukraid tuleb juurde
pimedatel õhtutel.
Hing on kurb, et läheb sügis,
mis nii soe ja lahke on,
miskit rebeneb küljest,
miskit sureb hinges.
Empaatia tekkimine *
Ma kartsin,
et ma ei saa kunagi enam oma kätt liikuma
nii nagu vanasti
kurbuses istudes,
iseenda valu trotsides
iseennast kohati isegi haletsedes
tõuseb see teadlikkus, mis võib tunda inimene, kelle jaoks on see lõplik
ja iga valu hetkel see tundub sulle lõplik
et nii jääbki
et parem - kui teistele andmise käsi -
pandi seisakusse
ei ole kunagi nii palju EMO vahet jooksnud,
kui sellel aastal
ustavate arstide käe all
ometi, ma ei kahetse midagi
aga see tänulikkus, mis sellest võrdub,
seda on raske ilma pisarateta kirjeldada
kordagi ma ei mõelnud,
miks minuga, p .....