Just kui üksik hing
Sügise vaikses tänavas.
Koos temaga magus hõng
On kaugele rändamas.

Süda õiena paotub
rõõmust rõkatab rind
Õnne rohkem või vähem
puudutatud saab hing

Tuul saatis surnulaeva merele
Kaunilt helkis manalavee pind
Kraabitud purpursele verele
On leinaja ängistund hing

Hing on kaadri taga tühi,
tolmu tühjadelt riiulitelt veel pühin.
Märja lapiga
tõttan südamega sõtta.
Valget lippu välkumas märkan.
Võit on minu,
Mina ärkan

Mälestusteks tuhmunud me aeg.
Pisarateks Sinu kaunis naer.
Tühjuseks on roogitud mu hing.
Ja südames vaid igatsen ma Sind.

Kolm lonksu vett.
Kolm tilka verd.
Kolm risti teel.
Kolm maad
ja merd…
Üks üllatus.
Üks viljaring.
Üks armastus.
Üks rahus hing.


/Mari Uri/

Üks soov – mu soov,
kui sajab tähti
või lund:
et Hing
– me hing –
näeks elu kui
ime-und…


/Mari Uri/

Kui jääks ära külajutud,
nutmata jääks mitmed nutud,
ainus koht, kust kitsas king
kui see kaoks saaks rahu hing.

Sa tulid sell ööl
ja embasid mind
ja ikka sa ei tea,
et armastan sind
nüüd oled sa läind ja nutab mu hing
ja ikka sa ei tea, et ARMASTAN SIND !