Sõnale aasta leiti 1284 luuletust
Ema
Oh ema sul ütlen ma vaid,
Kui väga ma armastan sind.
Kas aru sa sellestki said,kui väga sind igatseb hing.
On aasta jällegi möödas,
Ning käes on emadepäev.
Su poole siis pead ma pööran,
Su silmis vaid rõõmu ma näen.
Mu ema sa oled nii kallis,
Kõige kallim siin maamuna peal.
Ning isegi hämaras hallis,
Ei unusta ära sind eal.
Vehkleja
(on 1 punklugu)
Endel Tendel - Trikadei!
spordipäev Eestis, hei - hei
tuleb ühel päeval 1 onu Haapsallu
asub kooli ja puhkab oma jallu;
kehkaõps on tema töö
nõukaajal oled eikeegi, siis ei söö
mil niigi palju keelatud
lääne aeg ära neelatud;
õpsina ta info salastatud
et mis spordiala ta palgatud
saavad võimud teada
jätavad spordionu peata;
Refr:
sest, kui on vehklemine
oma tilliga mõõgavõitlus
lapsed ritta aetud duellile
mati peal asuvad mõõkasi ristama;
Endel Tendel - Trikadei!
spordipäev Eestis, hei - hei
leia paariline, hei hopsti!
ära hà .....
sellest sina ei peagi
sellest sina ei peagi
saama aru miks ema
aastaid kiriku treppi
pesi mulle valusalt
armsaks sai kellade helin
mis taevasse tõustes
hinge viis endaga kaasa
mis pidi alla maa
peale jääma
kuidas kuminas kostus
vastu hellus ja puhtus
mis pilvi ja rohtu tuulena
puutus kella löökides
iga kord otsatu nukrus
inimese pärast vastu kajas
mai
kaua peatus pilk
öö eest sulgunud
tulbil mis kui laps
ema rinda nüüd
päikest ahnelt joob
maa sisse ja välja
hingab hetk end ise
õitsemiseks loob
*
Vaade aknast
mänd haljas
okste vahel eha taevas
ka tuhande aasta pärast
samamoodi õhtu saabub
päeva kohale öö kaardub
India ime
Indialased silla all kükitavad
pikalt reas, kõik situvad
mehed oma bokusi mõõdavad
ja naistel jutud jooksevad;
et India rahvaarv ületab Hiinat
olgu tänatud musttuhat jumalat!
kosta on kõminat
kuidas nikutakse igat asulat;
ja see on India ime
ilmselge, et et nii juhtus
statistika aus, me pole pime
palju just vaesusest juhtus;
vähemalt pooled alla 30
nende terves asurkonnas
turist läheb sinna avastama end
mil suur mustus ja laiskus linnas;
Ganges, kui püha jõgi
olgugi, et see saastane
seda joomas võõrmaalane nägi
osa püha üritusest iha aastane;
1.388 .....
Julgus
valgeid roose
hommikupäikese paitades
ma mäletan
kuidas punane raadio seda mängis
suures voodis laiutades
lapseund magades
ma mäletan
ma mäletan ka neid kõnesid
mis kestsid päevi ja öid
kuid ja kohati aastaid
nendel oli oma võlujõud
oma maailm, millesse eksida
tung armastuse kui tunde järele oli nii suur
et mis iganes inimhing selleks võimaline on tegema
nüüd ma proovin leida niite
mis viivad mind katkiste geeniuste lävepakkudele
kes deformeerunult ei leia vahepeal mõistmist
siinsel turuplatsil
siinsete hindadega
kas mina pean olema siis see,
kes võtab .....
miljardeid aastaid
loodusel selleks
on kulunud
krookused õhtul
rohus hääletult
sulguksid
jahedal hommikul
sinilillede õied
aralt avaneksid
*
mida teed sa siis
kui oled jõudnud
tähenduste ookeanini
tõeni et jõgi on jõgi
lill lill põld põld
mets mets hiir hiir
mägi mägi
lased neil olla oma
olemises kulgeda
nagu nad seda teinud on
miljoneid aastaid
ja mida teeb nüüd inimene
pilguga paitab kõiki
oma teelisi lihtsalt ootab
ja vaatab
Meelemängud *
meelemängud on kõige hullemad
sest sa oled hullumise äärel
sa arvad, et sa oled katki lagunemas
tegelikult sinu stoiline meel jaguneb kildudeks
sulle väljaspoolt kinnitatakse kui imeline inimene sa oled
sa ei usu,
sa kahtled kõiges
sa kahtled inimeste headuses
hoolimata sellest, et oled teiste suhtes hea
sest on miljon ükssada põhjust olemas,
miks võib see kõik ükskord keerduda sinu vastu
isegi surm
ja surmast teada saamine
valukohad perekonnas
haiget saamised, haiged liigesed
mälukaotused, alzaimerid
kõik on olemas ja
sa lihtsalt oled tänulik, et oled
reben .....
mida annavad juurde sõnad
nad on kogu aeg olemas
nagu pilv pärast talve
mu õues lehtima hakkav
kask aastatega auku
kulunud tee
loomisest saadik
hall olnud taevas
mida annavad
sõnad juurde sellele
mida näed ja kuuled
hommikust õhtuni iga päev
olemist mis sõrmede all
nagu veri soontes tuksleb
süda et lööb hing on alles
enam olema ei pea pikas
talves värsside püüdmiseks
pliiats olema terav valvel
meelel kinni püütud ekstaasist
õhetamas korraks palged
ka see leht võinuks jääda
siiski trükimustast puutumata
lihtsalt valgeks
Kohtumised
Mul ei ole sulle sõnu
laulukatse nurjus
järgneb vaikus- piin ja mõnu
sõnadeta kurjus
Tunnen külma õhu fronti
udu tihedust ja rõskust
mööda nahka verd ja konti
hinge jõudev valu laskus
Matan mõttes mitu keha
ammu ilma sinu vaimust
mida eksiga veel teha
karistuseks katkend lõimust
Helged mõtted parinaga
heidan- üksildus mu selts
lahkun- minnes pori taga
ees on helgus- igikelts
Hulgun ulas külmun kõngen
elusõnadeta hauas
lumelagedatel langen
metsas kajad: "Kaua's kaua's"
Kandes ennast- jäätund vakka
mõeldes lauluväega linnust
ükskord sajandite .....
Järjekordne ossam - tossam
Ei ole riigikogu vaim uue aastaga ilusam
kui käib järjekordne ossam - tossam
ehk juures uued maksud
kuid nende kogujad on ammu paksud;
hookus - pookus, kuhu jääb mu papp?
eelarve puudus on nagu määrdunud lapp
mis veel enam vaesusele kaasa aitab
igat ohvrit uue pasaga "paitab";
palk küll tõusis, aga mis lahendus on see
kui peale probleeme meile muud ei tee
see pask, mis pastakast välja imetud
see aasta ja järgmine saavad olema inetud;
maamaks, automaks, käibe ja teemaks
on nüüd selle kevade suurimaks teemaks
mul kaob kaastunne sõjale
kui selle mõju effekt tun .....
Mis küll kevadega toimub?
Mulle see aastaaeg ei loe
sest on ebaharilikult soe
mis sobib pigem maikuu näoga
tuleb rohelus ebahariliku teoga;
asfaltteel sõites justkui sulab
ja nii ruttu linnulaulu kõlab
võiks olla 10 kraadi jahedam
ja liiklus hõredam;
lubati, et edaspidi radikaalsem ilm
praegugi ei valeta nahk ja silm
et tajuda rohkem kuuma tuleb
ja tormid rannapäevad suleb;
siniliilaid ja krookused õitsevad
seda ka on imelikku lool
3 nädalat varem aeda kaunistavad
mil alles jürikuu I pool;
pole keegi tahtnud seda
hea meelega õues ei veeda
sest harilikult peaks lund veel sadama
nag .....
Päästja mentaliteet
tahtsin oma perekonda ära päästa
aga lõpuks
kui olin ise tervise tõttu
haiglavoodisse surutud
sain aru, et ma ei saa päästa neid
kui ma ennast kõigepealt ei päästa
ma olin terve elu elanud vales usus
et ma olen võlgnik
et ma olen puudu
et midagi on kogu aeg, mida ma pean tagasi maksma
justkui nagu oma ema-isa pattude pärast
et mina olengi see "süüdlane"
keda maailm või universum võib karistada
isegi totrameelsusest olen öelnud
ennast ohverdavaid lauseid,
karistage mind, aga mitte teisi
milline endast lugu pidav
ja ennast armastav inimene teeb nii?
mitte, .....
Ma tulen
ma tulen
kui surm astub väga ligi
ja kehast saab taas õhkõrn siid
ma tulen
ma tulen appi
ja soov päästa on mu olemuses,
ent ometi hindan ma inimelu talve
seda kui sinust jääb luu ja nahk
ja oma olemuses lendad kuskile kõrgemale
kus on sul oma tee
ma tulen
alati ma tulen
ja tunnen kaasa või kaastundlikkust
ma ei kohmetu
ma tean, ma olen selleks loodud
abipalveks neile,
kellel keeruline ja raske
oma kevadise naeru muigel suuga
saadan ma selle luu ja liha minema
et saaks tärgata midagi uut sellest
bioloogilisest massist
mis jääb maha
tuhana või kehana
pol .....
Krookus ja liblikas
kui pildistasin krookust
kes kasvas keset halli välja
lendas sinna liblikas
kes lubas ennast pildistada
koos lillega
nad vist tundsid mõlemad
kevade puudutust
teineteise soojust
see kollane liblikas
ta lubas sooja suve
ja lubas palju valgust
tõi rõõmu üksinda pesitsevale lillale õiele
ja paitas teda kui tuul
ka liblika eluaeg ei ole pikk
aga krookus
tema istub ju sibulaga seal sees
kus on tema õed ja vennad?
kui kauge on olnud tema tee?
et läbi halli välja
leida oma tee?
alati küsi looduselt luba pildistada
on edvistajaid, on kohmetunuid
kõik ei soovi fo .....
Sõnelus varjuga
Lase lahti mind
olen piisavalt sakutatud su vaevast
et ennast nüüd puhtaks pesta
ja varjule teed näidata
oled olnud ustav kaaslane
kes korrakski on laotanud mulle teed
et mind iseenda eest säästa,
et mind kaitsta
ja hoida
oma saboteerival moel
südametunnetus, mis tuksub rinnaku keskel
mis igapäev loob aega ajatult
ei rikne
ta tuleb taas ja taas
meelde tuletama,
mis on selle elu kese,
kelleks oled loodud
ja kelleks pead saama
lihtsalt raske on vahel lahustuda
iseendas iseendaks
keeruline võtta vastu seda,
et haiget teeme me ainult iseendale
mitte teistele
Jalutuskäik
vaatasin täna puid
mis armsalt kevade õrna soojust puude latvades paitasid
kohisedes,
mühisedes,
tuult polnud palju
aga see oli soe tuul
nagu tervituseks
kevade alguseks
vaatasin oja, mis vulises rahulikult jää alt välja
nagu ootaks uut algust
ja edenemist
sooja valgust
ma tundsin seda tunnet,
et aastate möödudes olen ikka see teismeline
kes kõnnib käimata radu
vahepeal kooliõpilased teda piilumas
ehk kas on tuttav nägu?
nagu matkaja, tee tallaja...
tuule tellija...