Sõnale aastad leiti 106 luuletust (pop)
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanikà .....
AEG
Sekund ajab sekundit taga,
Saab pikk,pikk minutite jada
Ja tunnid tunduvad tühised,
Kui päevadest saavad kuud ning aastad.
Sajad lähevad sajandite taha,
Tuhaks tuhandeks,
Piisaks miljoniks.
Kõik jätab jälje maailmamajas,
Ka meie, oma elu ajas.
---Ando--- 11.01.2013.
Õpetaja meenutus
See kevad on sundinud vaatama
aastatetaguseid tulekuid.
Väiksed käekesed emade pihkudes,
pilgud akna peal saatmas neid minekuid.
Veel väikesed on käed ja te jalaast,
suurde maailma viimas on need.
Ema südamesoojus toeks alati on,
isa näitamas teil õiget teed.
Täna lõppemas ühe raamatu reis,
siin lood olid argipäevaselt soojad.
Oli sõprust ja tarkuse kogumist –
te ise olite päevade loojad.
Neli aastat me veetsime iga päev koos.
Nüüd ootamas kool sõpru häid
Mingu õpinguaastad teil tegusas hoos,
tarkus paitamas olgu te päid.
Sünnipäev
Igal muinasjutul on algus,
iga hommik saab päikeselt valguse.
See maja on muinasjutt,
on ta ka päike...
Siin majas on rõõmus
nii suur kui ka väike.
Ruttavad päevad
nii aastadki läinud
on 25 saanud neist.
Maja kroonikasse helendama jäänud
on killukene kõigist meist.
Viies sünnipäev.
5 aastat tagasi ta sündis,
mõne aja möödudes juba kõndis.
Aeg ajalt teinud ka pahandusi,
kuid on ta ikka su suurimaid varandusi.
Sinu väikene armas tüdruku tirts,
ta vahepeal ka natuke pirts.
Need 5 kiiret aastat läinud on juba,
tema naerust tihti kajab su tuba.
Ta rõõmu hüüded ja mõned mured,
vaid sinule ta neid rääkima tuleb.
Sinu oma, sinu pisike printsess,
vahet pole kas seljas tal kleit või tress.
Sulle aina enam ta rõõmu pakkuma hakkab,
ta naer su toas kunagi ei lakka.
Koos olete te lahutamatud,
seotuks jääte ka siis kui hetkeks lahutatud.
Kokku saad .....
Elu
Ei olegi sel ilmal nuttu enam
päiksepistega on kõik palju kenam
Varahommikul, kui loodus silmad avab
saab selgust kõigest
süda on nii aval
Kopsud täis on vabaduse õhku
masendav veel oli pikk ja piinav õhtu
Linnuvidin pehmelt kõrvu paitab
sekka kägu kukub
veel elamata aastaid
Visaduse tee
Rutakalt möödusid aastad
ja sahtlid on konspekte täis.
Korraks heldid, kui tagasi vaatad -
algus raske meil kõigile näis.
Töö, lasteaed, kodu ja kool
virr-varrina segi on ajas.
Hetk tundus, et teen ainult pool,
siiski leidsin end tagasi majas.
Nüüd hinges on rahu ja vaikus
ja pisut ehk tühjusetunne.
Korraks õppejõu hääl meeltes kaikus,
siiski vajun nüüd rahulolu-unne...
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis LAndesta, et pidasin sind liiga nooreks!
Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks
Ãœtlesin, et meie vahel haigutavad aastad
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta
Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu
Nüüd ei tule Sina.Ja mu tühi süda kajab
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun
Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja
Kinnitasin -üksilduses öö on hoopis parem
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu-, hingesooja
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem
Andesta, et lihtsalt numbris nägin pelet .....
Ãœkskord ennemuiste
üks lill kasvas
suvisel aasal
üks leht langes
sügisel puult
üks naine kõndis
ja möödusid aastad
ning kellegi suu
ei puutund ta huult
üks kivi seisnud
on paartuhat aastat
ning liblikas liuelnud
päeva või paar
üks mees kõndis
tassides taaka
mis raske kui raud
ning suur nagu saar
ükskord tuleb päev
mil kokku nad saavad
ükskord tuleb hetk
mis kokku nad seob
ükskord neid märkan ma
tantsimas aasal
ükskord, tean täpselt,
saavad mõtetest teod.
Mina olin siin
Mina olin siin,
läbi aja ja hetke-
eksisteerisin.
Kirjutasin neid lõpmatuid tekste.
Olin ja elasin-
ühekorraga.
Aitasin, veel rohkem segasin
ja palju sai veel üle korrata.
Mina olin siin,
need aastad, need kuud.
Ja siiski on tunne,
et soovisin miskit muud.
'Helena Veinberg
Imeaed
Ma tahaks teada,
mis siin kasvaks
ilma minuta,
kui kõrgeks sirguks lepp
ja oblik
sinuta,
kui mitu lille avaks oma punga
meieta,
kui palju pajusid lööks pilli
ilma teieta...
Ma tahaks teada,
mitu oravat
mind igatseks,
mitu metsanotsut sinu
välul sigatseks,
kas me aiast saakski
rästikute pesa
ja teie põllulapist
lõokeste kesa...
Ma tahaks teada,
palju konni sulpsaks
tiiki,
mitu ritsikat saeks oma
pükse viiki,
mitu mesimummu leiaks
õõntes taru
ja mitu korda kasvaks meres
kalavaru...
Ma tahaks teada,
palju hüüaks kukulind -
mitu aastat ennustaks,
ku .....
Ogarus
On kevad löönud mulle pähe
ja vist ka tungind alla vööst,
sest varavalges uni läheb
ning ma ei viitsi mõelda tööst...
Üks sõber pelgas juba ammu,
et piinavaks saab kevadpäev,
kui päike vaikselt kogub rammu
ja minu pilk taas kirge näeb...
Ma arvasin, see hetk ei tule
ning ogaraks ei muutu mõistus,
kuid kahjuks enne kuuma suve,
mul kehavetes algas võistlus...
Ja see on ilmselt alles algus,
sest kässar võtmata on pealt,
kui öödes sündimas on valgus,
mind tuhat hobujõudu veab...
On parima .....
Aeg-ajalt suren mina, sured sina-
kas loeme päevi, tunde või aastaid.
Ei vaheta pesu kuigi mustad on linad,
oled verevähk ja mu verd sa saastad.
On antud aega, ei ole antud tahet,
iga liivatera liivast erinema ei vaevu.
Jooksta ajaga võita, kas on sel vahet?
On need jänesed, kes hüppavad kaevu.
Kes ajukosmoses, see uuesti sinna kipub-
teiste omas on põnevam end lahti võtta.
Riidest mõtlen. Kas näed mu valget lippu?
Ma sõdida ei taha ega astu sinuga sõtta.
*
Olen väsinud sinust ja
sellest mis sa teinud oled
sinu juuresolek ja viibimine
on tõeline piin,
ma vihkan sind südamest
mine ära, palun lahku,
ma palun tõesti
Kõik need aastad
mil olid mu juures
tegid mulle rohkem
halba kui head
sa olid alati öelnud,
et me oleme parimad sõbrad
kuid tuli aeg kus
sa tulid ja tegid
haiget see kõik läks
otse südamesse
kes tead .. kas tead
need haavad ei iial parane
nüüd on aeg
kus Sinu nägemine ja kuulmine
on veel hullem kui surra ...
A.
Odüsseia aastad
Vist enam pole paslik öelda „ma ju nõnna nuur“
Ma juba kümme aastat olen olnud täitsa suur
täiskasvamiseks ikka pole valmis
Ma elu mõtet näinud ühes, kolmandas ja muus
refrään ehk jäänud samaks, aga salm on aina uus
Suur hulk kaasautoreid neid aastaid salmis
Jah, see on meie põlvkond
tal veri vemmeldab
kes ise ka ei tea
kas tasub nõnda tõmmelda
Jah, tal kortsus ülikond
globaalselt pendeldab
ja lugupeetud hallpea
hulguseks ta tembeldab
Nojah, me tahaks kunagi
Ka kõrgel lennelda
Ja näha koidupunagi
Kuid enne me ei saa .....