Sõnale abi leiti 1581 luuletust
Motell
Mongoolia räsitud motellides
valgus lööb värvendavaid sälke
läbi Su näo ja juuste
joostes lagunenud majade vahel
kaheldes oma olemasolus ja pärimuslikkuses
Kes Sa oled ja kuhu Sa tuled?
Kas koos pagasiga?
Kelleks Sulle on mind vaja?
Üheskoos sobrades värviliste kommide sahtlis
lagunenud poeukse akna peegeldusest
näen Su naeratust
Oleme õiges kohas
Õigel ajal
Pommi plahvatus
Haavatud näod ja valud
kavatsused, mis viivad rohkemgi kui hingemusta
mis, löristub paberile
Linnuke
Marjapõõsas linnuke kössitab,
lehekesed sulgede peal.
Kes-teab kaua nõnda kössitand
ja hirmul olnud seal.
Sõstrad kobaras on koos
allpool linnu suud.
Põõsalt marjad raputand
on mahe sügistuul.
Rännuteele hiljaks jäänud
on linnukene vist,
või on haige tiivakene,
mis segand rändamist.
Siutsugi ei tule enam,
värin on ta peal.
Jätan marja-korjamise,
päästan linnu sealt.
Üks ettevaatlik väike siuts
on kuulda noka pealt.
Ma linnukese kaasa viin,
tal leian pesa hea.
Must Praost
Ridaelamu on mul hooldada
kus aeg - ajalt keegi ööbib
igasugu võivad külastada
kes soovib, see proovib;
ukse taga värinat tundsin
ja masin tänaval ei sõida
uut kohalolu ära aimasin
aga ei tea keda;
täiskuu valguses seisab mees
kellel silmad kollaselt palavad
must kuub, must kaabu ja sau ees
ta kohalolek teiste pilke haaravad;
Must Praost Joonas on tema
ennast nii tutvustab
taha lauda asus istuma
maast, ilmast ja maagiast jutustab;
nahast kaantega raamat
tema nimega, selle ta avab
ei taha kohvi, teed ega muut paremat
viisakalt ja madalalt vastab;
tee .....
Tähesadu
Ergav tähtedelend
särinal pillutas tuhka.
Koidupunases kõrvetas end,
hommikuvalguses puhkas.
Kirepalangu jahtunud pingil
sabatähest erkpunane lõng.
Aralt tähtede vahel käib ringi
meeli tulitav igatsushõng.
Linnutee mänglevas tules
tähesadu süütas mu särgi,
leekivast tundetuulest
kustutas häbimärgi.
Morbiidne kutse
Noorus on meie ilu ja lolluse aeg
tead, millega riskid, mida maha magad
jõuab kätte ka sinu üleminekuaeg
kus igavest rahu vajad;
nii uus põlvkond saab ka oma vitsad
kunagi millest nad sinult õppinud pole
võtted, teadused ja müüdid vanad
mõni neist alati eriti kole;
haarab noormees raamatukogust
musta raamatu loitsust ja taagi
selle entsüklopeediaga saab murda seadust
ja võib kõike oodata kaagist;
võtad oma sõbrad kaasa kalmistule
kaasas viina, suitsu, savi ja värve
tehakse trikke rahututele vaimudele
ja et rikkuda hauarahu närve;
nekromaania ere valgus
.....
***
Sõbrad toovad mulle vaid valu,
jumalat ma aina palun.
Maailm mu ümber on must,
elu pole lill ega lust.
Aegajalt naeratan teile,
nööri valmis sidusin eile.
Miks on elu selline piin?
Aitab mind vaid ehe viin.
Noaga vaikselt riivan kaela,
õhtulabi sidusin paela.
Emale ma toon vaid vaeva,
isa juba auku kaevab.
Lapsed ei mängi enam sopaloikudes.
Mõtlen sillal kõikudes.
Kas keegi üldse saab enam vanaks?
Või on enesetapp juba tavaks?
Sügise teine nägu
Nüüd on sügisel teine nägu
valjemini kukub kägu
karud karukoopasse
ei taha minna unele
Orav uhkelt kuusel istub
saba kohev_võidukas
ei ta karda sügise nägu
peab end käbikuningaks
Tuultelgi on teised suunad
ei puhu enam soojasti
ilmaelu pole armas
nagu ennevanasti
Juku ja õpside päev (reupload)
Klass täis tina ja tuhka
õps Jukut kepiga taga ajab
mõlemad võitluses ei puhka
sõimu ja karjumist katuse all kajab;
kuna loll ja tüütu on Juku
kui taas tunni ära rikkunud
kosta on ka pauku
kui entsüklopeediat õps visanud;
"Ma tahan sind peksta iga
raamatuga
tähestiku jörjekorras
alustates aabitsaga"
aga kohe Juku loogikast haaras;
sest õpsi ütlus oli kahtlane
seega Juku vastus sellele mahlane
"meil pole mitte aabits
vaid eestlasel on ikka eebits";
teised klassis noogutavad
käed õhku viskavad
lapsed kaasa plaksutavad
Jukut oma pedagoogiks soovivad;
.....
Õpetajale
Õpetaja oled ja õpetajaks jääd,
sest oled tark ja hell
iga
päev.
Kuigi kool mul ammu läbi Sa ikka meeles veel,
kasutan Su õpetusi,
tööl ja eluteel.
Kiitmast Sind ma iial ei väsi,
meeles mul Su terekäsi,
mille ulatasid mul,
kui kõlas esimene koolikell.
Tänud Sulle südamest,
kallis õpetaja hea ja hell!
Jüri Kamenik
Sa oled meditsiini suur häbiplekk
sa oled oma alateadvuse abrekk
sa oled üks vastik nikunäljas värdjas
sa oled üks nõme valgekrae elajas;
jahhh ... ei kujuta ette elamist ilma ravimita
ei kujuta elamist ette ilma arstita
kes on nagu üks elav aparaat
raha eest käima tõmmatav müügiautomaat;
ning, oi ei, siin Jüri Kamenik
vaata ette, kodanik
tema patsiendina olla pole lõbu
kui tohtrina kohatu nagu tõeline tobu;
põieuuringuid käivad uutmoodi
ka läbi perse protseduur loodi
...vähemalt tema jaoks on nii
aga käperdamine haigust ära ei vii;
paljaks võtta ta .....
Teisikud
Olen elus, sest olen ettevaatlik
kui miski koju sisse tungimas
see öö ja hommik
võõras mind vaatamas;
läbi klaasi esmakordselt
kui peldikusse kõndisin
oli võõras nägu koridori ukse aknalt
tõtt tondiga seisin;
see polnud inimene
kui nägu ees kõver
mingi mustasilmne tegelane
tahab, et ma ta uus ohver;
lülitasin tuled välja
ja pimedusse end peitsin
pole vahet, kui on hilja
deemonist eemale hoitsin;
see asi koputas akendele
ja üritas ust murda
hüüdis perele
et tahab sisse saada;
vaikuses tagasi hiilisin
enda ümbrust uurisin
äkki seda irvet aknas .....
Tujukas
Sügis, miks oled nii porine,
vesine ja nii tuuline?
Tallad ära kõik sõiduteed,
kõnniteed ja metsateed.
Pilvist vihma kisud välja nii,
et enda ette ma ei näegi.
Miks vinge tuul rebib vihmavarju käest,
mu soengut sasib ja räsib kõigest väest?
Sügis, küsin veel su käest:
"Miks akna taga koputad
ja vihmapiiskadega krabistad,
mille üle sa niiväga pabistad?"
Ehk on hoopis minu meeleolu morn
ja mu hinges möllab torm.
Miks muidu tormad minu poole sa,
ju oleme tujukad mõlemad.
Ulguv puukuur
Küttehooaeg on alanud
paraku puudega, kui elekter kallis
hookus - pookus, selleks raha kadunud
seega on soojaelu vanas rollis;
olin vanaemaga kuuri ära laonud
lõhkusin puid ja ette tassisin
mind varem ära minna lubanud
siis ma toa poole vantsisin;
hiljem tagasi õue tulin
uks veel lahti, nii vaatasin
ei kostunud vastust, kui hüütsin
ju siis kuuri lukku keerasin;
kui pime taevas ja õues külm
hambaid pesema kõndisin
läheb kortsu mu kulm
kuna õudsaid hääli läbi akna kuulsin;
püha vett kaasa võtta mõtlen
võtan kirve ja tõstan krusifiksi ette
ise kurjuse .....
Anastaja
Õudne see, kui keegi võõras,
tahab rebida kodumaa-armastust su südamest,
rebida katki kõik,
mis püha on su sees.
Tahab toppida vaenu ja viha sinusse
tahab teha kõike, mis muudab sinu meelt
ja alandlikuks teeb.
Ei lase olla sina ise
ei lase vabalt elada.
Kõik au ja tunded kraabib enesele,
ta oma vihas ei saa hingata.
See võõras on anastaja,
südametu mees,
kel pole häbiraasu
ja omadelegi haiget ta teeb.
Sügise vihmas
Sügise vihmas pole midagi halba
ei ole rahet ei äikeseid
pussnuge ei ole
pole poisse ei suuri ei väikeseid
Sestap käin nautimas sügist
tema jahedat jahedat vihma
tunnen kuis piisad mind embavad
ihul leiavad paigad salajad
rinnad ja niuded ja allapoolt rihma
puutuvad sealt kust keegi ei tohi
salaja läbi mind tõmbavad
puutuvad miskit mis seisab mul tühi
Jah- mul on külm
jah- olen märg
aga vihmas ei ole ma üksi
ma tunnen et keegi must hoolib
ma lähen tal korda
ja ma tunnen et kurat mind küll
nõnda meeldivalt meeldivalt noolib
Suvine vihm on liig soe
mind lu .....
Sürrealistlik II
Öökull ei hõika
või lihtsalt ei kuule
läbi äikesemöllu ja saju.
Tappev pimedus mõtteile vajub,
surub kondise kämbla suule...
Öökull ei hõika,
raju vintsutab puid,
kisub hullunult viimased lehed.
Valu korjel on viirastusmehed,
murrab üksindus kalgilt mu luid...
Öökull ei hõika
ja täiskuu ei ilmu,
küllap tormis nad murdnud on kaela.
Elutüdimus ulatab paela,
siugjalt libistab kokku end silmus...
Loodan
Tuuled võidu-läbisegi
rebivad sügislehti puult
kuldseid lehti, mis neil kinkinud on sügis,
et silmailu oleks puul
Halle pilvigi on näha,
kust päiksekiired välja trügivad
sooja päikest ilmale vaja,
et elu maa peal saaks jätkuda
Loodan, et sügis ei kaota sära,
et tormituuled ei saaks paisuda,
et ilu ja rahu meilt ei võetaks ära,
et tormituultest maa
ei saaks räsida