Sõnale abja leiti 10 luuletust
Mulgi vägilane Koort
Setudel jumalaks Peko
Ja inglastel Robin Hood
Kuid mulkel hoopis vägemad lood
Kes võitleb siis kui kurjus maal
Kes õigust teeb kui võltsib kaal
Kes käendab talule kui laenu vaja
Kes ehitab sotsiaalmaja
Kes kannab Mulgimaa eest hoolt
See on vägilane - me oma Koort
Ehkki mitte ealeski Koorti nähtud pole
Räägib rahvas ikkagi jõudu tal mis kole
Kui ta korra piiksatab on setudega jokk
Ja tervel Võrumaal töllakil on mokk
Kui ta päeval magades veidikene norskab
Koorti vaikne unekaja Linnuteele kostab
Kui ta õues ringutab, Lätimaale näha
Valmiera linnapea käib upakile .....
Kevad
Sinililledest koon täna pärja,
võililled, need las magavad veel.
Sõnajalaõit ma otsima lähen,
kui ei ole leidnud oma Jaani ma veel.
Tulbisibulad aianurgas
on lume all vangis,
päiksekiir juba rajab
sinnapoole teed.
Kraavipervel varsakabjad
veel ei näita ennast,
aga kraavis juba vulisevad
kevadised veed.
Issanda loomaaed
Minu nimi on Eesti
seisan lumel majast väljas
nädalaid on löödud mesti
et uut kooseisu rahvas vajas;
on hääli mu 2 ketikoera seas
nimeks Mart ja Martin
tumesinist karva ja kaabud peas
mis nad käravad, ma vaatasin;
Riigikogu ehk õues mu suurel tammel
kellele ülesse haugutakse: "Kaja! Kaja! Kaja!"
on nimeks sellel oraval sinisel
keda mu lemmikutel ära süüa vaja;
tal kaasas käbid, ehk rahva raha
mida oma pesasse toob
Issanda Loomaias kisa on paha
et näriline käske loob;
vähe sellest, kuulsin müttamas
ühte pilusilmset ninasarvikut
kelle kabjad raudsed T .....
Hobuse munn
Küsin mutikeselt, et miks
ta uulitsal lonkab
vastab, et tal oli seks
sellisega, mis hirnatab;
rahval on soovi uut proovida
mingisugusel näitusel
nad kõik tahavad hoovida
missugune vägi hobusel;
Refr:
ja pole sellist munni nagu hobuse munn
kuula kuidas ta hirnatab
see kabjaline on ihade kunn
inimesega vastupidi ta ratsutab;
ka mõni onu on küürakas
kes jala mõõtu sai auku
mis rasvane ja trullakas
ja lasti välja pauku;
tööloomal jõudu ongi palju
järjekord pikk, aga on tasuta
jätkub lõbu, mõnu ja nalju
ja käib ilma pikema jututa;
Refr:
ja pole se .....
Vana sepp
Hoost rautamast veel kuum ja higine,
ta raskel sammul astub üle turu.
Alt mütsi tolkneb juus tal pigine
ja hambais ragiseb veel rauapuru.
Ta huultel iial jutt ei sigine,
söetolm on ammu matnud hinge kuru;
tal' iial hulkuv hoor ei ligine
ja piibu päält talt keegi tuld ei nuru.
Nii möödund kõigest pilgul kinnisel,
ta hetkeks peatub hoone künnisel,
kus juudil tolmund rõivaid ripub varnas.
„Siin pidasin kord oma pulmapeo...“
mees mõtleb vist ning äigab üle näo,
kus ruskab kabjajälg tal põsesarnas.
EI ILMU
Ühel kevadhommikul vara võib näha sellist pilti: nimetu linna nimetule
väljakule sammuvad sõnatult kogu maailma kinematograafias ärakujutatud,
äramängitud pühakud, märtrid ja suurvaimud.
Pühakud, märtrid ja suurvaimud tulevad väljakule kokku. Ime, nad mahuvad
ära. Väljakuäärsed majad taanduvad. Keegi ei puuduta üksteist. Kuuleb
ainult hingamist ja samme, mõned linlased kuulevad oma südametukseid,
paljud ei usu oma silmi.
On see ilmutus? On küll.
Siis tulevad filmimehed. Näevad ja filmivad ära. Võtavad nähtu üles.
Mõnedki .....
Jõulusoov
Jõuluvana,
kullakene,
kingi mul kiikhobune,
kuldse saba
ja sadulaga,
noolkiire kabjaga
Oi,mis rõõm
oleks kapata,
jõuda vennakese
juurde,
kaua ta mind
ei mäleta.
Saaks ehk jõuluaegki
veeta,
kahekesi sadulas,
kiikuda ja kallistada,
jõuluaeg meid
lähendab,
muudab elud
paremaks
ja südamed soojemaks.
Tööhobune
Raske koormat vedada
on tööhobusel,
vankrirattad kiiksuvad
teel tasasel,
hobu selg on higine
lakakene märg,
kord ju oli temagi
väike habras sälg,
langetatud laugudelt
pisar voolab sealt,
piitsa annab kärbsele,
kes istub selja peal,
ohje tõmbab peremees
tal meel ei ole hea,
vait on tööhobune
ta kaeblema ei pea,
kündma ikka edasi
ta oma tööpõldu peab,
kulund kabjaplaginaga
auklik tee jääb selja taha.
Trill ja trall metsa all
Kurekellad helisesid,
käokellad kukkusid
hiirekõrvad kikitasid,
kullerkupud kudrutasid,
varsakabjad kallistasid,
võililled vadistasid,
sinililled edvistasid,
nurmenukud tukkusid,
piibelehed piilusid,
ülased üllatasid,
lepalinnud leppisid,
tedrekuked mängisid,
kägu kukkus omal viisil,
orav takti nagistas,
öökull öö unustas,
lepatriinud luuletasid,
mesimummid maiustasid,
siilipoisid sihverdasid,
rohutirtsud viiuldasid.
Oli see vast trill ja trall,
metsa all.
