Sõnale ahnelt leiti 30 luuletust
tuumaheidutuse kohta lugedes
kergem hakkab mis
ka ilmas ei juhtuks kestab
miljardeid aastaid taeva
all edasi veel elu ime
avaneb päiksega krookosel
võilillel kraavi pervel rohus
üleni õis
hakkab idanema seeme mullas
päevas tagasi kõik mida
ahnelt eile õhtuni jõid
nähtavaks saab olemise hiigeltung
iga lehe sünd päikeses olemise sund
see hele plikaiga
ka mind on ahnelt kiivalt
suudeldud ja kallistatud
hulluseni armastatud
peopesal hinge kui
portselani läbipaistavat
imehabrast hellalt hoitud
õrnusega toidetud
et juua saaksin elu karikast
Su lembe imet
armsaks kõrva sosistada
tuhat korda öösiti Su nime
lagendik vasikana
hellusega vaatan
lumest vabanenud
end püsti ajanud
lagendik kulus kuis
vasikana päikest
ahnelt joob
okstele kasvama lehed
maha rohu kevad
päeva aralt toob
taeva aluse roheliseks
üleni uuesti loob
jumal tänatud et hing
ei ole enam sellest
helerohelisest vinest
purjus habras valunoor
Stromka
Stromka vees julgad ulbivad
Pole üksi vaid on hulgi nad
Vesi on suht räpane
Madal, külm ja kakane
Isiklikult eelistan Pirita randa
Stromkat nähes pööran kanda
Stromkal rannas kõnnivad vanamehed
Nii pruunid et peaaegu neegrid
Viina joomiseks kasutavad peekrit
Nali tglt pitse
Näitavad oma oldman
Aga su ema siin rannal nii kurvikas
Ilus ja pruunikas
Talle lükkaks hea meelega sisse
Mõlemal pool riista tahaks tunda ta topelt D tisse
Mulle meeldib vaadata rannas pruune kanne
Mõnel lihtsalt kõndides on pead pööritavalt annet
Tahaks krabada peput ahnelt
Tahaks tunda nii .....
maihommik
mesilase lennust
kõikuma hakkab
rohus võilill
tuulest õunapuu vari
päikse soojast kirsil
oksal avaneb õis nii kaua
seda oodanud oled et
sellest rõõmust tihkuda
pisut hääletult võib
pärast pikka halli talve
et õitsemine
põsed õhetama lõi
meel seda hommikut
ahnelt jõi
tulvaveena kevadesse
mets kaua olnud raagus
päev päevalt aina rohkem
lehtib
helerohelusse end ehib
hing lihtsalt sellest saab
rõõmsaks et talle jäänud
pole võõraks
igast teeäärsest võilillest
päike vastu nüüd uhkab
kui lumevesi jõkke
ta tulvaveena
kevadesse ahnelt ruttab
Clyde Kull
Sa oled üks tõeline rott
sa oled üks skeemitav punn
sa oled üks ehe patukott
sa oled üks uhke vana junn;
me võiks portreerida tõelist saksa
kes teiste raha peal elab
kuna ise rikkusi tasuda ei jaksa
ta privileeg tähtsal kohal kõlab;
Brüsselis on ka temale loss
tuntakse üliku staatust oma nahal
näitab ette, kes lauas on boss
toidud ja lõbu maksumaksja rahal;
eputamaks ülejäänud tähtsatele
kuidas Eesti maine püsib
teiste riikide aristokraatidele
me maksame, kui võõras midagi küsib;
toimub täpselt sama maagiliselt
nagu Martin Repinski moodi
vara ka .....
mai
kaua peatus pilk
öö eest sulgunud
tulbil mis kui laps
ema rinda nüüd
päikest ahnelt joob
maa sisse ja välja
hingab hetk end ise
õitsemiseks loob
*
Vaade aknast
mänd haljas
okste vahel eha taevas
ka tuhande aasta pärast
samamoodi õhtu saabub
päeva kohale öö kaardub
Meteoriidikild
ööl ühel
mind unest äratasid
Su kasetohule kirjutatud
pikad hellad read
Su hing vastu mu hinge
siis kui liibudes toetus
juuksed ahnelt me
sõrmede poolt olid
tihti soetud
sahtlist üles otsisin
Su kingitud kord
sädemeid pildunud
tähekillu ei nutnud
enam kui hing lahkus
hetkest sellest
sala tasahilju
käsi peatada suutnud
seda viivu lembest
heldet
Sula
äkki tunned taeva all
on kohal kevadkargus
sa päeva jälle oled armund
iga meel kui rohi mullast
külmast värisedes
aralt tärkab
rõõm sellest veres üles ärkab
silm lombi vees pilvi
madalas ja hallis vinas
lapikest taevasina
siis ahnelt märkab
ja ära ei saa kaua sellelt silmi
mu hinge Sa ei tahtnud
mida oli Sul peale hakata
tüdrukuga kes pärast
lume sulamist
kõnnib ojaga kaasa
et näha kuhu ta järves vulab
peoga joob ahnelt märtsisina
sellest jääb joobnuks
kui raagus mets muutub
heleroheliseks vineks
rahutuks teeb tal une
ööviiuli õitsemine
valges juunis
meelt sellest
ta lahti lasta ei suuda
tunde võib vaadelda
kiilide lendu ja mängu
siis kui järvel
kullendavad kupud
õnnetundest näoli
viskub kaldal kummuli rohtu
suvest väljas
taevasinised ussikeeled
valged raudrohu õied
lompides külatee ääres
jorjenite ehavalgus aias
ainsatena meenutavad
veel meile suves olemist
seda avarust ja vabadust
millest jäime ilma
nüüd mil päikese asemel
päevad vettivad sügise vihmas
vähe on seda mida ahnelt silmad
oh, jumal
Lillele
kaua võtab aega
väga kaua
enne kui pilvel lased olla pilv
lillel lill mäel mägi jõel jõgi
põllul põld metsal mets
kärbsel kärbes rohul rohi
muutub suureks sinu jaoks
nende omailm
peatub sellel rahus silm
vaatamas neist enam väsi
vaim nende olemist
puutuda käsi
*
tsüklist „Poisiiga“
mu arm
me hinged kaua
on vaikinud
las nad nüüd öö läbi
ahnelt räägivad
janustena oma keeles
kuldseks säratavad
meeled kuni valgus
meid sellest äratab
saadab päeva teele
*
oh jumal kuidas
mu poisiea
hommikute värs .....
S.O.A
Sa oled armastus, kas Sa tead…
Kui südantsoojendav lõputu päev.
Sa oled ime, millesse uskuma pean,
Sest seda kristallselgelt enda ees näen
Sa elad mu südames tasa ja vaikselt,
Täidad hinge ebamaise rõõmuga.
Sa annad mu elule lõhna ja maitse,
Sind hingan ahnelt iga sõõmuga.
Sa oled mu tõeline teine pool,
Minu hinge ja südame hoidja.
Heledalt särav täht minu elulool
Põletav-tulise kireleegi loitja.
Jah, armastus, see oled SA!
Kõige võimsam ja tugevam tunne,
Mida eales ilmsi olen tundnud ma
Või siis, kui suikunud unne.
Minu ühendus Jumalaga
LÃ .....
unetus
sääl kuskil Su plikaohtu
kõhnad armsad õlad
pelglik suu
oh jumal kui puhtad
sõnad läbi kleidi
keha hõõguvkuum
ära küsi miks kokku said
Su arm
mu poisiea arutu süda
me vere ootus suur
hinged ahnelt otsisid
üksteise suud
jah hetk täis saab hellust õrnust
keel kogemata kui suus
puudutab Su nime
kui oleks me armastus
alanud otsast ise
arglik uus
Su plikaohtu armsad õlad
õunarinnad
oh jumal kui puhtad sõnad
me palavikus hing ja suu
tsüklist "Poisiiga"