Sõnale aia leiti 356 luuletust
Kui on koduloom
Tulime tööle Nõmme
vene perel koer hoovis
kel peas on tõmme
lärmist põgeneda proovis;
aga ta ketis aia vastu
niutsus pidevalt 5 tunni seas
ja keegi vahele ei astu
mis toimub pererahva peas?;
koeral 4x parem kuulmine
isegi inimene lärmi üle ei elaks
kui toimus objekti koristamine
tahtsin, et perepead aru saaks;
kutsusin ühe siia
ja rääkisin fakte loomast
miks mitte koer aeda viia
et ta päästa piinast?!;
nemad tõtt ei teadnud...
ütlesin, et neil häbi olgu
ma lemmiku kurbust näinud
mik koer ajas maha pilgu;
kui on koduloom
ära kasuta talupoja mõi .....
Näljane hundikari
Hundid sisse piiranud on kopliaia,
nad aia taga lõrisevad
ja näljased on kilatsevad silmad.
Koplis rohi haljendab
ja lilled õitsvad seal.
Üks liblikaski lendu tõusis
lilletuti pealt.
Koplis vissikari muub,
ega tunne ohtu,
vaikuses ja mõnuga,
mäletsevad mahlast rohtu.
Huntidel silmad kilavad
ja näljavalu närib kõhtu,
kuid suud puhtaks pühkima peab,
sest karjakoppel on kaitstud.
Nüüd saba sorgus minema peab tagasi metsa-
Metsa, kuhu hundid kuuluvad...
Klaasrõdul vara ootasin ma sind,
Kui üle läve päikse kuldne king
Arg-aralt astus. Nagu kirju lint
End keris üle aia lõhnaving.
Sa tulid läbi valge õilmemöllu,
Mis sädeles kui liblikate ring.
Kui hiljem läksime me üle põllu,
Kus laisalt õõtsus ruki ruuge puri –
Siis oli mul kui alles astuks ellu:
Kõik uuenes, kõik vana minus suri.
Ning vaates mooni leekivasse ahju,
Mu süda hõõgus sinule kui uri,
Ma kandsin eneses suurt tulekahju.
All õhtutaeva
All õhtutaeva õhetavat roosat,
Kus algand loodepäikse kiirtepild,
Kui poleks iial olnud ühtki proosat.
Ja aia kohal noorkuu kumer kild
Ju puistab põõsastesse kuldset karda;
All roheluses hõbevalge sild
Kuis kutsub kumardama üle parda;
Kus irispeenral lõhnast nõrkeb õis,
Sääl peidan kätel palge õndsusharda:
Kuis ilu ometi nii valus olla võis!
Stanssid
Kui kuldblond neitsid tulnd need maikuu päevad
Ja udulikke helbelinikuid
Nüüd hõljub aia kohal, okstesse nad jäävad
Ning õhus õõtsuvad kui valged tuid.
Kõik kaunidused, mis mu silmad näevad,
On vastuvõtmas kuningannat suid:
Kuis kuldsest kudrest kumisevad põõsad,
Täis sädelust kõik peenrad kasterõõsad.
Ning hõbekuljuseid on naermas õhus.
Kui leerilapsed seisvad kirsipuud,
Kui mõrsjad, keda ehteküllus rõhus,
Nii valged valges, õrnad abitud –
Oh, tuulepeiul abinõu on tõhus
Neid heiduta, kui vilkalt andes suud,
Ta vallandab neil helmeloori veidi
Ja ke .....
Päev
Ma purjetan all sinise purje:
Oma kohkunud imetlust kui hõõguvaid urje
Kõigile, kõikjale kannan ja paiskan,
Kui raisataks kulda, nii oma liigpunast südant ma raiskan.
Kaks on mul tütarlast – olen neil ema või õde?
Kadakmarjasilmine üks ja teine on blond nagu nisu;
Ah: nende väikesed käed mu käte tukslev sisu,
Ehk kui mul sõrmed neil soojas lokkide siidis,
Pähkelpruunis ja kullases niidis,
Mis nii pudenev-pehme kui lume hebenev hõde,
Mänglevad, palmides neisse verevat paela,
Ehk võilillevartest kui põimin neil kee ümber kaela.
Jookseme alla siis kumerast kingu .....
ROOSIDE ELEGIA: II.
Üks suvepäev lääb looja jälle hele,
ei tõtta see, ei õnnes peata.
Ju langend helbeid aia radadele
kui ohvrid valgeid ilma veata.
Ei päike, tuul neid enam hellatele,
neist homme mälestust ei teata.
Muud päevad minnes nõnda helevele
ei rõõmu, leina rinnas reata.
Maa põgenevaid unistusi kannud,
arm ühes aia lilledega annud
ka oma aprad lõhnad tuulesse.
„Kas sulguda võib seda luulesse?”
sa küsisid mult õhtu kuldsel kumal
kui ihalduste närbiv-magus humal.
ROOSIDE ELEGIA: I.
Käes käsi samu teesid ikka käinud
me aias oleme keskpäevil neil,
kus roosid valged hõõgel õitsma läinud
ja lõhnad raskeks keetnud päikseleil.
Ei kaunimalt me paindund oksi näinud
veel olnud õitsmisest neil aia teil.
Ei rääki me, ei meeli pöörda täinud
sest uimast, üksi aimatavast meil.
Nii helget õnne, magust valu läitis
tumm õite ärdus, südameid meil täitis
kui ohvri hõõgmine, kui palve uhk.
Kui esimesi õisi tuule puhk
siis varistas, ihk tundus imeline:
üksteise armus ärapillamine.
Lauliku talveüksildus
Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest,
lumi keerleb tuulehoodest,
minu süda valudest.
Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest;
lumi kogub aia äärde,
valu minu südame.
Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest,
laulan, kuni hauas kaetud
olen jääst ja lumedest.
Kodu
Meil aia-äärne tänavas,
kui armas ole see!
kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
?Laps, oota,? kostis ta, ?see aeg
on kiir küll tulema!?
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas --
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!
Oo seda rasvast rahulolu
oo seda rasvast rahulolu
kus hingitseb mu hingelaad
oo naljamehe sümbolmolu
kel elulaad on ELULAAD
mu rahvus: eestlane
ja sugu: mees
ma olen sündinud ENSV-s
käib käsi hästi süda magab
see ongi minu eesti jonn
kes avalikult mõtteid jagab
on äraandja etalon
mu rahvus: eestlane...
käib kulla ülekuldamine
ei väsi naine mees ei nolk
käib oma aia muldamine
ja naabri aeda lendab solk
mu rahvus: eestlane...
suu laulab süda muretseb
on eesti rahvalauluf .....
Juku vs õpetaja
Kuidas kooli Juku vihkab...
sest rutiin surub ta rõõmu maha
ta tagasi koju ihkab
jälle kodutöö jätnud aia taha;
ning õps seda jälestab
lauajalaga Jukut tahab võrrelda
nii klassis valjult kurjustab
aga teab poiss mida vastu öelda;
õps ju ise jäi ilma lapsest
kui abikaasa lahutas
ja tehti konto tühjaks ta rahast
selle faktiga Juku õpsi hinge kõrvetas;
teised õpilased said ahhetada
et mis päeva lõpuks alles poisist on
ise Juku mõtleb millist kirstu omale saada
samal ajal teda kiidab oma peas deemon;
Juku ja vanakuri koos naeratavad
mil naise kõrvad aur .....
Pläust
Tindine vihik, täpne on sihik,
Kinniseid silmi, äratades,
see kõigest pindmik,
Silmis on miskit, mis viib mind,
triivin, vaikselt nillin, siiski,
olen teel, tõe juurde, kuhu ei vii,
ükski tee, ükski süsteem, ükski,
kultuur ükski ideoloogia,
kõik nad upuvad veel,
tormidele vastu pidamatta,
üksteist süüdistamas, küüditamas,
küünilisus hõimu kultuuri taband,
jumala juurde järjekorra sabas,
kui käed ta mulle esimesena avas,
ei tahtnud ma midagi, tahtsin vaid,
teada mis teda haavas, kas saan aidata?
Kas võin kaitsta ka? Kas võin lajatada,
sahmaka,neile kes p .....
metsise laul
ma ei taha äkki teada mis on kell
sest liiliatel kroonid paokvel
sest karikakar õitseb aia taga
ja nõmmeliivatee ei enam maga
ma ei taha enam teada mis on kell
sest põdrakanep ootab küngastel
sest rauarohul mulle valmis rohi
seda ühes tuua vihmaga ei tohi
ma ei taha muide teada mis on aeg
sest päike ju ei paista kogu aeg
männikäbidel on taas kord lahti huuled
ja ristikpõllul juba külas tuuled
ma ei taha üldse teada mis on aeg
sest pilvepatju täis on taevalaed
sest paplid aina pudistavad sulgi
ja kaselitreid sajab jälle alla hulgi
ma ei taha enam teada m .....
Igavesti Laps
Nagu isa, kellel jalas lapse kingad,
ei suuremaks ma kasvand, liivakasti äärel,
tasakesi su mudel autot vaatan,
endale teda tahaks, kuid tean, et sa ei annaks,
nii, et häbenedes oma ette mängin sõrmedega,
ehitan liivalossi, mille sa kindlasti lõhud ära, tean,
et ei tule järgi mulle ema, ega ka papa,
kui päev läheb pimedusse, kujutuslikus papp karbis magan,
vahest süüa tahaks,külmast pääseda sooja,
siis jääksin ma vanaks, kes mind vaes last ikka endaga kaasa haaraks,
näitaks maailma, õpetaks kauneima,
oleks sõber, kui pole maandavat laulu leida,
aitaks tellisei .....
Mu aiasopis
Mu aiasopis puhub tuul
ja väike aken hingelt maha vajunud.
Lõplik pakane, see suur
on mu aia poole teele asunud.
On kured maha jätnud pesad
mis mu korstnapitse ehtisid.
Pooleli jäi eine - terad
mida linnukesed nokkisid.
Poolikuks jäi valge aed
hoovilt kadus laul ja naer.
On lagunema hakanud laed
ja lombis uppus puukoorest laev.
Logisema jäigi värav
mille kaudu minust lahkusid.
Ma ei suutnud parandada ära -
ja nii toad mu südames siis jahtusid.
Mina üksi seisma jäin -
kuhu minulgi on lennata?
Niitmatagi on jäänud hein
olen osanud elu peljata.
Mina üks .....
Keelatud vili
Kui sind puu otsast noppisin
olid punapõskne kui täiuslik
ladvaõun mida kõik ihaldavad
kuid mis kuulub ihne naabritädi valdustesse
Siis olid sa mul peos
sel keelat keskköötunnil
naabrinaise puukuuri taga
ja varjudes nägin ma valgust
Nüüd päevavalguses sind lähemalt vaadeldes
näen mädaplekke koledaid punase fassaadiga
kokkusobimatuid rohekaid laike
ja pilved kipuvad vägisi valgus varjama
Viin naabritädile vabanduseks
korvitäie punaseid sõstraid
kuid vaade tema aia õunapuulatvadele on rikutud
silmailu maksab ka midagi
Kodu
Meil aiaäärne tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
küll lille, rohuga,
Kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata.
,,Laps, oota’’ kostis ta, “see aeg
on kiir küll tulema’’.
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas-
ei pool nii armas olnud seal
kui külatänavas!