Sõnale aia leiti 602 luuletust
Lained löövad ainult mere äärt
Jälle on öö.
Ma värisen.
Mu mõtted on hämmarad.
Jälle, uuesti ja nüüd vajun kokku selle hämmarusse.
Mu häält peas on kaugelt kuulda ,nagu vaikseid laineid,
kes summisevad mulle vett kõrva.
Võttaks ainult kirve ja lõikaks läbi keha, et see vesi voolaks minema, mu muredega.
Sulle kes sa oled Lissabonis
sidrunite asemel õitsevad meil
mändide all nüüd longus
peaga karukellad
taevas on hall ja pilvine
ka see meele teeb hellaks
mis sest pole kõrge sinine
*
kirsside valgesse pitsi
mähkumist Fuji mäe taustal
koduaia niitmata murus
ootan juba pikisilmi
nende õitsemise haprus ja sitkus
Fuji mäe vägevus kevadel
hetkes selles korraks on koos
Lapikene maad vanadele meestele...
On mõni mees kes räägib nagu jõuab….
Teab täpselt kuidas elama peab hästi..
Kui ükskord elu sadamasse sõuab…
Ta jüngrid vapralt jätkavad kuis kästi…
Üks on tark ja räägib kuidas teisi võita.
Iga sõna pole kaugelt sulakuld…
Ei käi ta jala, tahab uhkes tõllas sõita..
Ta tarkused kord katab surnuaia muld….
Räägib teinegi kes pole nõnda tark…..
Ja iseloomu pole temas kuigi palju
Lõpuks maha Ikka maetakse ta sark…
Eks voolav vesi lõhub kõvemagi kalju…
Sa oled tubli mees ja elad kuidas jõuad..
Käid vahest kirikus ja patud andeks saad
Teenid u .....
Kullakallis kevade
Kullakallis kevade,
oled jälje jätnud mu hingele.
Kinni tuisanud on teed,
talv mu hinges valitseb veel.
Aias lilledel on paha,
külm nad ära võtta tahab.
Pungad puudel külmetavad,
ohus on kõik linnupojad.
See kõik mu hingel haiget teeb,
süda kurb ja nukrust täis meel.
Kullakallis kevade
ei lahti lase sind hingest veel.
kade olen
kade olen pisut selle
kõrge sinitaeva õitsvate
sidrunite
ereda päikese pärast
mis nüüd Lissabonis särab
täitnud pilgeni on päeva
tänavad linnas
ah kui saaks selle
voolava valgusega
lihtsalt kaasa minna tunda
ainult päikest jood ja
sisse hingad vaid täis on seda
kogu umbseks saanud ilm
kodus nartsissidel õied
aias lähevad juba lahti
nende üle meel hakkab
pidama Sinu äraolekul
kordi vahti
Tulnukas 2
Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;
ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;
naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;
ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;
Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;
ja isegi Päts
ja .....
See on hoopis
Õde esinejat nähes ehmatab
kes riided seljast võtab
pole ta mitte räppar
see on hoopis strippar;
Juku nurga tagant trügib
ühest onust räägib
lapsi musitada on ta stiil
see on hoopis pedofiil;
üks mees pärib patsiendi pikkust
haiglas lesides antakse vastust
pole see arst mitte üks tepp
vaid see on hoopis puusepp;
uroloog teeb kannikale valu
auku topib, mida hetero ei talu
ta pole mitte Dr. Boriss
see on hoopis pepupoiss;
seksimüüa kiidab mehe tilli
aga kliendi pilgu ajab ta villi
kõrval ehmatab kauboi
et sängis see on hoopis femboy;
mutike aias kor .....
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
SÕIT
Armastuse kiirteel
vilkalt möödub aeg
kuni põleb leek veel
õitseb rahuaed
Elukella tiksumine
kõrvu kostub tasa
südamega vaatamine
teelt ei astu maha
Ootamatu leinakisa
liivakell on tühi
lilleaias palud lisa
pisarsilmi küsid
Säravalge nimbus
nüüd vist ongi kõik
lõpuohke hingus
algab viimne sõit
ema tee mulle
ema tee mulle tänagi pai
nutt tuleb kurku
sellest mis ilmas
maailmast mis jäänud
rahust ilma
vett tõusevad täis
kogu aeg silmad
ema tee mulle tänagi pai
võta hingest ära see
valus ai
*
hetk möödunud suvest
nagu hommikusse
valgus üle päeva serva
elu hetke valgub
kõik on taeva all äkki
justkui üksainus suur palvus
õitseb tee ääres edasi
harakputk all järvel
kullendab kupp
aias lahti on õied
kartulil lõvisuul
koltuma pole hakanud
maja otsas kask sädele
tuules tema vask
veel ilm pole
õite lõõsast tühi
suu suve koht .....
Linnutee servas
endiselt häbi on öelda
mitte ainult endale
oleme planeedilt
Linnutee servas
parem on kui te
meiega ei kohtuks
vähem kohkuks
nähes mis saanud
on paradiisiaiast
kelleks inimene
parem on kui te
meiega ei kohtuks veel
enne põlema
peaksime puhastustules
meis palju et sureks
enne kui kohtuksime