Sõnale aike leiti 2244 luuletust
Sügisvihm
Vihm suve ära uputab,
sügis uksele koputab.
Nüüd mõtlema peab väga palju,
teha vähem suviseid nalju.
Sügis see on tõsisem,
elamine, olemine tubasem.
Avanevad koolide uksed,
ärevad on südame tuksed.
Kirjuks muutub kogu ilm,
lootust annab päikese silm.
Murelikuks muutub meel,
kui näed linde Taeva Teel.
Suvi ei anna veel alla
Suvi ei anna veel alla,
tikub ikka maale ja linna
ei luba ta sügisel tulla,
tahab veidike veel olla.
Päikene paistab eredalt silma,
kütab soojaks südameid
ei lase öödel pimedaks minna,
pilvevarjud põgenevad eest.
Hea on olla ja hea on minna
kauni suvega käsikäes,
talletada mällu suve hella,
sest sügis on kurblik ja nutuhoos.
Iga kord kui mööda lähed
pööran pilgu maha.
Tean, et Sinu kohal säravad vaid tähed.
Kergelt kannad välja sametise kleidi.
Oled jätnud paljaks
ainult põlved veidi.
Ja kui ongi kõrgel päike
tähele ehk paned
positiivset laengut lahendamas äike.
Vaimusilmas näen kuis supled lillemeres.
Tundeid palju sees on
minu lihtsas “teres”.
Marsitillid
Kes aimanud, et 21 sajandil vaadatakse meid aegruumist ise
Ja veel ühe silmaga keset Päikesesüsteemi...
aeglaselt, aga neil kindlalt
Maad rünnata on plaanis
seavad valmis tee ülalt
oot - oot, kas see on peenis?;
Refr:
Marsitillid! Marsitillid!
pikad, rohelised, ees prillid
Marsitillid! Marsitillid!
nad kõvad ja all karvapallid
kae perra, taevast maanduvad
mitu - mitu laetud karja
nagu pagulased pilve pealt kukuvad
ei taha nad muud, kui kurja;
valge kleepuv laser liimib ohvreid
kes ette jääb, oma tipuga ära söövad
kollane hape tuhastab ära sohvreid
ja nagu .....
Kes kuldsel kuul on sündinud
Kes kuldsel kuul on sündinud,
see õnnelik olla võib.
Sügis talle naerusuu on kinkinud,
et murel puuduks võim.
Kirjud sügislehed teel,
pilved hõbehallid,
päike särab õnneteel,
vihm see tukub hällis.
Sügislilled, sügisannid
meele rõõmsaks muudavad,
kaskede mahlakannid
mõnusat rüübet pakuvad.
Kuldne kuu ja kuldne sügis...
Elu lõpuni meeles püsib.
Kuldsel sügisel
Kaunid mõtted kannavad vilja
nagu viljapuud kuldsel sügisel.
Kooli või eluteele astuja,
sai suvest palju õppida,
suur rõõm on kuldseid vilju nüüd noppida.
Sügisel on tiivad,
mis linde ära viivad.
Tühjad pesakesed ootele jäävad,
kurbus rändab hingele
ja muudab kurvaks südame.
Tore, et sügisel ei kao päikene,
missest, et rohkem varjus ta
ja madalamal.
Päike hea liigub taevalael,
sellel kuldsel sügisel veel.
Iseseisvus juba maast madalast
Tahan olla juba täna
iseseisev ma,
ise hakkama saada
oma eluga.
Pusin kingapaelu ise,
viksin kingad ka,
löön läikima.
Minu kikilipsule pole sõlme vaja,
aga isa lipsusõlm on ülikõva-saab hakkama.
Hommikul ma tõusen üles
esimese kukelauluga,
pesas munad loen kõik üle,
iseseisev olen ma.
Vahest lähen lilled süles,
ema lihtsalt rõõmustan.
Ema silmist paistab rõõmu,
kuid sellest aru ma ei saa,
miks tal silmad märjaks lähevad.
Varsti 1.september,
minust koolijüts on saand.
Juba täna iseseisev olen,
saan kodu-ja kooliteelgi hakkama.
Ema ütleb ik .....
Soovin Sulle head
Ma ei saa Sul lasta minna,
valus elada.
Niiväga hoolin Sust ma,
tuleb lihtsalt elada.
Kui Sa siiski lähed,
hülgad südant head.
Mul nii kahju oleks,
kannatusi tuleks reast.
Sa vaata, kuidas päike Sulle naeratab,
muudab hinge säravaks.
Öösel kuugi valgustab Su koduväravat,
ikka soovin Sulle kõike paremat!
meid suve heldus
meid suve heldus
elu sigri-migrist teeb
siiski vabaks
kui aias astril avaneb õis
hommikuses külmas kastes
palja jalu käia võid
kaob muul kõigel sinu üle võim
kui sinitaevas valge pilv
pilliroo lehtedel järve ääres
veel väreleb päikese kild
suu küsima midagi enam
ei pea selles helduses
lihtsalt olla on hea
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
Naeratus on kallis
Naeratus ei ole kunst
ega raskus suu peal.
Naeratus ei ole pilkav
ega mõni naer, mis valu teeb.
Naeratuses on südamesoojust
ja lahket pilku lummavat.
Naeratuses on päikest palju,
midagi väga, väga säravat
Naeratusest saab hoogu juurde,
rõõmu kõige paremat.
Naeratusest kaovad pisarad suured,
jäävad vaid õnnepisarad.
Mõni Naeratus jääb varju,
su oma-enda hingele.
See Naeratus saab välja paistma,
kui oled tänulik sa elule.
JESS, SOE NÄDAL!!!
Adijöö, vihm, saadi sinust lahti
august see nädal kaunis
polnud vaja saastaga enam mahti
suvi suvena, on tagasi äris;
ning täna oli üle 25 kraadi
omapära sai viimati pidada juuniks
viimane suvekuu on iselaadi
saab tagasi rannas pruuniks;
ilmataat tassis kah kuumuse üles
mille meilt juuliks röövis
miks küll aastaajaga ta eksles
lahkuda välismaale mõnedele pälvis;
nüüd viskan maha rannalina
ei tea sügisest midagi
olen rahul nüüd ilmaga mina
lapsed ei tea koolist sittagi;
jäätist ostsime ja kaldal kõndisime
rannajalka on täies hoos
piigasi ja laev .....
Suvelõpu päevad
Küll need suvelõpu päevad on kaunid
ja hoiavad rõõmu üleval.
Suvelõpu päevad on teistmoodi soojad,
nad kuidagi hinge lähevad.
Lindudelgi pole ruttu
traatidele koguda,
pääsupere räästa all veel
lõbusat viisi vidistab.
Päikegi naeratab veel laialt,
tõuseb sinitaeva kõrgele.
Suvelõpu soojad päevad
säravad veel kaugele.