Sõnale aken leiti 194 luuletust
Aken endasse
Südame vaka all hoidvat
nostalgilist valu
pettumusi tunda saanud
rajad viivad pimedusesse.
Aken endasse
suletud ava.
Piinad sisemuses
köidavad hirmud
kõik haavav.
Neelab Sindki
ahelais hing.
Müüritud aken
tunnete õud tapab
eilsesse vaikusesse
jäänd viimne kustunud
lootuse hõng.Hääl -
kisendab...
öösse lendab
olen kaotanud enda.
Sügise öine hõik
Ärgates öösel krabina peale,
öine vihm see koputab aknal,
andes märku, et aeg liigub sügise poole,
vihmapiisku klaasi peal vaatan.
Puulatvades mängimas tuuline iil,
pilverünkadest langemas piisku,
puulehtedelt öises pimeduses nii
on rohelus minema viidud.
Sügisvärvides varsti on päikese pale,
mis peegeldub südamest, silmist,
sulgen akna ja vaikides magama lähen,
teades, varsti näen kõike seda ilmsi.
- Tarmo Selter -
2022
Koputus...
Koputus aknal,
kolin aknaplekil,
kas seal keegi vaatab,
hoiab pilku tekil?
Jälle miski astub,
üks ja kaks ja kolm,
mööda plekki tatsub,
kukub aknalt tolm...
Tekib kõvem kolin,
aknaklaasil sabin,
sain teada, mis see oli -
algas vihmavaling.
- Tarmo Selter -
Sügis
Vihmas tuulehoog
see mängib piisaga,
aknal heli loob
vaikse häälega.
Sügisene soojus
paitab punapõski,
tuuleiili loovus
ütleb:"Kõik on hästi!"
Vesi klaasilt peseb
tolmukübemed,
tuuleilikesed
ilu loovad veel
mustritena aknal,
lehtedega murul,
nii ma lihtsalt vaatan,
naudin sügisvõlu...
- Tarmo Selter -
Väga alatu kuu
Kuu oli täna mölakas
ära kasutada tahtis
aknast sisse jalutas
rindu reisi silmi vahtis
Kallistas ja mähkis kulda
kujutlesin kauneid sõnu
lubasin tal voodi tulla
lootsin värinaid ja mõnu
Võtsin ära viimse hilbu
suure akna avasin
unistasin tasahilju
kuldses kaisus lamasin
Unistades uinusin
ärkasin kui tuba pime
kuud ei olnud enam siin
kiljus õde tema nime
Läksin hiljem pisut paksuks
õde sama tüve küüsis
kuu on meie laste papsiks
magad paljalt oma süü siis
Laps mult pärib maiselt visa
näitan taeva räägin tõe
kuu on taevas sinu isa
tähed ü .....
Päeva hea algus ...
Hommik ,vaatan aknast särab päike,
sirgub laternaposti all põõsake väike.
Seal ümber varblased hüplevad üles,
nokivad valminud seemneid ta süles.
Kuigi neil ümbruses palju veel rohtu,
on linnud siin, trotsides tänaval ohtu.
Nii rõõmustan minagi nendega koos,
et taim jäi ellu , kevad koristus hoos.
Hansi!!!
Kuigi
Kuigi õues ehtne kevad
hinges siiski tunnen sügist.
Akna alt möödujad, ei aima nemad
et hüvastijätt mu hinge trügind.
Kuid kolletuvad mu hingelehed
ja südameradu katmas hall.
Iseendale haiget tehes
ei uskunud, et mind ootab talv.
Ei teadnud, et minu puudki raaguvad
ja keegi mind kokku ei riisu.
Kui ükskord külmad saabuvad
olen juba lõkkessegi viidud.
Argus
Me seisime jäätund aknal
Bussijaamas ulus tuul
Sul olid hallid silmad
Sul oli kinnine suu
Ühe suudluse poetasid sa huulilt
Kaua hoidsid aknal kätt
Minnes vaatasin ma taha
Ei teadnud, et see oli hüvastijätt
Naersin, kuid hinges oli valu,
Eemal muigas bussijuht
Miskit kui värises mu käes -
Sinu saadetud sõnum- hüvastijätt.
Hüljatud tuba
Külm talvine tuul õues sasib oksi,
Ei teagi, kas on igavene vist see?
Keegi võõras mu akna taga kopsib,
Küsib ta, et äkki lasen sisse veel.
„Pole toas ruumi“, ütlesin ma talle,
Ja ta pikalt otsis siis sissepääsu.
Lootis, et jõuab, nähes lumevalle,
Sisse veel enne, kui mu tuba jäätub
Pikka aega pole keegi viibinud
Toas mida täidavad ämblikuvõrgud.
Nii edasi minnes tuba plahvatab.
Kui tuleb keegi, kes varem hiilinud
Keegi kelle tuli tugevalt võngub,
Siis mu tuba täidab uus leek lahvatav.
paaritus
köida mind
muidu lagunen koost
kuni uue joogi
janusele tood
sumisevast soost
kata mind
kuni vähemalt pooled
pilkude nooled
on endale leidnud
uue ohvri
keela mind
muidu tantsides lendan
ja kaotan päriselt enda
sinna kuhu
kuuluvad paaritud
saada mind
kuid ära puutu
kuni näen oma
päästvalt pimedat
aknaruutu
tänan sind
Sanya
Maga, mu kallis
Maga, mu kallis, maga.
On puu meil akna taga,
ta pimedas vaikselt oma kiikuvaid oksasid kehitab
ja sulle oma südamelehtedega uniselt lehvitab
pärast päevatööd:
"Head ööd!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On kuu meil akna taga,
ta pilvede vahelt sulle magusasti naeratab läbi une,
nagu sind valgesse pehmesse vativoodisse heituma meelitaks:
"Tule, tule!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On tuul meil akna taga,
ta heasti tasakesi sulle oma kauneimat vileviisikest luulutab
ja kosutavat parimast paremat unenäolist muinasjuttu
kuulutab:
"V .....
Sa oled...
Sa oled mu põsepadi, mu mõnus villane sokk.
Mu üksik jalutuskäik. Mu pooleli lõngatokk.
Mu akna kodune vaade. Mu sajus krõbisev telk.
Mu auto taandatud iste. Maanteel mu helkurihelk.
Oled mu vaikus kesk melu, hämar mu nurga taga.
Mu uneliivane mõte – soov, mis iial ei maga…
Mu nägu ja näpujälg võõrsil, mu kokku volditud kaart.
Mu alati terane pliiats. Riigipiir ümber mu saart.
Oled mu väärikas pildiraam… Tunne mu rinnal ja süles.
Mu pere, kes lõpuks ja viimaks
on leidnud mind maailmas üles.
/Mari*Uri/
Kevad
Kevadel sulab lumi
ja mul kaob uni
tõustes aknast välja vaatan
ning päike särab nagu saatan.
Garaažist haaran rolleri
ja kihutan mööda tänavat,
politsei nüüd tuli sappa
siis veel andsin takka.
Politsei mind kinni nabib,
ja kätest kinni krabib
ütles mulle, et saad trahvi
aga ma ei saanud mahti.
