Sõnale aken leiti 220 luuletust
Minevik. Olevik. Tulevik.
Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.
Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...
Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja .....
Ma pole
Ma pole …
Iial visanud küpsisepakendit teeperve kraavi
Manustand tundmatut valget ja pulberjast kraami
Jäätunud lompides lapsikult tallund
Massipsühhoosile vähegi allund
Kellegi kõrgema jõu poole pöördund
Kinga seest avastand jalga, mis hõõrdund
Närimiskummi lauaplaadile toppind
Tolmuseid vaipu isegi kloppind
Purjuspäi kukkunud valusaid sinikaid
Kõhus jai` tea-veel-kus kogenud liblikaid
Haavanud noaga end nimetissõrme
Söönud grillliha, mis veidike kõrbend
Andestust palumast loobunud uhkelt
Kellegi ees nutma lohutult puhkend
Kaup .....
Vaikus
Vaikuse hääl nii vali -
öö andnud selleks nüüd loa.
Tuul avatud akendeil kardinaid sasib,
tuule vaikne hääl käib ringi me toas.
Nõnda vaikus vaikides kõnnib -
ei ole ta halb, ei hea.
Öö möödudes vaikus nii õnnis,
siis vaikselt lahkuma peab.
Ta tuleb taas siis, kui on pime,
mööda vaikseid mõtteteid.
Ta tuleb kui suurim ime
ja vaikima sunnib meid.
Aja külaskäik
Tuli külla Olevik,
"Meelerahu" kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!
Tuli külla Minevik,
uksel kitkus karvu,
mida juba, – olgem ausad -,
oli näha harvu.
Lausus: "Sõidan üle piiri,
saada metrojaama –
sest siin ma halvaloomuliselt
hakkan otsa saama!"
Tuli külla Tulevik,
ei tõstnud üldse pilku...
Ma ei püüdnud tema silmist
ühtki vihjevilku.
"Sõbrakene," ütlesin, "kui vaatad
ainult maha,
siis taevas, millest unistad,
jääb ju planeedi taha…!"
/Ma .....
Läbi elu
Tahaks minna üle põllu
jälgi jätmata,
läbi metsa nii, et ükski
oks ei praksata,
üle luha nii, et ükski
rohukõrs ei kooldu,
ükski terve suvevalmis
kuprakaun ei pooldu.
Tahaks minna läbi elu
ilma kaitseta,
üle vee ja läbi tule
mõru maitseta,
igatsedes-armastades
ilma kahjuta,
soojana ja heledana
reheahjuta.
Tahaks tunda sinu sõrmi
keha klaveril,
ümiseda kaasa
jumalikul kaveril',
pihustuda piiskadeks
purskkaevu õrnas joas
suudlevate tudengite
tühjas tagatoas...
Tahaks minna läbi elu
soove matmata,
püstipäi ja pihkudega
nägu katmata,
päikese .....
Tasakaal
See pole üldse raske, vastupidi –
sa tunned või ei tunne, lihtsalt tead
et tahad olla vahel hästi ligi ja
unistada, tunda ainult head.
Ei ole tarvis mõelda, karta ette,
et mineviku hirmud, tehtud vead
taas tulevad ja põhjatusse vette
sunnivad sind pistma oma pead.
Su kartused ei ela minu hinges,
ei leia minult halastust, ei luba
tulla, petta, piirata su mõtteid
et sinule jääb akendeta tuba.
Me liiga palju mõtleme ehk ette,
et kes võib saada haiget, kuidas, palju
see´ asemel, et püüda seda hetke,
kus õnn ja rahu lämmatavalt valju.
Kui segaduses oled, .....
Kevade luule
Ahistav igatsus krohvis ta südameseinu,
pole akendki millest õhku oleks imbunud,
ei siin hapnikku leidu.
Üks mõte kannab viha ta ajju,
ei leia keegi leegi eest varju.
Ta tunded on kirglikult kuumad,
ta kadeduse nöörid teda surmavalt poovad.
Ta süda jääb seisma kesk vaevalist tõusu,
kas pikk on neil samm
või ongi temast saanud tunnete vang.
Ta pilku ei tõsta, ta vaikib kui tumm,
ta mõtteis pole miskit selget,
on vaid ahastus, millel voolamise
peatamiseks puudub tamm.
Ta vaikselt nüüd kustub igatsuse embuses,
kaob vaikselt tal usk ja lootski hä .....
Kevad
Karu talveunest ärkab,
mullast lillekene tärkab.
Kuldnokk rõõmsalt vilistab,
põrnikas nüüd põristab.
Päevad läinud pikemaks,
meelgi muutund rõõmsamaks.
Kaskedel on hiirekõrvad,
pajuokstel pehmed urvad.
Rõõmsalt ojakene voolab,
taevas päike paistab soojalt.
Kõikjal linnulaul ja vulin.
Nõnda kevad meile tuli!
Ootan juba..
Pime tuba,süütan küünlad,
sind ootan,olen valmis...;
avan akna,suure,laia,
valge lina minu voodil.
Küünlaleegid minu toas,
sa neid näed,on kindel see...;
väljas pime,tähed taevas,
ootusärevus sees keeb...
Varjud lae all tantsimas,
on vaid katkematu vaikus;
olen voodis,valgel linal,
tean,et tuled ja et...nõustun...
Õhk võbelema paneb leegid,
sa tulid,riivad akent;
liugled tasa,on vaid sosin,
kui mu nime vaikselt ütled.
Pulss mul kiire,värin sees,
oled kõrval,tasa hingad;
tean,mis tuleb,mis on ees,
olen valmis,ootan juba...
Sinu huuled minu kaelal,
.....
Aprill
Päike särab, rohi tärkab
metsakünkal üksik lill,
ajas kalakene ärkab –
Meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi –
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
“Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olengi et päeval õues
päike soe kui juunikuul.
Aniversary
The ghosts are out in force tonight
yessir
silent convergence on midnight
yessir
the closes and kirks are empty
the foot of the mile is still
the Holy Rood has taken to ground
wraiths are gathering on the hill
I sat in trembling wonder
took a lashing from the rain
saw strange twinkles shaping symbols
searched for her in fever again
Two bootfulls of mud
a skinfull of water
a head full of fire
and two souls asunder
breathing stalled, I seek one out
among those milling on the crest
who holds me in her gentle thrall
though life has stilled within her .....
Päkapikk
Elas kord üks tore päkapikk
umbes pikapäka jagu pikk.
Metsas kõrge kuusekännu all
oli väike majakene tal.
Iga kord kui saabus jõuluöö
päkapikul algas tähtis töö
Puude külge leiba riputas
lumme ristikheina siputas.
Tema knnul palju loomi käis
kuni igaüks sai kõhu täis.
Kõik nad kiitsid päkapikumeest
kena jõulukingituse eest.
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....
Muheledes
Istun mugaval nahk istmel ja otsin oma riime
Juba mitu tundi ma oma mõtetes tiirlen.
Nagu laevuke vaiksel ookeanil otsin kaugustest silmapiiri.
Avastama pean ma hingesoppist enda stiili.
Üsna tihti tunne,miski mu südamest hõikab
Teha kunsti(räppi) kui mu pea vaid lõikab
Vajadus voolida riime ja sõnumeid välja
Sellest ühiskonna struktuurist,
Nagu uuriiks elu,läbi väikse luubi välja
Tarkusi,vanasõnu mida ei koolis ei õpetada
Laon paberile oma musta pastakaga
Ref:
Vahes mu räpp on muhe,vahest tunded löövad lakke
Tihtipeale püüan tuua tõetruid fakte
Elust enese .....
Talve ootuses
Varahommik,härmatis veel maas.
peagi talv,meil saabub taas.
Merelt kuulda veel viimast lappajate häält
neilgi viimased korrad tulla mere päält.
Saabub talv,mõni loom unne poeb
kuskil oravakene oma varusi üle loeb.
Talve leevendab,mõtted uuest suvest
tule ruttu,meil kärmelt siiber saab lumest.
Varakult väljas juba pime
sõidad kodu poole,läbi jäise udu vine.
Varu välja lõhenenud huultele salv
meil kätte jõudmas on talv.
Marko Vaima
igatsus
Miks ei maganud ma öösel,
Ei saanud ma rahu kuidagi...
Ma mõtlesin sinust koguaeg,
Hommikul, päeval, öösel.
Kui kooli kõmpisin,
Mul mõtteis olid sina.
Kui koolist tagasi kekslesin,
Igatsesin sind uuesti näha.
Kui magama heitsin voodisse,
Siis mõtted läksid rändele.
Siis tuli välja tõekene,
Olid mulle ainult sõbrakene.
kristel eslas