Sõnale algus leiti 1181 luuletust
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
Tere, talv!
Tere, talv!
Tere, valge lumi!
Tere, pakasepoisid!
Tere, hõbehärmas kuusepuu!
Justkui teises ajastus ma viibin,
tunded soojad südame all.
Minagi vahel ootamatult tulen,
olen kohal, üllatusi täis.
Jõuluajas olla saame kohe, kohe,
siis valged inglidki on taeva all.
Maailmgi muutumas on kohe,
kuuldavale tuleb sügav ohe.
Talv
Tormituuled, tuisud vinged,
väljas lumehanged kõrged.
Tuisk on vali, tuleb tali,
talve tulek pole nali.
Miks ei tule tasakesi ta?
Miks tuleb võimu ja väega?
Ilusat talve nägu tahaks näha
koos õrna lumesajuga.
Talve algus võiks olla kena,
siis süda rohkem rõõmustaks.
Jõulukellade hingekriipiv kõla-,
jõuluaeg on hingel nii ligidal.
Suletud uksed
rohkem kui kümme aastat tagasi käisin
kesklinna kirku ukse taga
hingevalust lootes,
et uks on avatud
ei saanud ma sinna müüride vahele
minna andestust paluma ja pisaraid poetama
hiljem sain teada, et uks on lahti,
aga segaduses olin valinud vale ukse,
mis oligi kinnine
nii on eluski,
iga uks ei avane
ja see õpetab asju teisiti võtma
ja kristallipoodides oma taskuid
kristallidega üle valama
kui valgustervenduse kursuselt tulin
särasin oma Jaspisiega
imestan, et teised võtsid mind nii nagu olin,
kui rääkisin nende jaoks arusaamatus keeles
ja nüüd nõuta .....
Eriskummaline valgus
Kuskil kaugel kumab kummaline valgus,
mis nii kummitav ja ahvatlev on,
samme sean valguse poole,
kuid ta kaugeneb minust iga samm.
Eriskummaline valgus
vaatab minu poole,
minu silmis erendab ta vaid.
Kuidas jõuaksin küll selle valguse poole,
et rahu leiaks minu hing-?
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...
***
mida sa tahad
mida sa ikka veel tahad
miks sa kollitad minu mõtetes
kas kuskil teistes kohtades südaööl
ei ole sul käia kui minu mõtteradu mööda
igal algusel on lõpp ja igal lõpul uus algus
kõlab paatoslikult ja paljulubavalt
maailmakirjanduse alused
kui poleks tollel hetkel "Jevgeni Oneginit" lugenud
poleks ka kirja tulnud
õrnromantilises kevadtuules
seelik lehvimas
isa vigu korrates
vaadates endale silma sisse,
kes sa oled ja mida sa teed siin
maailmas
kes kõnnib su mõtteradu
ka siis kui puhkad voodis
eelmise päeva rõõme ja patte välja
kes kollita .....
Liiga palju mõtteid
Viimasel ajal
lihtsalt liiga palju on mõtteid
need vähesed jõuavad õigel ajal paberile
viitsimatusest oma keha liigutada või
panna kirja see väiksemale formaadile
ma lihtsalt istun ja kuulan
seda alfabeedi rodu
osati mõtlen,
et kui mina seda ei kirjuta
leiab need read keegi teine
enda mõtetest üles
ja saab uuesti luua seda,
mis on niigi ühisteadvuses
see idee võib teha laisaks,
võtta ära justkui võimu ja tahte luua
või olla millegi loojaks
samas lugude jutustamine on teraapiline
eriti kui see on umbisikuline
isegi siis,
keegi leiab ennast kuskilt kolt .....
tsüklist november
hingedekuu pimeduses
kus puud on kaotanud
oma piirjooned taevas
mets põld jalge all külatee
korraga adud miski ent neis
pole siiski üksteisest lahus
kui valgusvihk peos
valgustab pimedust ees
sellele järgneb
sammhaaval meel
*
Sind vaadates tänaval eemalt
verel /suul?/ suudelda tuli Sind tahtmine
pea pöörasin kõrvale kiirelt
et haihtuks see soov
valu ei tooks ta hinge liialt
see uuesti ei muutuks
mus kauaks piinaks
üks ammu ununenud
mind õhtu valgus
alati on lummand
mis põllul odra
aias kressid teiseks teeb
see öö ja päeva habras piir
mis kaua õhtus kumab
öise pimeduse eel
mil valgus üles tõustes siit
läheb ära hämarusest
tuppa viib sind lambi kiir
mis süüdatud sai õhtu pärast
Oleg Pitjukov
Päris koletisel pole näha sarvesi
juttu sellekst, kes kahejalgne
ei murra teda tuli, vasktoru, jäävesi
nii ta pole isegi inimene;
mitu eluagset karistust
esialgu pidi saama hukatud
aga hiljem muudeti seadust
ja nii Olegi elu sai päästetud;
maksumaksja pidi ta perset
palju kordi hoidma
arreteerimisi mitmekordset
oleks vaid seadus pidanud teadma;
et psühhopaat ei muutu kunagi
saadeti Venemaale, lasti välja
et kahurilihaks saaks temagi
kuid sellega polnud nalja;
see raibe laadis endast pildi üles
pärast 6 kuud rindel
laibatükeldajal on alles
iha tal tappa, .....
talv maal
lehtede ja õite asemel
kõikjal lumi valge
talve tardumus ja kargus
silmapiirini otsatu vaikus
külalisteks igavus mõni
külmetushaigus
aias oksi näriv kits
jänes ehmub mind nähes
küll meelgi harjuma hakkab
et valgust on päevas aina vähem
salli paned kaela mütsi pähe
hääl on kähe kui hommikul
teele lähed
See olen mina
Sügis
aknast väljas tajun
langevad puudelt lehed
minult peegli ees
Äkki
seisan alasti kesk puid
mõned lehed on langenud
okstega koos
Räägitass
et millalgi saame uued
millalgi ehib meid
särav- läbipaistmatu rüü
Tõetuul
kiigutab minu hingeoksi
ma ei suuda midagi varjata
ümberolijad naeravad
Torm
minu elu suurim
lehed langevad tüvega kui puud ümber
või ehk võitlen?
Päike
olen murdumas minu eluvalgus
näita ennast natukenegi
ma pean teadma
Uus aasta
ma jäin tõesti ellu
uued lehed uus elu uus armastus
miks see ometi nii tähtis on
Köiel .....
Tädi Sofia Halloween
Kostavad kosutuseks valjud
jälle uuel õhtul hilja
koduesist külastavad paljud
võõramaa püha kannab vilja;
ja täna 2 november
ikka veel kommi - pommi küsitakse
see püha on piinakamber
Sofiale kes tunneb et kiusatakse;
tulevad uuesti koputama
kuidas rahu saada, on küss
tädi valmis poputama
käes haavelpüss;
asetab ka karupüüniseid
isegi miine ümber aia
lõkse inetuid neid
pani auku püsti vaia;
ja peagi veerevad pead
tüdruk orgi otsas
lõhkesid paljud, kas tead
kuidas karupüünis jala otsas nätsas;
kaks kasu korraga
mitu surma kordus
oli jah to .....
Taas üks päev on rõõmu päralt
Taas üks päev on rõõmu päralt,
kuigi päike madalamal on,
kuid siiski ta särab.
Ilm on vihmagagi kena,
see sügis ju, seda enam.
Kuigi linnud kõik on läinud,
süda juba leppinud ja rahu teinud.
Hinges kannatlik on meel,
ilusaid päevi tuleb juurde veel.
Jõuluaeg ju poolel teel,
rõõmu saab siis iga meel.
Siis valguskiir poeb südameisse,
rahu jõuab hingedesse.