Sõnale algus leiti 1182 luuletust
Advendiaeg
Iga päev mul uus on tunne
uus on rõõm mul südamel.
Advendiaeg poeb sügavale põue,
nukrus kaob kui võluväel.
Küünlavalgus, tähesära,
kuusk on kaunilt ehitud.
Advendiaega mahuvad ära
jõulud, mis on tulekul.
Siis saab topelt rõõmu tunda,
tunda topelt armastust.
Kirikust ei sammu mööda,
advendiaeg annab hingele kosutust.
Jõulud on nii lähedal
Jõulud on nii lähedal,
süda ütleb mul,
rõõm mu hinges askeldab,
tegemist on küll.
Kuusk mul silma pilgutab
igal hommikul,
valgus vastu naeratab,
kuusel sära küll.
Jõuluootus magus on,
rõõm sütitab meelt.
Jõuluaeg on kõikidest ilusam,
ta tulek rõõmu teeb.
Jõulurahu
Puhka kallis jõulurahus
mu armas kaasake
ja mu väike poja kallis,
kel hing veel nooreke.
Jõulusära puistan täna,
ehin kalmuteki ära,
küünlavalgus toob juurde sära,
kauniks muudab advendiaja.
Veidikene juttu puhun,
hing mul tahab rääkida
sellest, kuidas mul on läinud,
kuidas süda saab valuga hakkama.
Advendi-ja jõuluaeg on parim,
mil saab südant puistata,
olla mõtetes kaua, kaua,
viibida koos teiega.
Rõõmu sünd
Oi, mis rõõmpäev on täna,
valgust nägi üks silmatera!
Ilma sündis lapsuke uus, sel
imelisel advendi ööl.
Öögi silmad olid sära täis,
kuuketas jagas soove häid.
Kristallvalged tähed taevast alla sadasid,
kõikjale rõõmusõnumeid jagasid.
Oi, mis rõõmupäev on täna,
väikest ilmakodanikku tervitada!
Rõõmu toogu tal iga päev,
et õnnest puudu ei jääks ükski päev!
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
"Aheldatud armastus"
Ma ei tantsi Sinuga kui Sa mulle oma südant ei anna
Ma ei suuda, ma ei suuda
Siis ma võtan võtme ära,
Ei ära võta võtit ära
Manipulatsioonid, manipulatsioonid
Olgu, tantsime, unustame
Eksleme
Miks peaks olema Sinul tahtmist kõndida minu südame keerdtreppidel?
Sest ma armastan Sind
Muud põhjuseid ei ole
Aga Sa manipuleerid minuga kangetel toonidel
Aga manipulatsioonidele vastatakse manipulatsiooniga, täheke
Sa tahad võtit, ma tahan südant,
Kõik tahavad midagi
Suletud aias (Persia tõlkes “suletud aed”)
Limiteeritud mõttemustritega maailm
Illusioorne paradii .....
kuuvalgus granaatõunte õitsemise ajal
kui öise tähe kauge valgus
jääb igavesti saatma
Sind mu arm samamoodi
nagu pilvi vihm suveõisi
sumisevad mesilased
vett kallaste vahel kuppudes jõgi
Hispaania palavuses
oliivipuu tuhande aastane vari
mägedest alla tulev
higist lõhnav määgiv lambakari
steppides tulpide õitsemine
sinise taeva all silmapiirini
kuu valgus Türgi mägikülades
granaatõunte õitsemise ajal
hing mida näha aeg-ajalt vajab
Kadunud on valge lumi
Alles see pehme, valge lumi oli,
mis sadas õhtust hommikuni.
Nüüd on maapind jälle must,
kadunud on rõõm ja lust.
Puud on kaotanud lumemütsid,
teedel vulisevad veed.
Lume alt välja on ilmunud muruplatsid,
kus kevadeti rõõmus elu keeb.
Peitu pugenud on valged pilvetupsud,
ööd ei valgusta hele kuu,
ega paista sisse koduaknast-,
kõikjal pimedus, uhhuu...
Päkapikula
Tule suur ja tule väike,
tule kogu perega,
Päkapikulasse kõik me
püüame ära mahtuda!
Päkapikulas on tore,
rõõmu ja lusti on kuhjaga.
Seal me oleme üks suur pere,
pole kurbust, pole nuttu ka.
Päkapikulas ei maga keegi,
nõnda energiaküllane on see maa.
Päeval ööl ei ole vahet,
aeg ei iial otsa saa.
Päkapikula avatud on talvel,
kui paks ja kohev lumi maas.
Päkapikulas alati on valge,
suurt rahu leiab jõuluaal.
Tule Päkapikulasse juba täna,
leia üles muinasjutumaa!
Seal on soojust, hellust, valgust palju,
rõõme jagub kuhjaga!
Sõda peab ära minema
Sõda peab ära minema,
sest jõulud hakkavad tulema.
Jõulud on püha-ja rahu aeg,
kuhu ei mahu valu ja vaen.
Valgusküllane aeg las tulla,
jõulud tulevad kõigil' külla.
Sõda, mis kõikjal tee peal ees,
kõrge lumevalli taha jäägu see.
Jõulud hakkavad tulema,
kuskilt otsast peab rahugi saabuma.
Juba ette peab jõulusid paluma,
et ei tuleks suure valuga.
Et nad ei tuleks valuga,
vaid saabuksid õnnesäraga.
Sestap Sõda peab ära minema,
tuhatnelja pagema
ja mitte iialgi tagasi tulema.
Jõulumõtetes
Taevast sajab valget vatti,
kuskil jõuluvana nähti.
Aisakellal ilus kõla,
küünlavalgel kaunis sära.
Ehetes on kuusepuud,
sära jagab kuldne kuu.
Valgust pakub valge lumi,
kaminas praksub lõkketuli.
Kuidas vastu võtta jõule,
pole iial endalt küsinud ma?!
Näen, kuis mõnel kurbus jookseb põue,
kui jõuluaeg tal lähemale saab.
Niiväga tahaksin ma saata
jõulurõõmu nende õue,
et südamed taas rahu saaks
ja ilu lokkaks jõuluaal.
Lumehaldjas
Nägin lumehaldjat unes,
nii valge ja nii kaunis ta.
Valged lumelapsed süles,
nii õrnad ja nii imelised nad.
Lumi säras igas paigas,
lumehaldjas lund juurde lennutas.
Üks lumelaps aina tänas,
teine lumerohket talve ennustas.
Valge oli kogu maa ja taevas,
valge oli kogu mu unemaailm.
Mulle kingiti valge õnnelaegas,
mul valgusest lõi särama silm.
Nii tõene kõik see uni oli,
kuskil lumehaldjas päriselt on olemas.
Tuleb aeg, kui särama Iööb jõulutuli
ja valge rahu katab maad.
Nägin lumehaldjat unes,
nii valge ja nii kaunis ta,
nii kurb, et sellest unest,
ae .....
lume valgust vaikust
sind tänan suvi
valge juuni
su pillamises kaua
sai olla meel
sinitaeva pilvede
astrite unustuseks
nüüd öö läbi hommikuni
maale sajab valge lund
meil unuks sootuks juuli
jääks silmapiiri taha
heleroheline kevadootus
lume valgust vaikust
aina rohkem päeva
hangedena kuhjuks
Säran üksinduses
Olen täht kosmoses.
Hõljun, kuid üksinduses.
Säran, kuid keegi ei saa lähedale.
Helgin ja pakun teistele valgust ja soojust,
kuid mul endal on külm.
Mida heledamalt säran,
seda kiiremini kustun.
Ja nüüd ma kiirgan eredalt,
kartes oma hääbumist,
sest see on mu saatus.
Üksi taevapimeduses,
olles teistele teejuhiks,
pakkudes teistele sooja.
Ei saa keegi lähedale
ja ma olen üksi- hirmus.
Ja sooviksin vaid teada-
kaua on mul veel särada,
kui jätkan sama eredalt?