Sõnale algus leiti 1182 luuletust
oma lastele
Aitäh, et te mind oma isaks vastu olete võtnud, kõigi oma täis- ja teravnurkade, iseärasustega.
see suurem on kui
sõnade poolt sisse piiratud
mingi tükike reaalsust
elu ja aega päeva
taeva alla tulev
hommikune puhtevalgus
see kõrgem on kui Eiffeli torn
põhjatum kui Mariaani süvik
sama elus ja tühi kui Universum
iga kord on see isemoodi
mis paneb tegelikkuse paika
lase sel ära kaduda
vahel õnnestub endalgi
aduda mis see siis om
nii kui om
Kuusk
Metsa ääres ilus kuusk,
rohelised okkad puul.
Ei võta teda tige tuul,
temast vaid on laulud suul.
Tahaks näha kuuske seal,
ka imekaunil jõuluaal'.
Kui ta peale lumi sadand,
kuldne kuuvalgus peal.
Metsa ääres ilus kuusk,
rohelised okkad puul.
Ei võta teda tige tuul,
temast vaid on laulud suul.
Ööpimeduses
Nii ruttu päev annab alla ööle
ja pimedus valitsema saab.
Vahest pimeduses julgem ongi olla,
nagu hiirtelgi, siis on pidupäev.
Kel hing on must,
see ööpimedust sallib.
Päevavalgust ei ta kannata,
siis haavalehena poeb peitu
ja naudib pimedust teki all.
Südamesund
Miski vaevab
Pigistab hinge
Sügavalt kaevan
Liigselt ehk vaevan
End asjata kulutan
Tuluta sobran ja sorin
Kehva päeva jorin
Mossis meele torin
Võtab sooja sära
Asjadelt ja ajalt
Minu kodumajalt
Mu taevalt
Vaevalt sain teada
Kuis rõõmsamalt seada
Igat hetke
Igat retke
Lauldes liikuda
Pilvedel kiikuda....
Mis see siis on
Mis asu ei anna
Pigistab hinge
Sunnib tegema ringe
Uuesti algama
Salgama õpitud tõed
See on liikumistung
Südamesund
Soov edasi minna
Sinna kus oldud veel pole
See on õnnistav paine
Maine ja kaine
Seisak on algus
Pingete valgus
Teeb nä .....
Tädi Sofia hingedepäev
Elas kord üks töötu naine
kelle hing on süütu
istub korteris ja pole kaine
kuna pere tema jaoks tüütu;
abikaasa elusalt mattis
ja poisid mustale turule müüs
elektrikulud edukalt kattis
sellel eidel tõesti on terav küüs;
aga oma isast ta puudust tunneb
kelle Sofia ema mullu sisse söötis
lasteta lese elu nüüd seisneb
ent hingedpäeval küünla valis;
isa lemmiku värviga pani aknalauale
mille pimeduse tulekul süütas
pühendab täna õhtu vanemale
aga uni teda tüütas;
ent see valgus ja toit isase hinge
meelitas ikka Sofiale külla
sattus meelitusest à .....
Rongavere mägi
nõukaaja lõpus ja Eesti aja alguses
elas üks talunik saatanast endast
nüüd see lugu avalikkuses
veel üks mul Mulgimaast;
ta ei maganud kunagi
tegi tööd öösel ja päeval
kohalikud ei julge nähagi
mida muud ta teeb seal üleval;
kui buss linnast tõi sulaseid
isegi mõned ta nabis
keegi ei näinud uuesti neid
kes ta maal abis;
kõigil tekkinud kahtlusi
et ta abilisi elusalt nülginud
kui on palju hernehirmutisi
mida oma alale pannud;
kord pubekad mäkke läksid
aasta 1993 sügis kestis
ära nad tare ees eksisid
kuni peremees ise neid leidis;
revolvri ja v .....
Ootan tundi
Ootan lund
iga päev
terve tund
Päevast ühe tunni
võtan ma
valget lund oodata
Tunni järel
tund läeb ruttu
ootus lähemale saab
Kuuri all on vana saan
tundekeeli puudutab,
tuleb tund ja taas
libiseb vana saan
Kuigi päike on veel ere
ootan tundi,
mil võin öelda:
"Tere esimene lumi,
tere, tere"!
Ãœks uks su selja taga sulgub taas
See pole lõpp, vaid uue etapi algusfaas
Palju mälestusi siia maha jääb
Mõned nukramad, kuid rohkem hääd
Uus teekond kindlasti toob palju rõõmu
Ära heitu kui ka vahel komistad
Vahel lihtsalt peatu, hinga sisse õnnesõõmu
Ja tunne kuidas elutiivad kergelt kannavad
kui öise tähe
kui öise tähe
kauge valgus Su arm
mu põske äkki puutus
ta jahe suudlus
meelt hämmastas
et verel unund polnud
kord ärgand truudus
ehk teiseski ilmas
alles me arm
me hinge puhtus
Su plikalik sarm
see ajas ei haihtu
olematuks muutu
mis siis mind
enam ehk hulluks
ei aja Su suu kuum
eha valus juus
Motell
Mongoolia räsitud motellides
valgus lööb värvendavaid sälke
läbi Su näo ja juuste
joostes lagunenud majade vahel
kaheldes oma olemasolus ja pärimuslikkuses
Kes Sa oled ja kuhu Sa tuled?
Kas koos pagasiga?
Kelleks Sulle on mind vaja?
Üheskoos sobrades värviliste kommide sahtlis
lagunenud poeukse akna peegeldusest
näen Su naeratust
Oleme õiges kohas
Õigel ajal
Pommi plahvatus
Haavatud näod ja valud
kavatsused, mis viivad rohkemgi kui hingemusta
mis, löristub paberile
Must Praost
Ridaelamu on mul hooldada
kus aeg - ajalt keegi ööbib
igasugu võivad külastada
kes soovib, see proovib;
ukse taga värinat tundsin
ja masin tänaval ei sõida
uut kohalolu ära aimasin
aga ei tea keda;
täiskuu valguses seisab mees
kellel silmad kollaselt palavad
must kuub, must kaabu ja sau ees
ta kohalolek teiste pilke haaravad;
Must Praost Joonas on tema
ennast nii tutvustab
taha lauda asus istuma
maast, ilmast ja maagiast jutustab;
nahast kaantega raamat
tema nimega, selle ta avab
ei taha kohvi, teed ega muut paremat
viisakalt ja madalalt vastab;
tee .....
Tähesadu
Ergav tähtedelend
särinal pillutas tuhka.
Koidupunases kõrvetas end,
hommikuvalguses puhkas.
Kirepalangu jahtunud pingil
sabatähest erkpunane lõng.
Aralt tähtede vahel käib ringi
meeli tulitav igatsushõng.
Linnutee mänglevas tules
tähesadu süütas mu särgi,
leekivast tundetuulest
kustutas häbimärgi.
Metsarada
Kõnnin mööda metsarada,
õhtuvaikuses.
Taevas kuu veereb sama rada,
valgusküllane on tee.
Tähed kirkad taevavõlvil,
püüda neid ei saa.
Õnnelik ma oleks siiski,
kui näeks tähte sabaga.
Nii ma kõnnin, mõtteis lähen,
mööda vaikset metsateed.
Saatjateks on kuu ja tähed,
sellest rõõm on südames.
Metsarajalt mõtteid nopin,
rahu otsin eneses.
Kõik need tunded taskusse topin,
hingetaskusse, metsateel.
Milleks meile see valguse lein
Pikk ja põhjalik pimedus
Vallutab meeled ja keeled
Saaks sooja ja valgust
Tuleks kevad
Uus algus....
Küll tuleb
Kuid enne naudime antut
Hõbekandikul kantut
Põhjatut avarust väljas ja sees
Tähtede sära pimedas vees
Kahvatut kuukiirt
Ja pimedat pehmust
Enese ehtsust
Ja ülimat tõde
Pimedus on valguse õde
Vaata
Kuis pimedas säravad tuled
Inimmeel mõtiskleb enam
Tähine taevas on kenam
Pimedus paitab ja peidab
Küünlaleek seinale heidab
Varje,mis tantsivad tangot
Sumbudes raugesse hinge
Mis avardund enese sisse
Ilus see õhtu
See tants
Ja see vein
Mil .....
oma esimesele tüdrukule
jah tegin haiget
ei suu ei käed
osanud Sind hoida
alles nüüd seda näen
kui enam päev
meile koos ei koida
mälu hetki omatahtsi
kui raamatuid riiuleis
korda säeb
üksi nendega jääb
ah me suudlusjanus suud
veri hõõguvkuum
kõik siis oli uus ja suur
meis põles kui loojangust
aknal ruut
miski tähtis polnud muu
mu hing Su hingega
kui kevadvalgusega
pärast pikka talve kohtus
pilk küsis kas Sina oled see
mu heitlik meel kellest joobub
enam iial ei loobu
järve ääres keskpäeval sellest
õnnest viskub näoli rohtu
ühe öö read
Ühe öö read
nagu päev valgusest
täitub taeva alune
elu heldusest
see sinugi sees
muutub helluseks
tänuks olemise eest
aidaku meid selles
hinge puhtaks põletav
leek ka ajas
mis veel alles ees
*
kõik muu kui on
ära olnud
taas jõuad elu ilu valuni
tänagi seda endale
palusin
*
mis oleks õite ilu
kui poleks nende
puhkemist närtsimist
ööde kõrvetavat vilu
hingel sellega
toime tulemist
seemnete pikka ootust
vihmast märjaks
saanud mullas
enne kui päike
õied üle kuldab
*
nii palju surmi
üle elada
veel jääda el .....
Morbiidne kutse
Noorus on meie ilu ja lolluse aeg
tead, millega riskid, mida maha magad
jõuab kätte ka sinu üleminekuaeg
kus igavest rahu vajad;
nii uus põlvkond saab ka oma vitsad
kunagi millest nad sinult õppinud pole
võtted, teadused ja müüdid vanad
mõni neist alati eriti kole;
haarab noormees raamatukogust
musta raamatu loitsust ja taagi
selle entsüklopeediaga saab murda seadust
ja võib kõike oodata kaagist;
võtad oma sõbrad kaasa kalmistule
kaasas viina, suitsu, savi ja värve
tehakse trikke rahututele vaimudele
ja et rikkuda hauarahu närve;
nekromaania ere valgus
.....