Sõnale algus leiti 1182 luuletust
Lind
Kui oleksin ma lind, siis oleks ma tuvi,
ja mul puuduks igasugune huvi,
nii maailma kui raha vastu,
ma põgeneksin maailmast “vabast”,
ja skulptuure teeksin ma nokaga vahast,
ma näeksin iga päeva algust,
ja igat viimast kiirt päevavalgust,
ma lendaksin üle Punasest merest,
ja unustaksin kõik, mis inimese verest,
ma oleksin vaba,
ja tuules lehviks mu saba.
Ma soojendaks pesa kuukiirte niidiga,
ja lebaks seal kui sultaana, kel voodi on kaetud siidiga.
Kui oleksin ma lind, oleks ma tuvi,
ja minu paradiis see oleks igavene soe suvi.
Kaunid jõulud lubavad
Kaunid jõulud lubavad
valgust ja
küünlasära,
kuusepuu rõõmu
ja
silmade sära.
Kaunid jõulud lubavad
kinkimise rõõmu,
muuta elu uuemaks,
kanda hinge rõõmu.
Kaunid jõulud lubavad,
võtan rõõmuga vastu,
kõik mis hinges lööb särama,
võtan mina vastu.
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
Talve hakul
Valgusväravad avanevad neile
kes talve hakul on valmis
vastu võtma uusi otsuseid
püüdma uusi eesmärke
loendamata vanade päevade patte
kas joondus, "OM" ja "namaste"
on su põhiolemus
või miski, millesse põgened,
et kogeda ühinemist iseendaga,
sest kes sa oled ilma iseendata?
ma võin valida, mida kõike ma tahan
buffee on lai ja avardav
kui sa saad luua, mida iganes soovid,
mida looksid
kuulsin seda lugu, kui lehitsesin Oscar Wilde'i teoseid
nad endiselt kirjutavad, et ma olen sisukas
ja põhjalik
see ometi peab ju olema midagi minu algolemusest,
muidu nad pi .....
Vana- aasta kolib ära
Vana- aasta kolib ära
mitme maa ja mere taha,
jätab maha head ja rõõmud,
kaasa võtab pahad vaimud.
Uus- aasta tuleb pea
sirge seljaga ja hea,
rahus ja kindla meelega,
uue alguse ja rõõmuga.
Šampanja las voolata ojana!
Uut algust võtan vastu rõõmuga!
maal kui voolu pole
kuskilt aastate korra alt
tuleb meelde
kuidas vanaema
õlilambil tahi keeras
väikseks puhus
lambi kustu
öö ja pimedus tuleksid
tuppa lapse silmas kestaks
magus uni hommikuni
ega ma hästi siis aru ei saanud
taht alles suitses kust tuli
äkki tuppa pimedus
aastaid võttis enne kui mõistsid
see pole midagi muud
kui üksnes valguse puudumine
Valgus
Kas tõesti sulab lumi ära,
imbub maapõuesse?
Kas tõesti valgus kaob ära,
annab pimedusele järele?
Usun ikka jõuludesse valgetesse,
valge kuu paistesse.
Lumes tuiskavaid saane tahaks näha,
olla jõulusära valguses.
Usk ja rõõm toovad lume tagasi
ei siis valgus kustu iialgi.
Meeled ja mõtted kõik on põnevil,
valguskiir paistab silma ometi.
Parimad jõulud
Jõuludeks ei soovi ma
kingitusi kuhjaga.
maiustuste mägesid,
limonaadijõgesid.
Soovin hubast küünlavalgust,
kuuselõhna, talvekargust,
metsas vaikust kuulata,
paksus lumes sumbata.
Kodus koos me teki sees,
laual aurav jõulutee.
Nõnda üles sulame
vahvast metsaseiklusest.
Kuuse ümber naerame,
laulame ja tantsime.
Õhtul filmi vaatame,
lauamänge mängime,
puslet kokku pusime..
Alles hiljem taipame -
just nõnda meile jäädvustub
kaunim jõulumälestus.
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....
Sula
jääpurikas räästas
hakkas tilkuma
meelele kevad meenus
trepp majal saab
lumest peagi paljaks
maa tagasi haljaks
nagu jõgi jääst veri
vabaks üleni talvest
lumest valgest
*
seesama vaikus
valgus hall kuis ka
muud ei otsiks silm
kõik vaid tardunud
valge kogu ilm
tee ääres hang on
saanud üksnes kõrgemaks
männid rohkem
mattunud lumme
mets jäänud unne
aknast tuppa tuleb lume
valgus mul peatub Su pilk
täis rahu ja malbust
lumi pimedus
tean mind kardad
puudutada nii ilmsi
kui ka unes justkui
tagasi ma tuleks
kuhu uksed aknad
oled sulend tubades
kustutanud kõik tuled
*
kui kahekesi ööga
jäävad lumi pimedus
talve kibedus
teede libedus
nende vaikust katki
ära lõhu hommik las
seda teeb uduvihmana
päeva tulev puhtevalgus
Päkapikk eksinud on teelt
Päkapikk oli eksinud teelt,
ta oli välja kukkunud reelt,
öö oli pime ja pilkane,
päkapikk hirmul oli veidike.
Taevas paistis hele kuu,
poolavatud ei olnud suu,
taevatähed tuhmilt vilkusid,
öö saatis kõhedaid pilkusid.
Päkapikk hüppas lumehange,
seal kindlam oli,
lumetekk pehme ja valge,
peidupaik peletas hirme.
Päkapikud öösel ju ei maga-,
lastele on öö tasa ne ja vaga,
päjapikul veidi oodata on vaja,
kuniks uus regi möödumas on rajalt.
Juba regi kriuksubki teel,
päkapikul rõõmus meel,
laternate valgus silmi paitab,
päkapikku hanges märkab.
.....