Sõnale alina leiti 7 luuletust
Ise teen reeglid
Ära lammuta nüüd
igat teadvuse kihti,
mida näed enda ees avanemas
see on nagu software upload, update
pole vaja, pole vaja
liiga palju infot
kas kõike seda vaja?
Kanalina kasutada...
Abiellun ja armastan millal tahan,
sellel ei ole daatumit ega "parim enne" möödumiskuupäeva,
kuigi seda pidevalt korrutavad teised, et tüdruk kiirusta,
valikud lõppevad otsa ja soodusmüük on just täna!
Aga ma ei allu käskudele
Olen liialt isepäine
Kunstnik võib-olla
See siiski
Haud
Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
kül udu piki kivisambaid sujub.
Kes mäletab veel kahavat printsessi,
öö vaikuses kes kaua valvand siin,
pää kuumav kaleda kolonni najal?
See oli sätendaval, vingel aastajal,
kuid nüüd mind siia toonud sama piin
ja peitnud vari samase küpressi.
Kuu kaame valgus lillepeenraid katab
kui surnulina. Pulstund puude all
fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Ö .....
Seitse etüüdi
1.
Ütle, kas süda ei ole siis meri,
täis tunnete uppuvaid laevu;
kas ei ole ta põld, kuhu rõõmude teri
külvame, lõigates vaevu?
Tärkas lilli seal, kuhu su pisaraid nõrgus.
Tuul julgustav juukseid sul silus.
Kaardub öö kohal tähtede helendav kõrgus.
Elada siiski on ilus!
2.
Su südame sädemesammast
ligipääsmatul saarel
nägin otsekui nälgiva murdja hammast
all tõtakalt tühjuva taevakaare.
Kuidas ma sattusin randa,
isegi enam ei taipa.
Lained võinuksid kanda
praegu mu laipa...
Sosinal vestlevaid kive
kohtan kesk juurdlevat rohtu.
Õhtust, mis vihaselt pime,
kõiksugu o .....
Me laualinad nurmedel on pleekind
Me laualinad nurmedel on pleekind
ja ligunenud aastaid linaleos.
Su poole olen ikka joosta leekind,
sest süda sääl on, tegu aga eos.
Ehk kokku saame jalamil, mis lumest
on päris vaba, hele päikesest.
Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest
ja Sina minu imest väikesest.
Ma usun, et on otsimistel tipud
kuid millisel neist Sina võbised?
Vaid udu, mille loorides Sa ripud,
ja pulmalised. Ammu tõbised.
Teie
Luupainajatest saanud hommik,
Valgusega kadunud kõik tondid,
Tuttav mateeria võtmas vormi,
Sama tuba, üksi samas voodis,
Sumiseb telefon- keegi tuju tõsta proovib,
See keegi ainus kes vist hoolind,
isegi pärast seda kui kõik paljaks koorin,
häbelikult näitan talle mida loon siin,
Jälgin mõtte koostist, midagi soovin?
Enne ju küll ükski teist ei toimind,
Süüdistusi vaid loopind, nõnda poolik,
kui kõnelen-sa ei kuule valu mu toonis,
valimas, oma mõtte lalinas, meeldivaid pooli,
Hoiatasin, et vanadus karistab,
kui närtsind lille keegi ei noppind,
Selle igale üh .....