Sõnale all leiti 4787 luuletust
ma elu surve all
ma elu surve all purunenud
nagu hariliku pliiatsi süsi
eilse varjuks sõpradele ununenud
probleemide puntrasse üksi
ülepeakaela olen segunenud.
olevikku kirjeldav leht tühi
sõnadest on mu eluloo raamat
tunnete kustukumm valu ei pühi
mida katki olemine toonud kaasa.
kes mind uuesti teravaks teritab
et poleks vaid ma ajatolm pinalis
maailma joonistades üles ehitab
õnnelikuks siis kahekesi värvides
oma südamed armastusega ehtides.
Kuuse all
Alles ma seisin siin kuuse all,
kuigi kuusk oli teine.
Istusin siinsamas lauaski,
linal just seesama eine.
Kuulasin neidsamu salme,
mis noorena õpitud pähe:
noid kentsakaid nõuka-valme...
Mõistetav... aega ju vähe.
Vaatasin toodsama kasti,
näitab mis heli ja pilti.
Ootasin, lootsin ja - loobusin.
Kõik suhted ei uuenda silti...
Jah, alles ma seisin siin kuuse all,
ehkki lapsed ei olnud nii pikad.
Aga aeg teebki suurimaid kinke -
armas taevas - me oleme rikkad!
/Mari*Uri/
Kirsipuude all
Sa maalid sammu
Puhta valge sammu esimeses lumes
Kesk kirsipuude rada hommikuses tunnis
Ma tunnen – su lähedus
Okastes teel kui klaasikild tuules
Kõndigem! Peagi kaob valugi, kuuled!
Terav sõna
Ma jään seisma, sina kaod
Lähed, kuhu ma ei järgne – sa ju tead
Aeg ei oota
Sulab kevad, valgelehelised õied
Sepistavad uue raja, puhta valge raja
Kõnnin taas – ja mitte üksi
Ent kui oks, üks kirsi õides oks mind embab
Langeb pisar – ainus, mis veel elab
– ent sina, sa ei tea...
Россыпь радости
Как почую боль, что атакует,
Пойду я твёрдой поступью,
Туда, где душа так и ликует,
К радости своей россыпи...
Бесконечная линия мысли,
Тянется разноцветной пряжей,
Этих дум и не перечислить,
Раз за разом изживает их дубляж,
От них насухо могут расчистить,
Правду сказать, прелестные пейзажи.
Как нагрянет уверенность,
Что вз .....
Mõtted
Minu kiilaneval pealael
kantava kaabu all
seal kus veel on
säilinud veidike juukseid
just seal- teadvuse ja teadvusetuse piiril
on kogunenud
mõned elu jooksul raiskamata
sügavad sügavad mõtted
Naine määrib hommikul
veritsevale pealaele
kirburohtu ja ohkab
" Miks sina ei võiks öösiti
lihtsalt seksida ja magada
nagu normaalsed mehed?
Mida sa mõtled kogu aeg?"
Päeva hea algus ...
Hommik ,vaatan aknast särab päike,
sirgub laternaposti all põõsake väike.
Seal ümber varblased hüplevad üles,
nokivad valminud seemneid ta süles.
Kuigi neil ümbruses palju veel rohtu,
on linnud siin, trotsides tänaval ohtu.
Nii rõõmustan minagi nendega koos,
et taim jäi ellu , kevad koristus hoos.
Hansi!!!
Ei meeldi karjuda
Kord oks murdus mu jalge all,
siis kõrgelt kukkusin raginaga
valus oli
..... siiani on.
Nii nagu vahest oksa oma teelt murran,
kui see mulle ette jääb
ja vahest selle jõuga eemale lükkan
ega hooli kas see ka pärast terveks jääb või kes sellele parajasti end toetab.
Nii vahest tormad ka sina oma teed mööda üksinda ......
ja mõistmata, et ristmikul on oma reeglid teed anda ja eesõigus võtta, et ohtu ei satuks ka teised seal, kes kokku satuvad.
Mida märkad?
Kuidas märkad?
Kuidas hoolid?
Millal ärkad?
Kas julged, tahad, jätkad?
Või alla annad ega märka?
.....
Palju tänu olen võlgu Sulle, mu kullake, mu emake!
Ema, olen Sulle palju tänu võlgu,
kogu hoole ja armastuse eest.
Ema, mul siiamaani meeles mõlgub lauluke,
mida õrnal häälel laulsid minule,
kui mul peale ei tulnud uneke
või viril olin natuke.
Su südamesoojusel kasvasin kui lilleke,
sirgusin rõõmuks sinule,
armastust koos jagame.
Nüüd mul endal beebike,
suu ümber nutuvõruke.
Beebi kullast kallim on minule,
koos kõik õnnelikud oleme.
Sinu silmad
Su silmad on merekarva hallid,
Sa vist väga armastad merd.
Su pilk nii kauge,
neis sügav on vaade,
Sinu silmadesse vahest uppudagi võib.
Sinu silmad räägivad nii palju,
Sinu süda tuksleb
kui merelaine sees.
Ja armastust on palju,
Sinu pisarates peegelduvad need.
Värske Õhk
Ahvatlev ja meelitav
Miski sedavõrd kosutav
Mind tasakesti tervitab
Salamahti kohutab
Andeks et teid tülitan
Mu kallis aardelaegas
Vaikselt välja lülitan
Kõik mis hingel kogunend vaevaks
Värsket õhku veidi
Ihaldaksin hetkel
Vahest almus saadab teidki
Igavesel retkel
9.03.2024
rohi kulust
rohi kulust juba
läbi on kasvanud
ülal lumepilvede asemel
kahused valged pilved
teed tahenenud kased
hiirekõrvul millegipärast
hüütakse säärast miljonite
aastate pikkust loomist
taeva all kevadeks
koos olla selles kulgemises
kus võilillel õies kollane leek
puudel heleroheline
suureks kasvab leht
Emajõe veega
pesed hommikul nägu
männikus õhtuti kukub
kaua kägu
Pilvetupsu puudutus
Pilvetups, sind kallistada tahaks,
oled nii pehme ja uduõrnake.
Sind puudutada tahaks,
kuid jääd kaugeks minule.
Ainult mõtteis ulatun su juurde,
silm seletab, hing upitab su poole.
Kaua vaatan sind,
kuniks pudened mu peole,
siis õrna puudutust tunneb hing.
meel ikka
ikka veel ära ei harju
kulu asemel roheline rohi
raagus kased hiirekõrvul
maja taga mäel hommegi
vihmamärg longus karukell
hing sellest hell
aina varem kardinate vahelt
hommikuti valgust tuppa nõrgub
pilk vaatamast voodist seda
tõrgub kevadtaeva halli kõrgust