Sõnale allikas leiti 33 luuletust

Mälestuste allikas

Istun mornilt mõtete metsas, mälestuste allika äärel,
näen sinikaid ja vere plekke, enda tuimaks jäänud jala säärel.

Mu katkised jalad, mind enam siit ära ei kanna,
mulle mitte miski enam paranemise lootust ei anna.

Inimene, kelle pärast jooksen verd, ta on mureta,
kuid mina vindun ja olen mure sääskede pureda.

Kuu peegeldab ta nägu, sillerdab temast allika pind,
puruks rusutud kurbusest on mu rauge rind.

Vileda tuule keerutav hingus,
ta nime mu kõrva vingus.

Kunagi ammu, ta ilusad pruunid silmad,
muutsid ilusaks mu kõige tormisemad ilmad.

Kunagi ammu, ..... Loe edasi →

Palju lihtsam oleks kui...

Kui mitu poriveest jõge
pean tühjaks veel jooma
et värsket ja puhast
nirekest leida kus allikavesi

Kui mitu ämbritäit nõge
pean korstnast veel tooma
kaua sobrama tuhast
kas hõõgub veel kusagil süsi

Kui palju pean suudlema käsi
et leida mis mulle on soe
kustkohast veel otsida õiget
saalitäis suudeldud valeks

Palju lihtsam kui süda ei küsi
kui õige või vale ei loe
ei hooliks teen/tehakse haiget
hetkes vaid elaks ja põleks

Vahel

Vahel piisab
väiksest piisast,
et täita õnnekarikas.

Vahel naerata
ilma vaevata,
luues sära maailma.

Vahel proovi Sa
silma vaadata,
leidmaks eluallikat.

- Tarmo Selter -
2022

Kingitus

Kingin sulle armastuse
armastavat südamest
õnnesära puistan peale
heade soovide allikast

See kink on kallimatest kallim
ilma hinnasildita
poole endast ära kingin
ja meist tervik saama peab!

taip

kõnnivad ringides
elavad laibad
kannide kuhilad
punased vaibad
näitavad - näh!
vaatavad - vau!
rambi jaoks reedavad
armu ja
au

õnn vajab õhku
naer allikavett
südamlik sula
meelemürgita mett

siidisukkade silmad
päris elu ei näe
annab mis
lihtsale
võlu ja väe


Sanya

Päris kodu

Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.

Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...

Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.

Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles ..... Loe edasi →

Erinevad veekogud

Mere kõrval on allikas,
milles ujub millimallikas.
Allikas on laineid vähe,
tugevad lained on erandlik nähe.

Siin mere ääres,
päikesele kätte saamatus veeres,
on kui tundras,
kuigi olen Kundas.

Siin on veel jõgi.
See teeb mulle kõdi.
Jõgi virvendab kuldselt,
kuid ma ootan jõekutset.

Seal kõrval on järv,
kuid mul otsa sai närv.
Miks siin on nii palju vett?
Ma tahaksin hoopiski mett.

Kui ma jõuan koju,
ootab mind seal ema poju.
Ta on mu vend.
Mu kallis,kallis vend.

Kahju ,et tema mu päevast osa ei saanud,
kuid küll ta mu rõõmu näeb.
Mul oli ju ..... Loe edasi →

soovikala

ma pole prostituut
et meeldiks
massile
hoian saladuses
käivitavad tsoonid
jätan kloonimata
kopikad ja kroonid
ei pürgi
bongotibiks
te terrassile

akvaariumis
teen kuuma jalavanni
olen lummav
lubaläikiv soovikala
tuletõrvikuga ajan
aukest usse
kuulan neid
kes jõudnud
juba esikusse

aga enne
allikvesi
juurde vala


Sanya

Avan südame

Avan südame
kui pähklikoore,
võtan välja vilja
verinoore,
mis on kihvadest ja keelest
puutumata,
mis on allikana jäänud
muutumata.

Näitan sulle seda
seemet igavest,
räägin juttu juurde
millest iganest…
Aga ülejäänu on su
enda mure –
teiste kookoskapsleid läbi
ma ei pure.


/Mari*Uri/

Kukka

väike svamm
ja kirev lillekene
soome keeles
kukka
kukekene
väike millimallikas
kevadekuulutaja
salamisi
kuulaja
päikese teener
ja vastutaja
kirjalugeja

Päike

Pilvedesse päike peitnud enda,
tal hea on pilveteki sees.
Ta soojad tuuled saatnud laia ilma,
et temata ei muutuks kurvaks meel.

Mis teeb see päike,
kui ta ei paista silma
ja ei suuda taevas särada?
Vahest pilveteki vahelt piilub ilma-?
Vahest ilmaelu häbeneb-?

Õnneks kuum on päikese süda
ja naeratav ta meel.
Nii laia, sooja naeratust kui kui on päikesel,
ma pole näinud veel.

Päike iialgi ei väsi
käimast oma rada pikka,
ta jõuallikas on suur.
Loodus ja Inimene vajavad teda ikka,
päikeseketas on imeline ja kuum.

Lapsepõlve maa

Läevad mööda aastad linnutiivul
nagu põgeneksid kuhugi.
Kui peatuks aeg ja seisatuks veel viivuks,
mind lapsepõlve maale jälle viiks.

Ah võta mind sa kaasa lapsepõlve maale,
ma sinna tahaks minna ja seal me kokku saame.
Ah võta mind sa kaasa unistuste maale,
ma sinna tahaks jõuda, kord seal me kokku saame.

Rohi rohelisem oli siis veel
ja jões voolas selge allikas.
Hobu sõitis tolmavatel teedel
ja linnulaulust helises seal laas.

Kuidas saaksin tagasi kord minna
kui suletud on minevikku tee?
Vaid mälestustes vahel jõuan sinna,
nii armsad on minule nüüd need ..... Loe edasi →

Uus aasta

Soovitakse head uut aastat
aga kellele sellest kasu?
möödub järgmist eluaastat
ja mõnikord head loota ei tasu;

see on rutiin ja argipäev
eriti neil päevadel
kui käib suur töövaev
mis kaasas vähe puhanutel;

keda kotib mingi 2023
alles oli 2020
ärge pühkige ära mullune tolm
kui veel hoiate end;

uue aasta pasa eest
mis iga aasta aina halveneb
ründab nõrkus igat last, naist ja meest
ei tea, kas maksu summa leeveneb;

ja kas tervis tuleb
või mõnel halb õnn lõpeb
lootus küll viimasena sureb
aga igaühel heaolu erinevalt mureneb;

mõni pillas õlle là ..... Loe edasi →

Sügisel on mõelda palju

Sügis on nii ilus, kuldne,
nii kirju ja nii meeletu.
Miskit sügisel poeb põue,
suur meeleheide tulekul.

Sügisel on mõelda palju
suvest, mis on mööda läind.
Taga igatseda päiksesoojust,
mererandu liivaseid.

Sügist armastan ma palju,
tas on hingesugulust.
Inspiratsiooni allikas ta mulle,
puhtast südamest ma tunnistan.

Kaunis emadepäev

Kõrgel taevas päike särab,
ema näole naeratuse manab,
lilli täis on metsaviir,
siit lilled nopin, emale viin.

Allikast ma kamaluga,
kristallselget vett ammutan,
emakesel püha veega,
eluvalu kustutan.

Siristajad linnud,
kõik kaasa tulge te
ja kostke ema kõrvu-
Nii armas oleks see!

Liblikad kõik kirjud,
lennake järele,
üheskoos siis rõõmud,
kingime emale.

Kullakallis ema,
Sul õnne soovime,
võrdväärset pole Sulle,
armas emake!

Kokku korjata neid rõõme,
tahaks Sulle veel ja veel!
Jäägu südamesse Sulle,
igavesti emadepäev!

Suur kevad

Õhk on kevade märkidest tulvil,
päike tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
ta pesakene pole enam kaugel siit.

Metsaalune lilli on täis,
õienupud noogutavad päid,
allikas puhta kristallina õhkab,
toomepuu nii magusalt lõhnab.

Õhk on kevadvõitudest tulvil,
päike võimsamalt tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
"Siin mu pesa, eal ei lenda siit!"

Rõõm

Ära karda vastu võtta
rõõmu oma südame
Kasvõi väike killukene
lase välja paista sel

Rõõmu paisutada vaja
kus on rõõmuallikas
Lase lendu häälekaja!
Hüüa rõõmu valjemalt!

Võta rõõmust kõik,mis võtta
võta nii,et küllalt saab
Võta rõõmu kui sünnipäeva!
Muuda elu kaunimaks!

Lapsepõlve mälestused

Mäletan, kui väike olin
äratas mind tuulekohin
kiisunurr mu põski paitas
kukelaul mind üles aitas

Köögilaual pudru maitsev
tassikene piima ka-
tassikesel täpid peal
Tükikene sooja saia

Olin päris üksinda

Ise koristasin tuba
läksin õue kiikuma
Aasal olla oli kena
seal mängida sain kiisuga

Allikas mul juua andis
kasemahl mind kosutas
õunapuu, nii suur ja lahke
õuntega mind kostitas

Õhtuke, kui kätte jõudis
sängis soojas olin ma
Emake mul laulu laulis
õrnalt põske silitas

Ãœles kasvasin ma rahus
ühes ema armuga

Lootus (1818)

Kui kullase tulega
päeva silm on ujumas
halja metsa varjusse
ja maha minemas
maailma looja sülesse:
siis veel õdangu agu
roosilise merega
päeva pimedat hauda
Iiusti on katmas.

Ja kui valguse allikas
meresta üles tõustes
ööse silmade aimu
oma kullaga
ära on ajamas:
siis veel Koidutähte,
ööse viimane silmake,
oma vendade teeda
kullase sõrmega
meile on näitamas.
Nõnda, oo inimene!

Kui kurbuse udu.
sinu ümber on ujumas
ning hauasse langemas
rõõmu kullane valgus:
siis su silmade ette,
taeva laps, Jumala
juurest lootus on astumas,
mis kullase sõrmega
näitamas on sinule
vaimude ..... Loe edasi →