Sõnale allikas leiti 38 luuletust
Suur kevad
Õhk on kevade märkidest tulvil,
päike tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
ta pesakene pole enam kaugel siit.
Metsaalune lilli on täis,
õienupud noogutavad päid,
allikas puhta kristallina õhkab,
toomepuu nii magusalt lõhnab.
Õhk on kevadvõitudest tulvil,
päike võimsamalt tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
"Siin mu pesa, eal ei lenda siit!"
Rõõm
Ära karda vastu võtta
rõõmu oma südame
Kasvõi väike killukene
lase välja paista sel
Rõõmu paisutada vaja
kus on rõõmuallikas
Lase lendu häälekaja!
Hüüa rõõmu valjemalt!
Võta rõõmust kõik,mis võtta
võta nii,et küllalt saab
Võta rõõmu kui sünnipäeva!
Muuda elu kaunimaks!
Lapsepõlve mälestused
Mäletan, kui väike olin
äratas mind tuulekohin
kiisunurr mu põski paitas
kukelaul mind üles aitas
Köögilaual pudru maitsev
tassikene piima ka-
tassikesel täpid peal
Tükikene sooja saia
Olin päris üksinda
Ise koristasin tuba
läksin õue kiikuma
Aasal olla oli kena
seal mängida sain kiisuga
Allikas mul juua andis
kasemahl mind kosutas
õunapuu, nii suur ja lahke
õuntega mind kostitas
Õhtuke, kui kätte jõudis
sängis soojas olin ma
Emake mul laulu laulis
õrnalt põske silitas
Ãœles kasvasin ma rahus
ühes ema armuga
Kohus
Mind suleti kongi kuid miks
anti hallikas räbaldund rüü
kas aastaks või kaheks- või sajandiks
ei öeldud- ei öeldud mis süü
Vangla müürid ja trellid on näivus
sulen silmad ja usun end vabaks
unes elan ja hingan ja käin kus
vanglaülem mul iial ei lubaks
Mõrkja õliga määritud raudu
kannan kui hõbejaid ehteid
rüü sätendab mõtete kaudu
täna auklikud püksid on uhked
Vangla katuselt kurgede kannul
lendan- õitsen ka ülaste kõrval
leban kivina loksuvail rannul
laskun tagasi katuste tõrval
Nokk kinni ja saba on lahti
kõik näivuses seisneb ja ongi
.....
Naeratus päikeselt
Naerusuiselt päike piilub
õrnalt pilvekardin liigub
oma kuldse naeruga
äratab ta kogu maa
Pungad puudel õide löövad
linnuperel pesa uus
pesast vidinat on kuulda
õhk on tulvil armastust
Sipelgatel rutt on taga
pesa muudkui keeb ja keeb
oma ilma suureks ehitada
töökust jätkub veel ja veel
Allikaski karskelt voolab
kristalse naeratusega
võluväel ta kutsub jooma
minust puhast energiat ammuta!
Noogutades päike piilub
õrnalt pilvekardin liigub
Armastus
Armastus on suurte tunnete ahel
Armastus on kütkestavad südamed
Armastus on magus uimav tunne
Armastus on kuumaveeallikas
Armastus on päike avatud taevas
Armastus on kasvav ja kahanev kuu
Armastus on seeme,mis idanema pandud
Armastus on sünd ja valu suur
Vangistatud süda
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus on vaigistanud mind
Olen kui allikas,kust palju oled joonud
oled lättekeseks ikka olnud mul
Olen kui merevoogudes ulpiv laine
oled kindlaks aeruks peos
Olen kui hunt,kes ulub kuu poole
oled see, kes vaigistanud mind
Olen kui pesast kukkunud linnukene
oled peopesas soojendanud mind
Olen kui sinilillekene
oled noppinud ainult mind
Olen südamega kinni su küljes
sinu armastus jääb vangistama mind
Homme, sest täna ei viitsi, nii viisi, jäidki viisid, laiskuse taha kinni, Tundmata piiri, undamas mis viibib,
kuulmata miskit, miski, mis hinge kriipind, annan ta sulle, mu truu meel, suhtleb, et sa kuuleks,
Kuigi nii see kahjuks pole, nii mu ausus loomes, jääb tooreks, laiskuses, et ehk kuulad mind homme,
Mind nõnda ükskõikselt kohtled, oleksid lihunik kui oleksid tohter, juu see on tänapäeval moodne,
et kõik vastuseid teavad, a küsimuste küsimisel kinni jookseb, Mis on Õige? Mida sa mõtled?
Näen tõkket, mille taga laiiumas mõõde, hõikan- üle piiride mine; sõber, m .....
kõrb
Olen ekslenud mööda kõrbe
lugematuid kordi samu radu
oodates janu kustutamiseks sadu
otsides vaimu kosutamiseks veepiiska.
Silmanud oaasi mis petteks
meelte illusiooniks...
Anna mu elule mõtet
Anna tagasi allikas
milles voolamas on
minu tundepuhangud
lootuse põhjatu piir.
Kannatuste koorma all vajund
rõõm ja õnn õhku vaid hajund
mustendab silme ees varjund
luupainajaliku hirmu tajund.
Kus on kaev?
Millest juues kustub vaev.
armastuse lill
Mu armastuse lill seisab
Su südames aknalaual
ära talle kurbusega varju heida
pigem talle rõõmsalt meist laula.
Päev - päeva järel
ta rohkem õide puhkeb
päikene Sinu hääles
teda paitab.
Sinu naeratusest
ta toitub ja
Sinu naer tema
veeallikas.
Mu armastuse lill seisab
Su südames aknalaual
hoia teda hellalt
nõnda nagu meie armastust -
et see võiks kesta igavesti.
seisan rannas
seisan rannal hommikune kohv käes
loodus koos minuga üles ööst ärkab
vastus peitub aurava lõhna võluväes
värskus meeltes ja mõistuses tärkab.
päike piiludes kõdistab silmanurka
pilvelaevad eemale taevasinas hajutab
rõõmukurrud näole õrnalt nii torkab
näole templina naeratuse siis vajutab.
väsimus hingest ja kehast välja ringuta
lase muretult ennast päeva imedel kanda
ära enda viimast välja tänases pinguta
naudi õnnistatud hetki mida elul anda
süda tunnete täitumiseks taevasse riputa
pilvedest tilkadena allikas piisava tibutab
abivajale joogivett tà .....
Otsin....
Otsin siit ja sealt poolt silmapiir
Otsin ülevalt poolt päiksekiiri
Otsin alt ja kaevan liiva
Otsin veest mis ära võis ta viia
Otsin endast.. Tuhnin tunnetes ja hinges
Otsin sinust...kõik just kui tiirles
Otsin eest ja vaatan taha
Otsin..vaatan kas kukkus maha
Otsin õuest… puude juurtest
Otsin kodust ….tema juurest
Otsin metsast...puude ladvas
Otsin pesadest kus keegi magas
Otsin päevadest..öödest ja tähelt
Otsin siis kui sina tuled ja lähed
Otsin vaikselt et keegi ei näeks
Otsin ennast et ma tuleks ja jääks
Otsin lõpmatuse algust
Otsin pimedus .....
Kihnu vägi
17.01.15
Kitsad tolmused teed,
iial ei eksita need.
Sadamast majakani üks tee,
imelise vaate allikas see.
Imeline päev
võib lõppeda päikeseloojanguga rannas.
Saarepoisid pilliga
on ju jällegi hinnas.
Saarel pillimees
kunagi ei maga.
Muusika kostubki siin
ju metsade taha.
Naised tantsimast
iial ei väsi,
toimetustes kunagi
ei vaja nad abikäsi.
Kästitööd ja traditsioone
täis päevad.
teisedki Mere Peol
seda kõike jällegi näevad.
C.S.
Puhang
Mind pressib tehnokraatlik linnaelu
kokku kui tuuma, kuid mulle mõttes
meeldib miskit muud luua,
miskit uut tuua, mõtteallikast juua
inspiratsiooni nektarit.
Loon mõttes kujundeid ma oma hektarist.
Eks ma vist juba alguses
nägin elu vähe teises valguses.
Litsun pausi, panen seisma klausli
ja elu lihtsalt tardub ees.
Mõtlen ja unistan - mediteerin,
nii mõtteid ma tulistan, kui esoteerik,
Verbaalseid padruneid sepistan,
sõtkudes tainast veelgi,
millest lõpuks sepik saab.
Astun üles trepist ma, aste astme järel
iga astmega jääb järgi paska aina vähem.
Õel silm, ä .....
Kummardub kustunud lee üle hommik
Ärgates valu täis keha
Vaatan ma endasse – kõik ikka
sama
Enam midagi pole ju teha
Sõnad mu sees alles põlesid tuhaks...
Oi, kuidas karjuda tahaks...
Sõnatult, tundetult, hangub nüüd vahaks
Kõik, mida pidasin kalliks
Kuid ikka naeratan ja tõstan silmad
kuigi
jäänud vaid tuulised, sajused ilmad
Õnn üksinda nutab õue peal
Tal on allikasilmad...