Sõnale amm leiti 1121 luuletust
Suvi meenus
võta mult ära
see igatsus päikese
järele õhtu
saabumine mägedes
öö eest orgu laskuvate
lammaste määgimine
jalge alt õhku tõusev
paks tolm raske higi lõhn
*
August
rootsiitsitaja
kärarikas ragin nüüd
on kadunud jäänd
vaid pilliroo sahisev
kahin pikk koltumine
*
mis siis et pime
öös alles on ussikeele
õite taevasina
kustunud pole ka
karikakarde õite valgus
eluterve
ma tahan elada,
mulle meeldib vaadata,
kuidas päike tõuseb.
ent ärkan voodist üles saamata.
mulle meeldib ärgata värskes õhus.
naudin päikest oma nahal
tundes liblikaid lendamas kõhus
ning vihma lõhna oma juustel.
tahan olla kuuldud vaikides,
kuna olen kaotanud hääle.
tahan käia tuhandetes paikades,
ja et keegi teeks musi mu käele.
sarnaseid soove on mul palju,
kuid olen enda jaoks välja kannatamatu.
mu suust kuuled vaid rumalaid nalju,
kuid vaata, olen katki.
võiks katta keegi mu mõrad kullaga,
võiks kammida keegi mu juukseid,
ent hüüdnud hädas o .....
hetk enesega
miks tundub mulle,
et õnn
ei ole kunagi nii õnnelik
kui õnnetu on õnnetus
tõde nii tõeline
kui valelik on vale
valge nii valev
kui lõplik on must
kas asjad ei võiks kalduda rohkem paremale
rõõmsam maailm olla teiselpool ust
miks tundub mulle
et iga eksimus
peab saama karistatud
häbimärgistatud
kes püünele ronib
liigne lahkus
tarbetu ja piinlik
milleks see
kui küsida tohib
miks tundub mulle
siin eestimaa talves
täna ja juba ammu
et kõnnin kui ärevas unes
ja sean püüdlikult tarmukat sammu
10.01.24.
Lumememmed
Lumememmedel on pidu,
neid teede ääres seisab ridu.
Ühtegi sammu nad ei tee,
neil sütest suu, naeratav on see.
Mõnel kaabulott,
mõnel ämber on peas,
porgandist ninad,
mis ei tilgu eal.
Hele päikesekiir
mängleb lumest kuue peal,
kuu valgust kannab juurde,
lumehelbed langevad
lunememmede naerul suule.
Libe ilm
Jälle libedad on teed,
teedel vulisevad veed.
Ettearvamatut ilma,
saad sa omal nahal tunda.
Tasa ja targu astub samm
kõnniteel, mis libe jalge all.
Mõte vasarana pähe taob
autojuhil: Tasa sõuad, kaugele jõuad:!
Udu kardinana laiutab teel,
piirab aega ja tähelepanelikuks teeb.
Hoiatusmärke on teedel veel-,
neid on veel....
Vaikus
Hommikuti on kuulda sügavat vaikust,
millest kumab läbi vaid kaunis linnulaul,
ülejäänud elu justkui tardus
nagu stardijoone taga enne, kui kõlab pauk.
Seda vaikust on mõnus nautida,
samal ajal päikest aknast vaadata,
elu jooksul on nii mõndagi vaja valida,
rahu, vaikus ja armastus - neid tahan tunda ja jagada.
Kodus vahel juhtub, et ärkan kõige varem,
koridoris ainult minu samme on kuulda,
ka tuult, kui mõnes toas avatud on aken
ja muidugi vaikust, mis kõike maagiliseks muudab.
Vaikus võib tekitada mõnel ka hirmu,
eriti öösel mööda tänavaid minnes,
ette .....
teismelisena
see ammu oli
hing sellest jäi haigeks
sireleid täis olid laual
vaasid linnas akendel
ehast põlesid klaasid
sa seda sisse ja välja hingad
et kevad hommikust õhtuni
nüüd õitsmist maalib
päev neid muudkui
pildiks raamib hea et
suu küsida ei julge
miks üksnes seal on
puhtus õrnus mitte mu
silmis kõrvus
Tähine taevas
See juhtus juba ammu,
kui ta astus vale sammu.
Aeg ei toetanud teda enam siis
ja kõikjal saatis teda üks õnnetu viis.
Ta lonkis üksi tänaval.
Tema päevi saatis lõputu kurbus.
Kõik oli hägune ja vale
ja ta aina murdus.
Siis õnn pöördus taas.
Tuul puhus laiali kõik sudu.
Teda jäi saatma respekt
ja üks ilus lugu.
mai 2019.a.
Pakane
Pakane näpistab ninaotsa,
poeb mantli käisesse,
külmetab varbaid,
hammustab sõrmeotsi,
ei jäta ta kiusamist järele.
Pikk tee mul veel minna,
tõmban mantlikrae ülesse,
soe sall jäi rippuma varna,
aeg kihutas kuklasse.
Õnneks tuisku pole näha,
teed ei ole hangedes,
puudel lumemütsid valged,
pilvist lumevatti pudeneb.
Soojust täis on kõik mu mõtted,
pakane käisest põgeneb,
ei ma ole nüüd pakase ohver,
soe tunne
südamepõue libiseb.
Aeg tuleb liigestest lahti *
Isa kingitud märkmikust kukkusid lehed välja,
midagi rebeneb,
aeg tuleb liigestest lahti*
mingid vanad pudemed,
kirjuta ennast teraapiliselt lahti
enne kui Draakon pead tõstab
Kingiti aventuriini,
et lennata julgeksin ka läbi une
ookeanite taha
Minu paindlikkus hävitas mind
selle asemel,
oleks olnud kange kaelaga massaaži laual
olla kergem
pahteldada seinu
tapeetida kuningliku mustriga elutoa seinu
Nüüd ma olen tagasi ringiga alguses
nagu ringteel sõitnuks oleks,
kes lõputult enam neid ringe lugeda jõudiski (?!)
Nüüd vahin tõtt realismi
ja unetusega
.....
Mõtisklus
Kui saaksin ennast poolitada
nii meheks kui ka naiseks...
pisar langeb paberile
kui loen uuringuid,
et väga suur protsent naisi elu jooksul
ei kogegi armastust
või hoolivat, toetavat partnerlussuhet
metafüüsiliselt rahustav ratsionaliseerida:
sarnane tõmbab sarnast,
järelikult pole neil seda ka endas
Thomas Moore'i "Utoopia" * polegi nii utoopiline
kui mehed tavaliselt on kursis Platoni* pallikeste
poolitamise ideeega
justkui otsiks yin
oma yangi ja vastupidi
ja nad leiavadki
täpselt sellel ajahetkel
yin või yangi,
oleneb, millega oled nõus
kellele vastupanu e .....
Kirik ja minu tähendused*
Veider laulda ühel aastal "Jõuluinglist"
teisel aastal "Ühest ööst"
samas kirikus
erinevate armastusluuletuste taustal
Olin kindel, et oled hilineja tüüpi
juba alguses pidin sööma oma sõnu
ja hämmastuma vastupidiselt eelarvamusele
Kui vanadus lööb prilliklaasid värelema
ja pisar tikub silma
siis mõtled, et kus veel
kohata oma armsamat kui mitte kirikus
kus on olnud su vanaema, su isa
seal, kus on olnud su eellaste tee
keegi ei räägi meile sellest,
mis saab siis, kui aastaid on mööda läinud
kuidas tegelikult tühiseks muutub
solvumistest läbikogetu
.....
Uue aasta eel
visioonikavandik* tehtud
kuigi arvasin, et see raskem
visioonid tulevikust lihtsalt voolasid paberile
piltide kaudu
ja sellest sai töö
teadusseminaril osaletud
mandariine manustatud
sõpradele "ei" öeldud
pidudest loobutud
introverdi olemus
ma näen, et mu energia on ressurss
fookus
kui ma pühendun, siis ma olen
iga liikuv element
iga häiriv mustririba häirib mind
miks kuulata muusikat televiisorikastist
kui saan teha seda kõrvaklappidega?
Inglid on ammu sositanud mu kõrva
kui ema öökapisahtlist leidsin
oma kogutud poolvääriskive
vanemaks saades muu .....
mu rumal vaene süda
oh mu vaene rumal süda
ikka alles armastad tüdrukut
kel ammu lapsed mees
lahus aastaid on sinust tee
ometi kuldseks säratub hetk
Sulle kui mõtlen saab
heledaks see mis ees
pühaks see mis sees
sõnugi puutuda ei taha
suus araks jäänud keel
ookeani avaruseks
korraga saanud meel
Elus hing
Kes unustanud palju,
jätab meelde
ka pisemagi märkamatu rea...
Ta harjunud on
hammustama keelde
ja mällu kirjutama
iga väikse vea...
Kuid kellel meeles on
see, mis on meelel ise,
mis ühtki meenutavat nõksu
eal ei nõua -
ta võtab ette armastuses
elamise,
sest palju rohkemat
üks elus hing
ei jõua.
/Mari*Uri/
Jõulud jõudvad
Jõulud jõudvad varsti siia,
kuusepuu saab ehted,
mille alla kinke viia,
jõulutunne ehtne.
Vaata ringi, kõikjal juba
hanged, hallad maas,
lastele saab antud luba
luuletada taas.
Lumi langes helvestena
Sinu põse peale,
talv see külma paitusega
puna loomas palge,
jõulurõõmu täis saab süda,
meie laste hing,
lähedaste, kallitega
täitub aastaring.
Lähedased kogunemas
suure laua ümber,
lapsed komme krõbistamas,
laual jõulukringel.
Pühad toomas kokku neid,
kes ammu pole näinud,
nüüd saab kuulda rohkem veel,
kuidas on neil läinud.
Oota, kallis, oo .....
See kõik on muinasjutt
Kuninganna peegli ees,
merineitsi vee sees.
Kuri kuningas on troonil,
prints, kel rubiinid kullast kroonil.
Lumivalgeke hammustamas õuna,
kuri kuninganna himustamas südant lõunaks.
Narratiiv on paigast ära,
muinasjutt on kaotamas oma iidse sära.
Vassilissa kaunis, ilus,
kurjus peidab end varjude vilus.
Baaba Jagaa oma majas koldes tuld teeb,
punamütsikesel seismas ees pikk tee.
Hunt nii kaval ootab aasal,
prints see käe on ulatamas kaasal.
Kolmest rubiinpunasest tilgast verest saab loits mis neab,
ja endaga kogu muinasjutumaailma põhja veab.
Tähtedelt abi on pa .....