Sõnale amm leiti 1113 luuletust
L o b a I
kust sina tunned minu vanaisa,
ja miks mina tean su vanaisa,
nimepidi -
ma lootsin igati, et mina ometi
seda ümbriku ei sulle ega talle edastama ei pea
see kõik muutub kuidagi liiga läbipõimunuks
või ongi see 5D millest räägivad
või oli see ammu juba nii
et ülikooli lõpuaktusele tuled
raamitud õlimaaliga minust
me ise lõime selle reaalsuse
nagu maatriksis
ja nüüd need teised,
korraldavad oma käitumist selle järgi
justnagu nad teaksid
ei julge sugupuud uurida,
äkki avastan midagi,
mis on liiga lähendane, et endale tunnistada
äkki sa oled hoopis mu ven .....
Abi *
kümmekond aastat hiljem
ma seisatan
ja mõtlen,
et kellelgi on mu südamefilm
mu südamelöögi sagedus,
millest saaks teha nii filmi, heliklipi,
kui ka gifi või muu IT-värgendusena maha müüa - rahaks teha
broken hearted girl
süda lõi ka seekord kiilu hinge vahele
nulltolerants draamade suhtes
mis võiksid morjendada mu igapäevaelu
rõõmuhetki
ma näen ennast tegemas midagi,
mida ma ei arvanud, et kunagi teen,
loobumas raamatutest, sõnade sõnadest,
mis oma aja käigus valesti hoituna,
on muutunud lugemiskõlbatuks
ja Lev Tolstoi "Poisiiga" asetus mu lauale
n .....
Sa vaatad mind
Ja mul ei ole häbi.
Sa tunned mind
nüüd risti,põiki,läbi.
Sul võõras pole minus ükski kään,
Taas tunnen
olen armutu pujään.
Sa mõistad minu
igat sammu ette
Ja ära tabad
minu iga pette.
Sa ütled sõna
juba enne mind
Ja selle sõna eest
ma tänan sind.
Ava tarkusele uks
Uhkelt kooli poole Sa
täna oma sammud sead,
olles valmis tarkusteks,
teadmisteks ja oskusteks
uuel õppeaastal just,
leides kõike õpikust,
lisaks õpetajalt healt,
kes ju kõigest kõike teab.
Uus on aasta, õpilust,
ava tarkusele uks!!!
- Tarmo Selter -
2023
Mina ju võin
Ei karjume valskusel
karjume valel
Ei röögime sõjatee suitsu ja uttu
Me aadete värskusel
me aususe armsusel
närtsivad õied kuid küllaltki ruttu
Siin enestest arvates oleme paremad
Siin eneseid hinnates
maa/ilma eliit
Vast mõistate aremad
vast sõdade sulased
mõistate- lahkute lennates siit
Vaigistab kaugeimad merised mühad
vaigistab orgude kaja mäe tipul
heletav manitsev kirgas koraal
Kadugu võõrvõimu verised pühad
kadugu võõrad ja verised lipud
verine võltsitud õigus/moraal
Õhkõrna õhkõheva süütuse kesta
all siidist ja sammetist kanname .....
Meeldivas üksinduse kütkes
Одиночество,
Одной быть дало мне честь,
Говоря искренне очень, честно,
Столь манящее оно, совершенно,
Стало быть, дружба с нею неизменна,
Жизнь навеяла в этом быть уверенной,
Не раскрыло тайну, оно, несомненно,
Что наравне с покоем попеременным,
Столь мучительное оно одновременно…
Снова навлекли энтропию,
Нет стремления п .....
Kurbus hinges pärlendamas... aga see ongi elu....
uus algus, mis terendab
kuskil sosinal
ei tunne enam neid sõnu
ta rõõmust koob tuleviku lõnga
ja nukrameelsuse poetab igaviku kangastelgedele
pole vahet enam eludel või reaalsustel
saad alati uuesti alustada
isegi kui restart nupp on su enda keha ja enda mõistus
tühjendamine, vabanemine
vabaks anda
------
looda ja soovi ning armasta palju
mu kallis kindasoe karvaline kampsun
kes sa istusid mu parima sõbra seljas
istusid läbi vatilume pilvede valguses
kui programmid ja vibratsioonid tegid piirdeid
erinevate aegade vahele
-----
olles olemas
pole sa .....
Sügise nägu õrnas udus
Pikkamisi sügis sammub,
seljas kuldne sügisvammus,
jalas kirjud potikud,
juuksed lendlevad lokitud.
Silmad vesised ja hallid,
kaenla all on vihmakann.
rõõmus kõla sajab huultelt,
kergemaks läeb iga samm.
Sügis tuleb viljakoorem süles,
muudkui tuleb ja tuleb,
hinges juba leian ta üles,
ta su hinge peale astunud on.
Kiituse jõud
Meenutan toda puhku,
Kui keegi ohtralt mind kiitis,
Tundub, et leidsin kergeima viisi,
Kuidas lasta rõõmul puhkeda...
Need mõtted kurjad, jõhkrad,
Panevad riknema päeva,
Siis kiitus torkab pähe,
Ja viskab neid peast jõkke.
Igal omal sammul,
Vaibumatu kahtlus ligidal,
Tean, ei paista see pidevana,
Kuna kiitus tuleb kannul.
Jällegi õel sisemonoloog,
Julmalt hirmu minul loob,
Lausungit elustan – ootan,
Senikui seda ära toob.
Mõttevoost pahadus eendub,
Mind liigutab tugev veene,
Kindlasti kõik ümber kujuneb,
Kaunis kiitus mälust ei unune .....
kuidas saad sina
ammu olen
hakanud endalt küsima
kuidas saad sina
lasta endasse jõena voolata
päeva kuldsel valgusel
lillede õitsemisel
lindude varju libisemisel
üle su päikeses küpsevate
õunte ja pirnidega aia
kui taevas ja maa on
pahvatustest kogu aeg katki
surm klaasistund silmadega
ei lase ajast lahti
oo elu haljas nurm
vastu mu põske
su hõõguv hurm
Sitapaber
Ma sorteerin ikka oma prügi
kollasesse kotti, ahju ja kasti
reklaamid teinud läbimüügi
neid alati postkasti lasti;
ning mida mu silmad tunnistavad
kaup, millele varajane juurdepääs
kooliasju firmad propageerivad
nagu olekski september juba kääs;
mõistan pilti, aga ainult vihma tõttu
praegu on august, siis on august
aga algoritm teeb alati pattu
kooli meelde tuletati sitaaugust;
panen seega neljanda variandi
kõrvale peldikusse põrandale
näib, et sitapaberit tasuta anti
saadan sõnumi iga poe ülemale;
MAXXXIMA, MiniRimi, SELVER
siin tuleb vaja kiikse parand .....
Haydni „ Lahkumissümfooniat “ kuulates
seda suve enam iial
ei tule tagasi neid lilli ja pilvi
puhtevärskeid hommikuid
täis loojangut õhtuid
taeva alust pilgeni täitnud
õitsemist suurt
pikk hüvastijätt ootamas
ees iga astriga aias õunaga
puul kokku pigistan suu
et sa ei näeks
kuidas hinges vallandub
karje valu lämmatav nuuks
