Sõnale andestus leiti 37 luuletust (pop)
TÜLI
Kõik tõusud ja mõõnad suhetes,
tulevad - lähevad tundmatut teed.
Üks silmapilk muuta võib kõik,
meid pimedus haarab, on kurjuse võit.
Unetud ööd ja kõledad päevad,
seda kurjuse ahned silmad kaevad.
Vihaseid sõnu kui nooli meil sajab,
järgneb külm vaikus, mis hulluks ajab.
Miks on küll nii raske pidada suu,
olla neil hetkedeil vaikne kui kuu?
Kõik tehtud teod ja valusad sõnad,
meil hinge ju seest söövad!
Raske on näha headust teise sees,
abituna pimeduse sõiduvees.
Kuid hoolimata suhte inetust mõõnast,
lõpuks armastus ju kurjuse võidab?
Anna .....
Valu
Mu pisaratel iial lõppu ei tule,
tean, et Su südames mind enam ei ole.
Ei suuda taluda seda valu,
ära iial enam andestust minult palu.
Hoolimata kõigest Sind jätkuvalt armastan,
mu viha ei suuda seda tunnet matta.
Sind meeletult taga veel igatsen,
kuidas võisid Sa meie armastuse küll tappa?
Anna andeks, aga ma ei suuda
Sina olid see, kes mind õnnelikuks tegi!
Sina olid see, keda eales otsinud ma!
Sina olid see, kellest ma hoolisin ka!
Sinule mõtlemiseta elada enam ei suuda ma.
Sinuta õnnegi pole ju enam.
Sinuta ma enam jätkata ei taha,
Sest Sinuta on mul olla igavesti paha.
Pisar silmis, põlvili maas anun ma,
Et mulle siiski andestaksid Sa.
Ehkki meeletult olen oma sõnadega haiget teinud Sulle.
Kuid elumõte oled ju mulle.
Ja seda igavesti Sa tea,
Et oled minu kõige kallim vara!
Foto
Tuhmunud foto Sinust mälestuseks jäi
ja lootus, et kordki Su kõrval veel käin.
Mu valelike silmi Sa enam eales ei näe,
Su nägu ei puuduta mu soojad käed..
Sa teadsid, et vajan Sind,
aga ometigi reetsid mind..
Ära andestust palu,
iial tagasi mind anu..
Ma tean, et veel kohtume,
seame ennast taas ohtu me.
Taas unes Sind näen,
igatsen kõigest väest..
Unustada Sind tahaks,
tuhmub mälestus sinust ajas..
Ma ei jää
Lihtsaid sõnu ei tule,
Nad on lahkunud unne
Nagu tallutud rada,
mis on mattunud lumme.
Olen tuhmunud kangas
keset pimedat lakka.
Mõra teekruusi sangas,
pime tee, mis viib rappa.
Nii sa ootad ja palud
Et ma kostaksin sulle -
Oli rõõm oli valu
Jäänud jäälilled mulle.
Ära too, ära tari -
see on tühine vaev.
Ees on süsimust vari,
Silmis purjega laev..
Ei kuulu sa mulle
Ei suuda sind iial ennast armastama panna,
sa ei tea, et sinu pärast kasvõi maailma lõppu läheks.
Ma sinu pärast end ohverdaks, kõik ära võiksin anda,
kuid tean, sellest kõigest jääks ometigi väheks.
Müüksin maha oma hinge, et tunda hetkekski su armastust,
siiski usun – seda selles elus ei juhtu.
Nüüd pisaraid pühkides ma palun sinult andestust,
et mu lõputud tunded su vastu eales ei jahtu.
Suvi ja sügis. Nüüd talv.
Vaata, sügis, kui saabub taas talv,
Siis meenutan sumedaid õhtuid,
mil udus ma teeradu leidsin.
Olen ärevil, kui neid sealt siis otsin
oh, ei – ma pole õnnetu,
et need hoolega lumme sa peitsid.
Kui mõnda siiski ma märkama peaks, siis
Annan sul kindlasti teada.
Ja kui siis veel eriti hästi meil veaks,
Sulle külla end jälle sean ma.
Vaata, sügis, ehkki talv mulle nüüd väga meeldib,
Ei unusta iial su ilu.
Olid sina ju see, kes mind suvestki trööstis
ja võlgnen sul ilmatu tänu!
Galaktika
Kas on universum kaos või on hoopis kord?
Igast põrkumisest tekib uus reaalsus
Täheseisust määratud on olukord
Me pole ainsad kujundamas oma saatust
Kui eksisteeritakse ühises galaktikas
tuleb arvestada selle lihtsa faktiga
mis teoorias on kõige parem taktika
ei pruugi töötada niisama lihtsalt praktikas
Oma rõõme, kuid ka muresid ta jagab
Vahel mossitab, kui põhjust, siis ka pragab
Igavesti nüüdsest sinu kõrva taga
Nüüd su abikaasa nohisedes magab.
Küll sa näed võib vahel tühjast tõusta riid
Sõnavahetus või vaikimisprotest
Oled haiget teinu .....
armastuse valu sinule
Soovin edaspidi sulle õnne ja armastust,
usun ja tean ju sinu kannatust.
Rabeleda lahti igaveseks su haardest,
kontrollimata enda suurt tahtmatust.
Igal hommikul ehmatan end üles,
lootes end leida su sülest.
Kuid kahjuks on see alati uni,
mis mind sulle mõtlema pani.
Öösel, seisad mu unepildil,
kadunud kõik me kirjutatud sildid.
Neid enam me maailmas pole,
sest kõik tules on süteks põlen'd
Koosveedetud ajad,
mis hästi on meeles.
Nüüdseks meil uued rajad,
kuhu elu meil veeres.
Hingata on valus,
kogun jõudu, et seda vaevaliselt teha.
Õhk on praegu .....
Ma pole
Ma pole …
Iial visanud küpsisepakendit teeperve kraavi
Manustand tundmatut valget ja pulberjast kraami
Jäätunud lompides lapsikult tallund
Massipsühhoosile vähegi allund
Kellegi kõrgema jõu poole pöördund
Kinga seest avastand jalga, mis hõõrdund
Närimiskummi lauaplaadile toppind
Tolmuseid vaipu isegi kloppind
Purjuspäi kukkunud valusaid sinikaid
Kõhus jai` tea-veel-kus kogenud liblikaid
Haavanud noaga end nimetissõrme
Söönud grillliha, mis veidike kõrbend
Andestust palumast loobunud uhkelt
Kellegi ees nutma lohutult puhkend
Kaup .....
17 aastat tagasi
17 aastat tagasi
kui meile osaks sai
emaarmastus.
17 aastat tagasi kui
sünnist tänaseni
oleme tükike teineteisest igavesti.
Kui esimestest sammudest
sai pikk tee meie jalge all
ja kui meie esimestest
sõnadest said laused.
Kui esmastest tunnetest
saime lõpuks tunda armastust.
Kui koos meid siia maailma loodi
siis edasi peame minema ikka ühtemoodi.
Sulle andestada
Südame oleks tahtnud rinnust kiskuda,
mul oli nii valus.
Nagu öeldakse aeg parandab kõik haavad
ja ma polegi ainus.
Mul ei olnud sõnu, mul oli külm
ja kuhugi kadunud oli ka isu.
Nagu veorihm oleks tõmmanud
mu südamesse haava,
suutsin ikka sulle andestada.
Kingitus emale
Maikuu täis ööbiku laulu
Maikuu täis sirelid
Maikuu täis säravaid silmi
Maikuu täis naeratust
Maikuu täis südamesoojust
Maikuu täis andestust
Maikuu täis kirgede rõõmu
Maikuu täis õnnistust
Ema!
Selle kingin kõik Sulle
et Sa rõõmus olla vaid võiks!
Lootuse õis
Ei olnudki,
saanudki olla
olevast parem.
Kas õigustus,
lohutus,
käegalöök,
andestus see...
Ei tulnudki,
võinudki tulla
kõik saabunu
varem.
On treppidest, astmetest,
tõusudest,
ootustest tee.
Päev päeva kõrval
loob mõtete jada
me palved.
Roosikrants täiustub,
moodustub pühade
kee.
Keegi me sisimas
öödeski
pidevalt valvel...
Kuni saab sideme-sillaks
armastus
üle maade ja vee.
/Mari*Uri/