Sõnale ang leiti 1876 luuletust
VAEVAKIVI
Portselanist pinna all keegi
kas koletis või hoopiski vari?
Muretu kiskja ei teagi,
et jahtimas teda on kari.
Ei soovi sa teistele anda
vaid võtaksid üha ja jälle.
Koorem, mis sinu on kanda
on langenud õlule mulle.
Su põlgliku pilgu valgus
mis ohvrite meeli rõhus,
kui väetis ja uue algus,
tärkamas hinges ja ihus.
Viimaks on nägijail silmad
kõik valed on toodud me ette.
Kuuljateks saanud on kõrvad
võta nüüd teenitu kätte.
Jääs karastunud
Kui vile on puhutud
hääled välja kodust kutsuvad
neid on kokku aetud
pole aimu mida öelda tahavad;
aga vene näost seda näha
öeldakse suurele ja väiksele
ollakse siin, et äraviimist teha
igale riigivaenlasele;
võõras veri seda loonud
nende vile puhub tänapäeval
teise maale ta roomanud
sp. on valu meenutada aastapäeval;
kevadel pääsukesed tagasi tulevad
aga mitte need hinged
mis lõuna asemel idakaarde kaovad
kus on külma ja lumehanged;
jäätunud põrgu ja haud
igaühele, kes seal sureb
läheb kuumaks veduri raud
vaguniukse sõdur suleb;
on nimesi, .....
Tähtis... sina... tee
Öeldakse
tähtis pole sihtkoht
tähtis on tee
Teest veel tähtsamad
on löökaugud
siis võib olla kevade
Siis võib
võibolla maurata
võib võibolla tükke teha
võib sind unedes kimbutada
Võin kõike mis keelel
mis meelel
mis seintele soditud
Võin sind- võin ennast
südame kujulise ukseavaga
üksikkambrisse lukustada
naljaviluks
Võin auke vältides
joobnuna vingerdada
võin valehäbi tundmata
neisse kukkuda
Sisse kukkudes vaid muiatakse
tähendusrikkalt kaasatundvalt
et ju see oli vältimatu
paratamatu
Tean kuhu lähen
aga pean meeles ka tähtsa .....
Kevad on kohal alati
Sind uskusin, kui ütlesid:
et tulen Su ellu tagasi
puhtana ja uuena nagu kevade.
Sind uskusin, kui ütlesid:
et teel takistusi pole enam,
kõik saab olema kaunis kui kevad.
Sind uskusin, kui ütlesid:
et toon päikesesära tagasi Su ellu
ja uue alguse saab me õnnekevade.
Sind uskusin, mul avatud oli
südamevörav Sulle.
Kuid ühel päeval teada andsid mulle,
et ei kingigi seda kevadet ma Sulle.
Kevad liiga hiljaks jäänud on,
jahenenud mu tunded.
Olen nagu tuulispask,
mis üle välja käib
ja eneses ei ole ma niiväga kindel.
Minagi ei ole selles kindel,
kas tahan .....
Ja sorinal see läheb
Meie rahva au ja uhkus
on ebaharilik kaunis keel
ent edetabelis koht nihkus
alla ja mida ei tea veel;
ootab hääletustel mais
kui ----- ja PuuLuup
skoor tuleneb vaatajais
me stiil tahumatu nagu kuup;
ei usu ennustusi, aga see selge
et me margi juba täis teinud
rasvase rinnaga see julge
kes neid meie poolt saatnud;
ise aga ei oota mingit ime
kunas pole head arvamust
esinajate talent on pime
ei vägu mingit ausust;
kuidas saab folkmuusika ja räpp
koos luua mingit ilu?
Teine žanr on ju nii kräpp
kontrast on kole vilu;
ja sorinal see läheb
nagu kusi kunst ja ma .....
Kevad on siin- Südames
Vihmapilve taga vangis
on kuldne, naeratav päikene,
sealt ei tule, ega paista välja
ühtki päikesekiirekest.
Süda ütleb, näitab mulle,
kevad siin on, kullake,
päästa rõõmud hingest valla,
taas särab sinu ümber päikene!
Aga akna taga vihma sajab,
sügist meenutab,
hinges kurbus, ringi tiirutab,
silmist pisaraid ladistab.
Perelik surve
Vennad kutsuvad kolmandat
suitsetama savu ja mängima gängstat
aga vanim seda ei taha, vat
mürgine keskkond kahjulik olevat;
"Lupu sa oled olnud alati 1 pussy - pede"
nii lellele kitse ikka paneb
sellest, kuidas reede
tatikate seltsis lõppeb;
aga ema vend savu andnud
ja nuhile lubab anda karistust
saada perse temalt jälle kartnud
Lupu, kes ei pääse ise nüüd suitsust;
Hupu ja Tupu teavitavad
et veli saanud üledoosi
nad järgmisena kisavad
kui onu neidki ei soosi;
helistas 110, ajas poisid vangi
perelik surve tuleb kasuks
see käib vereliini ringi
reeglitele .....
Veel hüüan Sind
Aeg jõi tühjaks
Sulle kirjutatud suudlused
Kestad sind ei kõneta.
Hajud öös, pudened peost,
Üha enam ja enam
Kaotan su silmist.
Vihm röövib su jaljed.
Võimatu järgneda.
Veel hüüan sind,
Karjun öösse oma hinge.
Ometi sa ei kuule:
Vaikus vangistab sõnad,
Tuul viib nad kaasa.
Vaid mälestus jääb
Su pehmetest huultest.
Ja su külmad, hoolitsevad käed
Mis veel suutsid rahustada,
Vaigistada lööma...
Hoiad neid nüüd taskutes,
Soojendades neid seal
mitte minu tule paistel
Parastav paratamatus,
Kas pole?
Munteerumine
Ma ei viitsinud etteütlust teha tänavu
vaid lugesin teadusartikkleid
passin praegu, õhk täis savu
tuba täis tühjasi pudeleid;
vanasti me keel sarnasem soomele
saksa mõju on endiselt paigas
igavene jälg ugri hõimule
muutus oli suht võigas;
sõna seest kadusid höölikud
sulghäälikud haihtusid
eitusverb en, ep ning muud
ei - eitussõnaga asendusid;
inglise keelele rohkem ühtsust
mis kasvas välja NSVL aja slängidest
"printima" ei kostnud enne suust
kui 90 lõpust ja ka muudest;
"trükkima" toorlaen saksast
30 aastat hiljem äpp, brokoli, vegan
jne muust ge .....
Emakeelemängud
Ehh- polnud otse olnud kurja nägu
kuid ka mitte sõbralikku palet
ei olnud öeldud kainestavat tõde
siiski mitte suisa selget valet
Ei pole olnud elus päris tunnet
sealsamas ka et puha kõik ükspuha
ei ole öeldud kõikidele ära
kuid üsna tihti kõigele- ei taha
Jah- elus olles oldud püsti rikas
vaid üsna tühi hingest/maisest varast
vasktorudest ja tulest läbi käidud
ei saadud üle lapsepõlvetarast
Kirg- oldi unistatud taevaist/ingleist
kuid kobatud sind poldud käsikaudu
ei iial olnud oldud kinni vanglas
ehk meeled seoti veritsema raudu
Me oleme- veel pole .....
Lootuste Kevad.....
Meil siin õues on kevad.....
Kusagil sõda käib kaugel…
Surevad isad ja emad……
Lapsed nutavad pisarad laugel…
Meil siin talv vaikselt taandub…
Kusagil langevad pommid…
Tuhandeid lennukeid maandub…
Lapsi ei rõõmusta kommid…
Meil siin on elada hea…
Ehki me kurtmast ei väsi…
Lahingusse minema ei pea…
Ei lenda pommiga otsast käsi…
Kevad on lootuste aeg…
Äkki lõpeb see õudus mis kole…
Saab täidetud soovide vaeg…
Lastel mängida jälle on tore…
Emakeeles
Muusika mu emakeeles,
laulud, sõnamängud need,
luuletused ikka meeles,
mida õpitud sai kooliteel.
Vahel ikka emakeeles
meeldib mulle suhelda,
isegi kui võõras keeles
tuleb palju rääkida.
Eesti keel, mu emakeel,
on südames ja hinges ka,
isegi kui kaugeil teedel,
ei emakeelt ma unusta.
- Tarmo Selter -
2024
Emakeelepäeval
Ikka ilusaid päevi kevad kingib
meelele ja keelele.
Emakeelepäev toob sära silma,
kaunid sõnad huulile.
Oma emakeelega ma õnnistatud,
hoian hellalt ja armastan.
Emakeel on kallis mulle,
pole temast kallimat.
Päikesetõusust loojanguni
kevad emakeelepäeva kaunistab.
Päike oma sära peale kallab,
kallab nii, et küllalt saab.
Ses päevas kõik peab kaunis olema!
Kevad tuleb
Kevad tuleb, koputades
Talvetaadi uksele,
kes nüüd kiirelt kokutades
hanged kokku pakib veel,
aru saades, et on juba
ära vaja kolida,
tühjaks teha talvetuba,
külmasaani ronida,
sõita ära põhja poole,
härmamantli tõmbab üll,
kevadiste tuulte hoolde
nüüdsest jätta võib meid küll...
- Tarmo Selter -
2024