Sõnale annan alla leiti 36 luuletust
Alla 18 keelatud
Alati loome inimene, eiramas trelle, et olla vaba on tulnud elada ekstreemselt, siin nii palju kitsi ja veel rohkem mente, kuidas olla produktiivne loov ja hoida söök lauual, see ei tasu ju ära kui ausalt teie matuse tseremooniale soundtracke laulan, söögiks vaid eilsed tühjad herne kaunad; röövlid ja pangad, näen näost et enamus siin elada kardab, autoriteet peab end targaks,paistavad selgelt teie haavad te lapsepõlve traumad, segi keerand ärikad aina juurde juurde plaane hauvad, küsiks keegi siis, et kui kauua?kui kauua sa silmi avad? Kui kauua ma enam ei jaksa; alla andva .....
— Maarjo Ksest vaid nii ma jään elama
ärgates teen kohe voodi korda,
millegagi ma enam ei torma,
proovin rahulikult võtta, lihtsalt olla,
sest vaid nii ma jään hoolitsetuks.
kohtlen inimesi viisakalt,
häid sõnu ütlen piisavalt,
mineviku välja võtan kellast,
sest vaid nii ma jään hellaks.
annan endast parima,
et olla aus, olla hea,
kas töötab, ma ei tea,
aga vaid nii ma jään inimeseks.
ma ei anna alla, vaid näen vaeva,
end sügavamale auku enam ei kaeva,
luban endal südamest häälega naerda,
sest vaid nii ma jään elama.
Jõulud jõudvad
Jõulud jõudvad varsti siia,
kuusepuu saab ehted,
mille alla kinke viia,
jõulutunne ehtne.
Vaata ringi, kõikjal juba
hanged, hallad maas,
lastele saab antud luba
luuletada taas.
Lumi langes helvestena
Sinu põse peale,
talv see külma paitusega
puna loomas palge,
jõulurõõmu täis saab süda,
meie laste hing,
lähedaste, kallitega
täitub aastaring.
Lähedased kogunemas
suure laua ümber,
lapsed komme krõbistamas,
laual jõulukringel.
Pühad toomas kokku neid,
kes ammu pole näinud,
nüüd saab kuulda rohkem veel,
kuidas on neil läinud.
Oota, kallis, oo .....
Minu imeline sügis
Püüan vihma trotsida
ja luua päikest hinge,
missest, et taevas kurvastab
ja meel on uduvines.
Mõnes päevas polegi ju naeru,
seal on ka kurbi hetki.
Ikka olen sügise meelevallas ma,
kurbuses ja rõõmus, kullasäras ja mõtteviivus.
Mu külge sügis on liibunud,
tas ilu näen ja head.
Linnud, kes ära on rännanud,
küll tagasi tulevad- ma tean.
Saripihkar
On miski haisev ja ei sobi
selleks linnas valget lobi
vaate ette, et otsa ei kobi
sest su talla all on jobi:
ja kui juhtus keelele
pole hea mekk ka meelele
igaüks võib saada rasedaks
kui valet asja vaid matsutaks;
mul laadiaks auguga rusikas
igal käel energiat nagu mustikas
jah, naisi Eestis väheks ei jää
nende ilu uhke ja hää;
mehe iha on relvana võimas
käed ei püsi paigal, kui kiimas
nüüd hõisata nagu härg
sest iga hetk saab olema märg;
oma türa hõõrun vinna
nagu haavelpüssi, sihin sinna
kus ohvris oma saaki näen
talle selja taha lä'en;
n .....
Peidan valu 12
Ohkan, mil paadiga olen merel
meie seas vaeseid ja rikkaid
kellega peagi ranna veerel
näen ilma põlemata majakaid;
suvi on kaunis, endiselt taevas Päike
pidanud avaral vetel seikluse
aga heaolu on väike
see - eest ajan ette naeratuse;
kuna niipea oleme tagasi sadamas
ja lehvitame, seljas päästevestid
rannavalve meid oli ära toomas
lippudel punased ristid;
intervijuu peagi annan
kuidas meie kruiis läks
sisimas valu kannan
sest tegelikult otsas jaks;
Päike paistis ja ilm oli soe
võtsime pitsi viina me kõik
ja kuna joomisel piir ie loe
peagi kotnud laeva hõ .....
Ei ole lihtsalt hommik metsas
See pole komöödia
kuidas on legaalne ahnus
vaid üks tragöödia
teha mida tahetakse on miinus;
haruldased liigid ohu all
kõik taimed, putukad ja ihust/luust
läheb sae alla see vall
kõik, mis on tehtud puust;
mitu aastat on muret murtud
mida tähendab metsandus
pidevalt lageraiega tegeletud
RMK'l omaenda tähendus;
pesitsusrahu ei loe ärile
kes kurat juhib metsamajandus?
saadetakse reeglid karile
nüüd lekib sellest suur etendus;
oma loodust ma kellegile ei usalda
ega ka kunagi müüma hakka
kes keskkonda rahast ei eralda
sellele annan ise saega takka;
iga .....
Suveromantika
Suveromantika on lõpmata palavais päevis,
suveromantika on valgetes lühikstes öödes.
Suveromantika on see, mida südames kannan,
suveromantika on rõõm, mida teisega jagan.
Suveromantika on vihmas, mis mõnikord kallab,
suveromantika on hommik, kaste ja hallad.
Suveromantika on pilvitu, sinine taevas,
suveromantika on lilled, mis õitsevad aasal.
Suveromantikat olen alati tunda ma tahtnud,
suveromantikat, mis külma talve ei mahtund.
Suveromantika on mu hinges ja heliseb nüüd,
suveromantikat on täis kõik päevad ja ööd.
Stalinile kooki moosiga
Hüppasin ajamasinasse
sini - must - valge lipuga
et tungida võõra maasse
tegemist kurja naaberriigiga;
kus oma kodukohas on mees
nimega Jossif Stalin
ja kui seisan ta ees
ta tapmiseks moodust valin;
käised üleval, torman rünnakule
annan diktaatorile kooki moosiga
Eesti tervitused rahuga ei tule
et tappa see igavene siga;
oma lõikamata küüntega
raseerin ta vuntsid maha
pole ta enam mingi tegija, ega?
nüüd pööran ümber, et anda taha;
kannaga annan ka ribidesse
ütlen, sellega pole nalja
kui sai mult rusikaga persse
nii et eesnääre suust lendas välj .....
Teekond
See ettearvamatu tee,
mida mööda ma kõnnin
on hämar ja tormiline.
Silmapiiril ainult kummituslikud varjud,
mis mind spiraali tõmbavad.
Võtavad minult energiat
enne kui minunigi jõuavad.
Seljataga armastatud õudused,
mis mulle järgi jooksevad.
Pole ainsatki kõrvalteed,
kuhu põigata peitu ning
oma elu eest joosta.
Sellest tsüklist pole pääsu,
lõpetan oma lõputu jooksu,
langetan käed ja annan alla.
Hüljatu haav
Nii palju tegemisi, et vaid öösiti saan tegeleda hingega
koidukumas
Ma olen jätnud oma hinge üksinda, üksikule saarele
Üksindusse, milleks?
Selle jaoks, et ta oma kurbuse ookeani nutaks kellegi teise patjadel
et ta tunneks, et tema jaoks ei ole ruumi,
et teda ei võeta omaks,
aga ometi, teda võetakse
Ja olgu siis Uus Kuu või Vana....
Ma ikka annan alla ja keskendun iseendaks saamisele
ja varastan tunde
ööde arvelt
Minu jaoks on kõik arved ühese laenguga
miinuses
passiivne tulu,
mida kasseerin alles aastate pärast
Ma olen alati öelnud, et ma olen pigem s .....
Puhvet 24/7
Iga kord pealinna
teel või tagasi sealt
on kena koht, kuhu minna
see kunagi ei lahku kohalt;
märjamaal vallas puhvet
see 24/7 ärkvel
täidab tervet kõhtu
kevadel, suvel, sügisel ja talvel;
annan oma au ja kiituse
kohale, mida mäletan väiksena
see proua annab hea soorituse
alati puhvetis meister kokana;
praadi, burgerit ja eri jooke
saan endiselt valida omale teed
pakutakse šokolaadi ja kooke
puhvet 24/7 - meile kallis oled
Vihmane öö
jalutan
vihmasel ööl
keset betoonlinna pimedas
kive vihaselt löön
hinge valutan
ma ei tea miks
süda vihaselt lööb
ma ei tea kuhu lähen,
ent sealt uuesti alustan
näen vaeva ja töötan
riskin ja panustan
kannan halli massi taaka
mida raske on kanda
egoist nagu olen
raske alla on anda
Mis saatus siis täna arvab,
kas on peksta või paitust vaja?
Inimene kui ettur sel laual,
kas leiab ta selle raja,
mis välja viiks südamevalust,
päästaks elust, kus värvid kõik hallid.
Kes koristaks nõrgad jalust,
puhuks puhtaks me hingele kallid?
Saatus käib ja painab ja painab
katki kraabitud minu peod,
pole jaksu, võid peksta sa aina,
annan alla, sa silmus vaid seo!
Sulle
Leidnud oma tee, leidnud oma kursi,
Peitnud oma ideed, varjanud pulssi,
mis saabuvad siis kui end üks kõigiga tundsin,
kuid tuul viis iga pettekujutelma, ei tea mida teha,
ei pea õigeks üht ega teist, kuid midagi ei keeland,
hoiatan vaid, et igal teol tagajärg, et sa, teaks ka,
sind oli hoiatatud, südame tuksel mille looja andnud,
soe teie kõigi vastu, kui ainult, ei aja välja vahtu,
sogaseks ajamas selget vett, oodates, antud veel üks hetk,
mis veste on teind, et äratada neid, kes eraldand ennast..meist,
Ei leia ma mida otsind sa, ei saa teda sulle ka siis ulatada,
muutm .....
Homme, sest täna ei viitsi, nii viisi, jäidki viisid, laiskuse taha kinni, Tundmata piiri, undamas mis viibib,
kuulmata miskit, miski, mis hinge kriipind, annan ta sulle, mu truu meel, suhtleb, et sa kuuleks,
Kuigi nii see kahjuks pole, nii mu ausus loomes, jääb tooreks, laiskuses, et ehk kuulad mind homme,
Mind nõnda ükskõikselt kohtled, oleksid lihunik kui oleksid tohter, juu see on tänapäeval moodne,
et kõik vastuseid teavad, a küsimuste küsimisel kinni jookseb, Mis on Õige? Mida sa mõtled?
Näen tõkket, mille taga laiiumas mõõde, hõikan- üle piiride mine; sõber, m .....
Kolmteist täiskuud ja üheksa sammu
Kolmteist täiskuud ja üheksa sammu,
Päikese rammul, käimas su kannul,
Teadmised taevasse vaadates saanud,
Massi hüpnoos igavesel retkel ei saatnud,
Reaalsusest ja tegelikkusest saanud saatus,
Kui tehti mida õigeks peeti, mitte mida tahtnud,
Häält kostumas seest tasaselt kuulatan,
Kriban värssi ja ta sulle puhtana ulatan,
Midagi muutmata, Minasid tundmata,
Nähes Midagi Enamat kõige tuumana,
Midagi Elavat, vaatamas meid ja Ta kurvastab,
Nii palju valesid, Nõnda palju endale te lubamas,
Kui su silmad näeksid sama mida mina; sa kurvastaks,
kuid nüüd tead, mida ei saa j .....
Avaral Tuksel
Adrenaliin, lõua liin, kaua-kaua kisasin siin,
oletamata, alati annan talle tappa, takka,
mingit tunnet mis ei haava, ei kulge ei tule kaasa,
ei munne ei mingit paska, midagi pole karta,
kui populatsiooni lasen sikutada alla,
kuldse miljardini, tegi hiigel diili, kuningas kogu mu liigil,
reptiili külmaverelisuse piirid, plaan paigas, suurel pildil,
Lõppude liidriks Billi, hoia enam tagasi miski, pole kitsi,
väravad lööb lahti karistama nurjatuid hingi, klammerdumas,
hoidmas väärtusetust kinni, määrused tehtud, et tõmmata tillist,
ninapidi veetult, iga rida vaid petnud, isa .....