Sõnale arm leiti 3423 luuletust
Sa mu arm
Mul suurest õnnest puudu veel üks samm,
sest täna näen Sind kallis,
Sa mu arm.
Tänane öö mul lühikeseks jäi,
sest ootusuimast pea mul ringi käis.
Ja kohvitasse kaks mul laua peal,
must kohvi auras äsja seal,
süda rinnus tuksuma lõi kõvasti,..
Tean, mu arm, et tunned sama, mida tunnen minagi.
Mul suurest õnnest puudu veel üks samm,
sest täna näen Sind kallis, Sa mu arm.
Mu isamaa on minu arm
Mu isamaa on minu arm,
kel südant andnud ma,
sull' laulan ma, mu ülem õnn,
me õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilled õitsevad,
mu isamaa!
Riia, mu arm
Kolletab lepp
ning tuul on heit-
lik, keerleb prügimäel.
Lagunend trepp.
Valendav kleit.
"Tüdruk, on sügis käes."
Revolutsioon.
On Läti ning
Liivimaa pealinn see.
Prostitutsioon
ja pätid ning
siiski on hea linn see.
Varisend krohv.
Okupatsioon
üdini on mu sees.
Portvein ja kohv.
Kohvikus joon.
Sillerdav klaas on ees.
Helendab sall.
Kohtuvad suud.
Suus on ent nutumaik.
Taevas on hall.
Raagus on puud.
Siiski üks helge paik.
Lahkun ma, kurgus nutt.
Sinna, kus tee varjutab uduloor,
jääb Riia mu arm.
Pudelipõhja arm
Pudelipõhjast kas leida võib armu,
kas unustada aitab see mineviku valu,
kas ma peituda võin joobuse varju,
kui reaalsust ma lihtsalt enam ei talu?
Kas süstides veeni vaid arutust,
aitab leida mu südamel rahu,
kas tundma pean igavest kannatust,
või aitab ka see kui Jumalat palun?
Kui süüdata sigaret veristel huultel,
kas rahustab see tormi mu sees,
või kandub see edasi neil tormistel tuultel
ja seguneb lõpuks taas pisaravees?
Kas mu veres veel voolabki armastust,
Või vaen ja viha vaid peitub mu sees,
kas tunda korda saan veel piiritut vabadust,
või märkan ma .....
Ma ei ole Su arm - Sa usu, me näeme!
Ma ei ole Su arm -
olen tülinaks kaelas
Tõde on karm
Ei päästa siit paelad
Elu ilu ja üllus
On väljaspool meid
Tunnete küllus
On läind’ oma teid
Siin tundeid on vähe
On valu ja vaev
Kaunis meelest ei lähe
Jään’d ahastav raev..
On hapusid aegu,
On halvemat elu
Kuid praegu on praegu
Ja möödas on melu
Tõstad kui nina –
Siis rohkem Sa näed
Lase silmisse sina
Ja rusikast käed
Veel kalgendab pisar
Ses sinavas silmas
Kuid sära on lisan’d
See ilu siin ilmas
Ei tajugi rõõmu
Kui kurba ei ole
Elust januned sõõmu
See keelatud pole
Kui sellest .....
oh arm-arm
armastuse sõna
kostub nagu mõna
levib nagu hais
või teada-puha pais
armastuse
sõna
on suures osas vale -
et löögiks ette keeraksid
oma teise pale
armastuse kellad
ei vajagi ju kõla
kui su kämblad hellad
ümber minu õla
kui mu kohal sinu
kaitsev varjupuu -
las süda räägib üksi
sest suudlust
voolib suu
Sanya
Mu isamaa on minu arm
Mu isamaa on minu arm,
kel südant andnud ma,
sull' laulan ma, mu ülem õnn,
me õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
ei teda jäta ma,
ja peaksin sada surma ma
seepärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
sa siiski elad südames,
mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm
ja tahan puhata,
su rüppe heidan unele,
mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull' laulavad,
mu põrmust lilled õitsevad,
mu isamaa!
Soovin Sulle head
Ma ei saa Sul lasta minna,
valus elada.
Niiväga hoolin Sust ma,
tuleb lihtsalt elada.
Kui Sa siiski lähed,
hülgad südant head.
Mul nii kahju oleks,
kannatusi tuleks reast.
Sa vaata, kuidas päike Sulle naeratab,
muudab hinge säravaks.
Öösel kuugi valgustab Su koduväravat,
ikka soovin Sulle kõike paremat!
Armastus õitseb kevadel
Armastus käib kevadega käsikäes,
loodus õitseb täies väes,
päikesekiired maani ulatuvad,
külmad südamed soojenevad,
kuu endas armurõõme kannab,
armunutele kirelusti annab.
Kevadet on täis iga päev,
päikest harva norutamas näed.
Loodus näitab sündimise imet,
kui sa vaid oskad näha ja vaikides kuulata.
Leek minu sees
Lõi korraga leek minus lõkkele
otse mu südame all
ja taevas kuu oli veretav
südame all tunne nii põletav
Ühtäkki õitsele lõid kõik puud
keset külma jaanuarikuud
lilled ärkasid lume seest
vulisema hakkasid kevadveed
Tunne võimas oli südamel
armastusest õhkas rind
elu järgi hing janunes...
armas oled kodumaa pind
