Sõnale arm leiti 3428 luuletust
AEG
AEG
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
ainult mõtted need on minuga.
Ma seisatan keset platsi:
ma olen ainsana üksinda.
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
sügisene vihm mind märjaks on teinud.
Ma jälgin piisku, mis kukuvad maha
ning mõtlen neid mõtteid segaseid.
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
on kevad ning naeratan.
Ma mõtlen nüüd, et oled kusagil olemas.
Ma tahaks su juurde ning kiirustan.
Helge pool
Pööra välja oma sisu -
helgem pool.
Lase peegelduma puhas
arm ja hool:
mitte keegi pole kaitstud oma
kaitse eest -
müüri ehitad vaid väljast,
lõhud seest.
Võta välja oma säsi -
pehmem pool.
Las su teljeks saada tugev,
kore koor:
näita välja, milline sa
sirgund puu -
süda laulab las ja vabalt
naerab suu!
Oota ära oma Kallis -
teine pool.
Ole valmis muinasjutuks,
mille lool
pole algust ega lõppu,
tunne vaid:
ainult temast ja ka
sinust
MAAILM sai.
/Mari*Uri/
Nõid
Poolenisti poolitatult kiikasin su poole
silmanurgast, kui sa minu püüdlusi ei näinud…
Eristusid selgelt ülejäänud kirjust hulgast –
sinu otsinguks ja leiuks aega mul ei läinud.
Märkasin su kohal nagu läbipaistvat krooni –
oled kõrgelt sündinud, vist ise sa ei tea…
Minu ämbliksilmad näevad rohkelt kalliskive,
kuid madalamaks murust ennast tihtilugu pead.
Varjatu on varjamatult tunda kõige ümber,
räägib tõde valjemalt, kui arvatagi võid…
Tänan vaikselt, et sind tundma sain ja et sa minult
teisepoole suuna võtsid. Naiseks sai sul nõid:)
/Mari*U .....
Minu laul
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu mõtted minu suul.
Hanekesel hane jalad,
aol ning ehal oma loit.
Oma tunne igal kehal,
igal vaimul oma toit.
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal…
Mitu haru elupuul!
Igal armul oma sarm,
igal sammul oma king.
Oma värin igal haaval,
igal punktil oma ring…
Igal lapsel oma hing!
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu süda minu suul.
/Mari*Uri/
Miraaž
Vahel ilmub keegi nägu
minu teele minu ette -
keegi, keda ma ei tunne,
tekitades silmapette,
et ma olen armastanud,
olen temast hoolinud,
kogu elu tema teemal
kujukesi voolinud...
Kuigi minust võib ta teha
mitu-setu laulusalmi –
rohkem peale seda ühte
minu sulest küll ei valmi.
Kogemata, lugemata
tuleb alla neelata
pisarad, mis tah'vad silmist
vaikselt välja voolata.
Keeldudega, käskudega
õiget teed ei juhata,
lembuseta embuseta
ei saa rinnal puhata...
Arm ei ole miski, mida
tühja kaevu raisata,
taevalaotusesse lihtsalt
olematuks paisata.
/Mari*U .....
Suur armastus
Ühel hommikul ärkad –
ja märkad,
et sinu suur armastus on otsa saanud…
Aga selle asemel
on tärganud veel suurem armastus
nende vastu,
kes on kohal küsimata,
kes ei võimutse, ei nõua,
ei õigusta,
ei meelita, ei mangu,
ei põe,
ei poe,
vaid kõnnivad kikivarvul
ja teevad, mis tarvis
nagu päikesekiir,
mis piilub aknasse
ühel hommikul, kui ärkad –
ja märkad…
/Mari*Uri/
Valge laev
Vahel mõtlen valgest laevast,
sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
...
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.
Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.
Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.
...
Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks.
Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi -
nägin teda un .....
Nutan
Miks ma nutan?
Mu mees pole ju sultan.
Nutan, kuna elu tundub karm,
millest ei saa üle, sellest jääb arm.
Nutan vahetpidamata
nagu oleks sõna pidamata.
Olen nii nõrk
ja kurgus maitse mõrk.
Tahan nutta ja ainult nutta
ning mõned talluda kõvasti mutta.
Nemad on süüdi, kui nutan
ja täbaratesse olukordadesse satun.
Kõik arvavad, et kõik on korras,
kuid tegelikult on minu mured juba Norras.
Probleemne elu teeb mu haigeks
ja viib võib olla nii kaugele, et muutun kangeks.
Ema süda
Üks paigake siin ilmas on
kus varjul truudus, arm ja õnn.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl
Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn nii kindel, muutmata!
Ta sinu rõõmust rõõmu näeb
su õnnetusest osa saab.
täita armastusega kosmos
mis on minu arm
võrreldes tähtede
põlemisega valguse
tulemisega läbi jäise
pimeda kosmose
Päikeselt siia
ometi kordi lähemal
helduselt mis saada
võib endalegi piinaks
täita armastusega kosmos
mis oleks suurem sellest
mida teha võiks inimene
loomise jätkamise nimel
ülal vähem oleks külm
ja pime
Armastuses pulbitseb elu
Su silmist sügavat armastust näen
ja Su käed, mis põimunud on kui liaanid
mu kaela ümber lahtilaskmata.
Su kuumade huulte puudutus,
mis kui tuli põletab ja süda hõõgub
leeklambina mu sees.
Su hellas sosinas, mis kõrvu paitab
on päikesesooja sees..
Ja see sosin, mis kui merelaine rannale loksub,
mu südameni rajab teed.
See armastus võiks õitseda kogu aja,
hoida armastust kui kallimat
oma embuses,
sest armastusega püsib elu rajal,
ta elu tugevaim külg on veel.
Ema ja laps
Sinu tütar Sinu järgi
elus oma sammud seab,
igal hetkel Sind ta jälgib -
ema ikka kõike teab.
Nõnda tütrest kasvab naine,
meeles õpetused kõik,
mitte ainult sõnast, vaid veel
käitumisest iga lõik.
Sinu pojast kasvab mees,
ema hool nii hea,
ära hoia vati sees,
nõnda poeg siis teab,
kuidas väärtustada naisi,
olla suurelt hooliv mees,
nähes, kuidas peres hoiti
Sindki armastuse sees.
- Tarmo Selter -
2024
Ma armastasin tartlast
Kui Tammsaare kirjutas "Ma armastan sakslast",
siis mina ütlen, et täna ma armastan tartlast!
Ei sa ei mõista, ma armastan sind ju ka aga täna
täna...ma armastan kõiki...ma armastan kõike!
Sa ei saa aru! Ma pole kõigile! Ma olegi kõik!
Peegeldus sinust ja temast ja neist kõigist!
Aga sina ei saa aru, sina tahad ühte ja tõelist,
Sa tahad olla Päike, kõik või ei midagi!
Minu süda ja hing kuuluvad aga kõigile!
Aga sina ei saa aru...
Mine siis üle betoonsilla ja vaata kõrgelt mu poole kui Kuu,
Kas nüüd tunned kuidas on olla mina?
Kas kõik pole mitte kaunis?
.....
Ema südames
Ema, Sinu päev on täna,
päev, mil rohkem rõõmu tunda võid.
Ema, Sinu ümber täna päike särab,
lilled õisi avavad,
tuuled soojad linde lõunast toovad,
Sinu südamesse hõiskama.
Kogu ilu ja armastus on täna Sinu päralt,
eemal oled nukrast hingekärast.
Ema, Su põsil pisarad on kui kristallid,
neis õnnehelk on sees.
Kui vaid saaks, kõik pisarad korjaksin ma kokku
ja neist pärlikee Sul teeks.
Ema, Sinu päev on täna,
õnne täis ja päikesesära.
Sooviksin, et seda sära
ei võtaks keegi Sinu silmist ära.
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Ema
Ema, oh emake Sa,
Sa oled ja kõike tead,
Sinult õppides oleme ise
sama tublid ja imelised.
Ema, oh emake Sa,
Sinu raskuseid kõiki ei tea,
kuid õpime koos läbi elu,
meie raskuste, rõõmude, valu.
Ema, oh emake hea,
kui elus kord vanemaks saad,
tea, siis hoian Sind mina
nagu alati hoidsid mind Sina.
- Tarmo Selter -
2024