Sõnale arm leiti 3920 luuletust
eks
pool päeva pingutad
siis oled
nagu laip
ei liigu emm ei enn
ei pee ei pea
va raip
ei koti seks
ei peks
ei kaine ega
parm
oh kunas aitaks
mälu-multipleks
eks
siis alles juhtuks
hirm ja vast
ka arm
siis vedeleda saaks ka
ratastoolis
ei istuks iial
koolis
ega roolis
siis alles tuleks meelde
vana uni
et elama
peab
surma tulekuni
Sanya
Head soovid
Kuidas hoida hingamas
longu läinud taime?
Kuidas käima tõmmata
ära väsind vaime?
Kuidas anda, mis sul on,
ilma kaotamata?
Kuidas armu kinkida
valu paotamata?
Hoian õhus soovid head,
uued ja ka vanad –
need, mida juba ammu tead
ja noored – jah, needsamad,
mida oled isegi
omaette mõelnud,
aga pole juhtumisi
valjult välja öelnud.
HEAD UUT AASTAT!!!
/Mari Uri/
Suvi ja sügis. Nüüd talv.
Vaata, sügis, kui saabub taas talv,
Siis meenutan sumedaid õhtuid,
mil udus ma teeradu leidsin.
Olen ärevil, kui neid sealt siis otsin
oh, ei – ma pole õnnetu,
et need hoolega lumme sa peitsid.
Kui mõnda siiski ma märkama peaks, siis
Annan sul kindlasti teada.
Ja kui siis veel eriti hästi meil veaks,
Sulle külla end jälle sean ma.
Vaata, sügis, ehkki talv mulle nüüd väga meeldib,
Ei unusta iial su ilu.
Olid sina ju see, kes mind suvestki trööstis
ja võlgnen sul ilmatu tänu!
üks kord veel
kas ma talun kuulatada
kuidas pisar nutab
kuidas naer su üle naerab
võim see ümbert võtab
virin veereb varrukast
nii üles kääritav
keelelt kallub mis ei ole
pähe määritav
kas ma talun tunnetada
kus on peidus arm
kuidas hajus silmist lust
et kappi kadus tarm
kas ma suudan üks kord veel
hoida kõrgel lippu
rebituna tuulte käes mis
jäänud lonti tippu
kas ma talun
üks kord veel
öelda sulle et
põhjuseks ei ole minu
võtmata tablett
kas ma võiksin üks kord veel
peale kõige muu
vaid magustoidu maitsetega
sulgeda su suu
Sanya
Tule, suvi!
Põleb tuli, põleb tuli -
levib nagu kulutuli:
poeb su tukka, mõttelakka,
kuhu peitsid, olles vakka...
Südamed on leekides.
Põleb tuli, põleb tuli -
levib nagu kulutuli:
rebib vihikutest lehed,
murrab maha kanged mehed...
Südamed on leekides.
Põleb tuli, põleb tuli -
hiilib nagu suurim suli:
enda nimel teeb kõik tööd,
röövib päevad, täidab ööd...
Südamed on leekides.
Põleb tuli, põleb tuli,
ootamatult lambist tuli:
tahab olla sinu sees,
ole naine sa või mees...
Südamed on leekides.
Põleb tuli, põleb tuli -
kas see ongi laulutuli,
kas see on .....
Lihtsalt kuula
Kuula hääli
Mis ümber sul kostuvad
Meenuta mälestusi
Mis vähehaaval kustuvad
Mõista unistusi
Mis sügaval sinus elavad
Takista mõtteid
Mis rõõmu sinust neelavad
Väärtusta neid
Kes alati sinust hoolivad
Hinda neid
Kes mustast päikese voolivad
Ära kunagi loobi
Nendest mälestusi tulle
Meenuta neid
Kes kallid on sulle
peegel
ennustan tulevikku su silmadest
peegel
ei armu sa kunagi
aga ei põle ka tules ega upu vees
pisaraist rääkimata
hinge leppimine
võib kaua aega võtta
enne küll pudised liivaks kui vormud
kiviks klaasjaks
mis tahub ja talub
talub ja tahub
täiskuuööl neljapäevasel
mil su tütarvõrs näitab näpuga kuule
lausudes tead - see on tegelikult must auk
libainimeseks muutud
ja igavesti
nooreks
armastad elu
nii palju kui võimalik
nii vähe kui vajalik
nii palju et pidulik
nii tasa et salalik
Sanya
AEG
AEG
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
ainult mõtted need on minuga.
Ma seisatan keset platsi:
ma olen ainsana üksinda.
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
sügisene vihm mind märjaks on teinud.
Ma jälgin piisku, mis kukuvad maha
ning mõtlen neid mõtteid segaseid.
Ma liigun üksinda Tallinna tänaval,
on kevad ning naeratan.
Ma mõtlen nüüd, et oled kusagil olemas.
Ma tahaks su juurde ning kiirustan.
Helge pool
Pööra välja oma sisu -
helgem pool.
Lase peegelduma puhas
arm ja hool:
mitte keegi pole kaitstud oma
kaitse eest -
müüri ehitad vaid väljast,
lõhud seest.
Võta välja oma säsi -
pehmem pool.
Las su teljeks saada tugev,
kore koor:
näita välja, milline sa
sirgund puu -
süda laulab las ja vabalt
naerab suu!
Oota ära oma Kallis -
teine pool.
Ole valmis muinasjutuks,
mille lool
pole algust ega lõppu,
tunne vaid:
ainult temast ja ka
sinust
MAAILM sai.
/Mari*Uri/
Nõid
Poolenisti poolitatult kiikasin su poole
silmanurgast, kui sa minu püüdlusi ei näinud…
Eristusid selgelt ülejäänud kirjust hulgast –
sinu otsinguks ja leiuks aega mul ei läinud.
Märkasin su kohal nagu läbipaistvat krooni –
oled kõrgelt sündinud, vist ise sa ei tea…
Minu ämbliksilmad näevad rohkelt kalliskive,
kuid madalamaks murust ennast tihtilugu pead.
Varjatu on varjamatult tunda kõige ümber,
räägib tõde valjemalt, kui arvatagi võid…
Tänan vaikselt, et sind tundma sain ja et sa minult
teisepoole suuna võtsid. Naiseks sai sul nõid:)
/Mari*U .....
Minu laul
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu mõtted minu suul.
Hanekesel hane jalad,
aol ning ehal oma loit.
Oma tunne igal kehal,
igal vaimul oma toit.
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal…
Mitu haru elupuul!
Igal armul oma sarm,
igal sammul oma king.
Oma värin igal haaval,
igal punktil oma ring…
Igal lapsel oma hing!
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu süda minu suul.
/Mari*Uri/
Miraaž
Vahel ilmub keegi nägu
minu teele minu ette -
keegi, keda ma ei tunne,
tekitades silmapette,
et ma olen armastanud,
olen temast hoolinud,
kogu elu tema teemal
kujukesi voolinud...
Kuigi minust võib ta teha
mitu-setu laulusalmi –
rohkem peale seda ühte
minu sulest küll ei valmi.
Kogemata, lugemata
tuleb alla neelata
pisarad, mis tah'vad silmist
vaikselt välja voolata.
Keeldudega, käskudega
õiget teed ei juhata,
lembuseta embuseta
ei saa rinnal puhata...
Arm ei ole miski, mida
tühja kaevu raisata,
taevalaotusesse lihtsalt
olematuks paisata.
/Mari*U .....
Suur armastus
Ühel hommikul ärkad –
ja märkad,
et sinu suur armastus on otsa saanud…
Aga selle asemel
on tärganud veel suurem armastus
nende vastu,
kes on kohal küsimata,
kes ei võimutse, ei nõua,
ei õigusta,
ei meelita, ei mangu,
ei põe,
ei poe,
vaid kõnnivad kikivarvul
ja teevad, mis tarvis
nagu päikesekiir,
mis piilub aknasse
ühel hommikul, kui ärkad –
ja märkad…
/Mari*Uri/
Valge laev
Vahel mõtlen valgest laevast,
sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
...
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.
Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.
Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.
...
Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks.
Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi -
nägin teda un .....
Nutan
Miks ma nutan?
Mu mees pole ju sultan.
Nutan, kuna elu tundub karm,
millest ei saa üle, sellest jääb arm.
Nutan vahetpidamata
nagu oleks sõna pidamata.
Olen nii nõrk
ja kurgus maitse mõrk.
Tahan nutta ja ainult nutta
ning mõned talluda kõvasti mutta.
Nemad on süüdi, kui nutan
ja täbaratesse olukordadesse satun.
Kõik arvavad, et kõik on korras,
kuid tegelikult on minu mured juba Norras.
Probleemne elu teeb mu haigeks
ja viib võib olla nii kaugele, et muutun kangeks.