Sõnale armas leiti 2879 luuletust (parimad)
Kevad looduse keskel
Üha soojemalt näitab ennast päike,
iga päikesekiir annab loodusele oma läike ,
pajupõsal tibukesed väiksed,
pungad puul lehtivad vaikselt.
sini-sinine on taevas,
niidud, aasad rohelust on täis,
liblikate lend on nii õrn ja nii armas,
lilled kevadtuules noogutavad päid.
Linnulaulust kogu loodus kajab,
pesas linnupojukene ema vajab,
ojakene singa-vonga oma teed rajab,
iga süda vaikust, rahu vajab.
Küll on tore
Küll on tore,
et suvi veel kestab,
sellest iga loodusemärk vestab.
Päike suvesooja kallab,
ööd on valged, sumedad,
linde pole näinud veel
lõuna poole minemas.
Lilled iluga edvistavad aasal,
meelitavad liblikaid õiele.
Meelde tuleb mul suveõhtu,
kus palusid mind Sa tantsule.
Terve öö me keerlesime
suvesoojas öös
ja taevatähti lugesime,
me polnudki võõrad ses öös.
Küll on tore,
et suvi veel kestab,
sellest iga loodusemärk vestab
Naine kui kevadlill
Naine kui kevadlill õitseb,
kui teda puudutanud on soe päikesekiir,
siis süda järjest avanema hakkab,
särama lööb terve ilm.
Naise huuled magusad kui maasikad,
kui suudled neid,
siis liblikad kõhus lendlevad-,
Naised on nii armsad ja edevad.
Mehed õrnust üles näitavad,
naisi armastavad ja hoiavad,
neil' akna all serenaadi laulavad
ja õhusuudlusi saadavad.
EMALE
Ma nukkudega aru pean,
mis emale teeks meelehead,
mis talle sära silma tooks
ja terveks päevaks tuju looks.
Kuid nukud ei tea miskit kosta.
Nad soovitavad kommi osta.
Kuid minu jaoks liig lihtne see –
komm alati ei imet tee.
Ma hoopis luuletuse loen
ja siis veel talle kaissu poen.
Ma talle kõrva sosistan,
et: sind ma väga armastan…
Just nii teen päeva rõõmsaks emal
ja näen, et särab silm nüüd temal.
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Sinu haual ma enam ei nuta,
voolab kõrvadest sooja verd.
Valgeid roose kaasa ei võta,
vaatan igatsedes punast merd.
Sinu nime sealsamas pühin ma huulilt,
isegi, kui armastasin sind kuuni.
Valged roosid tõmbunud punasteks ent sellest ma ei hooli,
sest meie meri ongi mõeldud seda tooni.
KAOTUS
LUIGED ON LENNANUD ÄRA
LEHESAHIN MU JALGADE ALL
TAAMAL PUNETAB PÄIKESEVÄRAV
KUID MAAILM TUNDUB NII HALL
ISTUN PINGILE OOTAMA IMET
MÕTTED KEERLEVAD MÖÖDUNU SEES
VAID SOSINAL ÜTLEN SU NIME
TUUL PILLUTAB LEHTI MU EES
SULEN SILMAD JA OOTAN SIND ÜHA
HETKEKS TUNNEN SU SUUDLUSE MAIKU
AEG SESKUB - NII HABRAS, NII PÜHA
KURB IGATSUS HINGES MUL KAIKUB
MINNA RASKEMGI VEEL ON KUI TULLA
TUHAURN MINU PIHKUDE VAHEL
LUMELIBLIKAD KATNUD ON MULLA
SUUR ARMASTUS KATKES MEIL KAHEL
Eesti pidupäev
Täna soojalt päike särab,
mahe tuul põski silitab,
silmanurgast väike pisar
alla veereda üritab.
Kurb mu süda, tunnen seda,
kuigi täna rõõmu päev.
Mõte ei saa unustada seda,
millist kannatust tõid okupandi väed.
Lasen siiski endas laulud valla,
rõõmutunde südame.
Täna tähistame päeva,..
Võidupäeva-mõtelge!
Sestap päikenegi taevas,
naerab ühes meiega,
kurvast pisarast rõõmupisar on saamas...
Ela ja õitse, armas Eesti,
Eestimaa!