Sõnale armas leiti 2893 luuletust (uued)
Armastuses pulbitseb elu
Su silmist sügavat armastust näen
ja Su käed, mis põimunud on kui liaanid
mu kaela ümber lahtilaskmata.
Su kuumade huulte puudutus,
mis kui tuli põletab ja süda hõõgub
leeklambina mu sees.
Su hellas sosinas, mis kõrvu paitab
on päikesesooja sees..
Ja see sosin, mis kui merelaine rannale loksub,
mu südameni rajab teed.
See armastus võiks õitseda kogu aja,
hoida armastust kui kallimat
oma embuses,
sest armastusega püsib elu rajal,
ta elu tugevaim külg on veel.
Ema ja laps
Sinu tütar Sinu järgi
elus oma sammud seab,
igal hetkel Sind ta jälgib -
ema ikka kõike teab.
Nõnda tütrest kasvab naine,
meeles õpetused kõik,
mitte ainult sõnast, vaid veel
käitumisest iga lõik.
Sinu pojast kasvab mees,
ema hool nii hea,
ära hoia vati sees,
nõnda poeg siis teab,
kuidas väärtustada naisi,
olla suurelt hooliv mees,
nähes, kuidas peres hoiti
Sindki armastuse sees.
- Tarmo Selter -
2024
Ma armastasin tartlast
Kui Tammsaare kirjutas "Ma armastan sakslast",
siis mina ütlen, et täna ma armastan tartlast!
Ei sa ei mõista, ma armastan sind ju ka aga täna
täna...ma armastan kõiki...ma armastan kõike!
Sa ei saa aru! Ma pole kõigile! Ma olegi kõik!
Peegeldus sinust ja temast ja neist kõigist!
Aga sina ei saa aru, sina tahad ühte ja tõelist,
Sa tahad olla Päike, kõik või ei midagi!
Minu süda ja hing kuuluvad aga kõigile!
Aga sina ei saa aru...
Mine siis üle betoonsilla ja vaata kõrgelt mu poole kui Kuu,
Kas nüüd tunned kuidas on olla mina?
Kas kõik pole mitte kaunis?
.....
Ema südames
Ema, Sinu päev on täna,
päev, mil rohkem rõõmu tunda võid.
Ema, Sinu ümber täna päike särab,
lilled õisi avavad,
tuuled soojad linde lõunast toovad,
Sinu südamesse hõiskama.
Kogu ilu ja armastus on täna Sinu päralt,
eemal oled nukrast hingekärast.
Ema, Su põsil pisarad on kui kristallid,
neis õnnehelk on sees.
Kui vaid saaks, kõik pisarad korjaksin ma kokku
ja neist pärlikee Sul teeks.
Ema, Sinu päev on täna,
õnne täis ja päikesesära.
Sooviksin, et seda sära
ei võtaks keegi Sinu silmist ära.
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Ema
Ema, oh emake Sa,
Sa oled ja kõike tead,
Sinult õppides oleme ise
sama tublid ja imelised.
Ema, oh emake Sa,
Sinu raskuseid kõiki ei tea,
kuid õpime koos läbi elu,
meie raskuste, rõõmude, valu.
Ema, oh emake hea,
kui elus kord vanemaks saad,
tea, siis hoian Sind mina
nagu alati hoidsid mind Sina.
- Tarmo Selter -
2024
Aprillinali
Nagu ikka, plirts ja plärts
kadus selja taha märts,
aprillikuu see tegi nalja,
lumehanged tõigi välja,
hoolimata kevadest,
rohelusest, päikesest.
Kuid on vanasõna see -
jüriööl on külmund tee,
siis ei miskit teha saa,
juunikuuni külmetab.
kuid kui praegu lumi maas,
on palju parem viljasaak.
Siiski ootame me veel,
endal kevad südames,
küll see lumi sulab ära,
veidi kannata veel täna.
- Tarmo Selter -
2024
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....
Keel
Matemaatika on looduse keel.
Kõike mida sa näed, saab mõista või kirjeldada numbrite abil.
Kui sa kirjutad numbreid või süsteeme - tekivad valemid.
Valemid on kõikjal universumis.
Kes andis meile elu?
Naha, keha, vere?
Kus tekkis universum?
Egiptuse püramiidid?
Sõda ja armastus?
Mõtted meie peas?
Et öelda asju mis meelel?
Et karjuda välja emotsioone ja tundeid?
Kuidas me peame seda kasutama?
Kes andis selle teele?
Kes lõi keele?
Miks?
Palju tänu olen võlgu Sulle, mu kullake, mu emake!
Ema, olen Sulle palju tänu võlgu,
kogu hoole ja armastuse eest.
Ema, mul siiamaani meeles mõlgub lauluke,
mida õrnal häälel laulsid minule,
kui mul peale ei tulnud uneke
või viril olin natuke.
Su südamesoojusel kasvasin kui lilleke,
sirgusin rõõmuks sinule,
armastust koos jagame.
Nüüd mul endal beebike,
suu ümber nutuvõruke.
Beebi kullast kallim on minule,
koos kõik õnnelikud oleme.
Sinu silmad
Su silmad on merekarva hallid,
Sa vist väga armastad merd.
Su pilk nii kauge,
neis sügav on vaade,
Sinu silmadesse vahest uppudagi võib.
Sinu silmad räägivad nii palju,
Sinu süda tuksleb
kui merelaine sees.
Ja armastust on palju,
Sinu pisarates peegelduvad need.
EMA
Ei ole ilmas ilusamat sõna
kui on EMA
Ei ole ilmas säravamaid silmi
kui on EMAL
Ei ole ilmas õrnemat häält
kui on EMAL
Ei ole ilmas pehmemat südant
kui on EMAL
EMA armastab
EMA andestab
EMA rõõmustab ja kurvastab
EMA õpetab ja kasvatab
EMA süda valutab ja kannatab
Ema väärib tähesära
väärib kuldset päikest. kuud
EMA armastust täis on süda
armastust voolab kogu aja
EMAGA rõõmupäevi on rohkem
EMAGA elu on palju uhkem
Minu väike nurgake
Mul on üks väike nurgake,
kust panen oma mõtted liikvele.
Seal nurgas on üks lauake,
laual kohvitassike.
Laual lamp kui päike ere,
valgust annab mõtetele.
Paber tühi on mu ees,
mõtteid palju pea sees.
See nurgake on mu mõtete tuba,
seal kurvastada ja rõõmustada end luban.
Mu kaaslaseks on valge paber,
kuhu kõik mõtted kirja panen.
Armastan seda nurgakest ,
rõõmustan ja kurvastan südamest.
Nurka peitu ma ei poe,
nurgakeses on hingel hea ja soe.