Sõnale armasta leiti 763 luuletust
Tule kallim!
Tule kallim,
lähme koos kuldset sügist nautima!
Võtame seda päeva kui viimast,
venitame kuldset sügispäeva pikemaks.
Pakun välja käidud teed ja metsarajad,
kus varjul ammused ajad.
Kuulama ja otsima käo kukkumise kaja,
mis nüüdki õrnalt kõrvus kajab.
Tule kallim, veel ei ole hilja
tuju uueks luua ja ka kõigest hingest hüüda:
"Ilus oled,
armastame sind kuldne sügis!"
Hinge igatsus sügisest kevadeni
Sa kui rändlind,
minuga hüvasti jätsid sel sügisel.
Sa ju iial ei unusta mind,
mina Sind.
Sa kui rändlind,
tuled tagasi kaunil kevadel,
kui puud on pungades
ja õitsele puhkevad kõik armastavad südamed.
Sa ju igatsed mind,
mina Sind....
Raev
See oli kord kui kuulsin Sinu naeru,
See sama kord Sul sära silmades.
See oli kord kui hirm mind hoidis vaevu,
See sama kord mul süda värises.
See oli kord kui laususid mul vaevu,
See sama kord kui vaikis Sinu meel.
See oli kord kui minevik jäi kaevu,
See sama kord kui suudlesin Sind teel.
See oli kord kui harutasin paelu,
See sama kord kui kuumaks kiskus öö.
Ja kuigi tunda sain Su raevu,
Tea, et armastan Sind veel.
Tunnustus
Igaüks meist väärib tunnustust,
olgu ta siis laps või täiskasvanu.
Tunnustus on kui imerohi,
mis paneb hea tunde vohama südame.
Isegi koerale või kassile,
keda armastad ja toidad,
kinkides ühe silituse,
tunnustust neile sa annad.
Kui elus on palju tunnustust,
siis rõõmu meis on rohkem
ja meie endi elu,
oleks tuhat korda uhkem.
ka see kuulub elu juurde
ma ei lausu
olen vanausuliste
jonnakast tõust
mis siis karvane
pole mu lõust
Sind armastada
eesvanemate silmis olnuks
see taevani kisendav
surmapatt
Aadamast kaasa saadud
pärandus
vanaisa pilguga näidanuks
kus asub uks vaid ema
ei lausuks
hing sul on nüüd
roojane must
ta aru saab milline
kaugus me vahel nüüd
laskus miks värisen
sellest kui sügistuules
koltunud haava leht
Palavik***
Nad karjuvad abipalveid,
aga ma enam ei kuule nende sõnu,
mis nendel keelel
Deemonid sünnivad mittemõistmisest,
inimaju, ei viitsi eriti mõelda,
ta võtab kogemuse põhiselt,
nii ka laps, tajub seda, mis emas,
mis isas
ning proovib kuidagi jääda nende kogetu vahele
Tormates aitama tormi,
teadmata, kas on üldse ressurssi olla ise läbipõletatav
ja läbipaistev
küsimus esitatakse abipalveks,
aga vastus tuleb minu energias,
minu kogetust,
seega nagu maag, tõstan ma neid mudast ülesse,
teadmata, et ma ise kannatan tagajärgede tõttu
isegi kui mu sõnad toovad v .....
Sügis
Niiväga armastan ma sügist,
et nutan ja naeran koos temaga.
Vahest tõesti nukrus hinge trügib,
sügis vastab samaga.
Ma siiski ülistan sügist,
missest. et täna kurblik meel.
Sügis käibki kõikjal ringi,
rõõmustab ja kurvastab meelt.
Kui pilvist sajab vihma,
siis on kindel see,
et minu hingeni ta ikka
leiab kuldse tee.
Teadmatus ***
ei tea, kas tänada
kadunud aegade hiilgust
või selgesõnalist korraldust,
mis tookord mulle andsid
ma nägin sinu silmades oma isa peegeldust
see, mida tema kirjeldab on kui moos,
mis podiseb kuumaga tulel
sarnsus, mis tõmbab ligi
hommikud, mis täis õppetunnidesse ruttamist
ma seisatasin uksel ja mõtlesin,
kuidas saaks kord selle ümber pöörata
kas heldida nende tunnete müras
või visata keraleek staadionile
ja vaadata, mis saab kui paotab suu hiireke,
kellel on lõvi tunne
see kõlab nagu muinaslugu
vaadates tagasi, saan aru
mis süttiv leek selle laudlina lee .....
Armas vanaema ja vanaisa
Vanaema, armas vanaema,
Sinu pehmed käed ja naeratus nii soe,
oled kallis mulle, armas vanaema,
Sulle sügisõhtuil ikka kaissu poen.
Vanaisa, armas vanaisa,
Sinu käre sõna, karedamad käed,
oled kallis mulle, armas vanaisa,
Sinuga koos traktoriga sõitma läen'.
Minu vanavanematel hea on olla,
sest me kõik ju armastame neid,
ikka rõõmuga saab jälle külla tulla,
mitte ainult mina, ikka õde ka ja vend.
- Tarmo Selter -
2023
See on ju armastus
Tahaks lõpmata
vaadata tunda
hingata kallimat
ju on see armumine
Ükskord kui armunud
mõistad et päriselt
ongi nii hea
see elamine
Kuid elu teeb haiget
lööd tagasi võitled
mõtled kes vastu
sind valvanud
Alati valvel
ihkad ent enamat
rahu ja vaikust
kindlust ja unustust
Unustaks pilgu
sügavad silmad sinusse
varjamata kahtlemata
on see meeldimine
Sa meeldid
ning vastad korduvalt
et ka ju vaatad
ikka ja uuesti armastad
Sellest saab armastus
kui sekkuda
lihtsalt sekkuda aktiivselt
meeldimisse
Segane seis, unest mõjutatuna
lähme magama
see päev tiksub täis
juba eilseid minuteid
millel pole asu
ja udused silmad
ei näe enam leida valgust
kirjamustale mis paberile asetatud
küünlavalgel ööl
aita mööda saata see öö,
mis võiks olla kui erinevate kurbuste puhang
tormine, ent rahulik
vajalik, ent põletav
nii antidootne kui võimalik
milleks?
on asju, mida keegi ei tea,
see saladuse laegas, mida üks inimhing varjab
hoiab oma südame põuetaskus nagu kuivanud hernetera
lootes, et kellelegi on seesama hernes
kuskil seal samas põetasku hõlmas
tuul vuhiseb mööda ja vankrirattad kan .....
Kurbus hinges pärlendamas... aga see ongi elu....
uus algus, mis terendab
kuskil sosinal
ei tunne enam neid sõnu
ta rõõmust koob tuleviku lõnga
ja nukrameelsuse poetab igaviku kangastelgedele
pole vahet enam eludel või reaalsustel
saad alati uuesti alustada
isegi kui restart nupp on su enda keha ja enda mõistus
tühjendamine, vabanemine
vabaks anda
------
looda ja soovi ning armasta palju
mu kallis kindasoe karvaline kampsun
kes sa istusid mu parima sõbra seljas
istusid läbi vatilume pilvede valguses
kui programmid ja vibratsioonid tegid piirdeid
erinevate aegade vahele
-----
olles olemas
pole sa .....
Sügis kipub hinge tulema
Vaata selle sügise kuldset ilu,
kuula, kuidas puudelt lehed
kõlinal alla langevad,
tunneta selle sügise võlu avatud silmil,
lase südamesse pugeda.
Lase sügis enda südamesse pugeda
ja hinge hella elama,
siis tunned ennastki elavana.
Lase tunnetel lasta end puudutada,
meeleolul kõigutada,
rahul vaiksel suigutada.
Jah, sügis mõtteis on mul juba,
kuigi suve armastan ma väga.
Ju siis tormile kisub meel,
nõnda on tunne sügise eel.
KODU
Armastan ja hoian teda,
kannan oma südames.
Kaitsen kodu, olen valmis
surema ka tema eest.
Ei kodust paika paremat pole
ja ta lõhna armsamat.
Kodu on püha ja kodu on aare,
teda austan sügavalt.
Tuhandeid jälgi võib ilmapeale jätta,
kuid jäljed, mis kodust lähevad
ja koju tulevad, nad jäävad ikka_.
Nad koju tulevad...
Asju katsuda on lõbus
Asju katsuda on lõbus
kes ei nõustu, see ajukääbus
ei tähenda et käsi ühineb kõrgepingega
et jätta hüvasti vereringega;
või siis pista pea ahju
kui elu armas, tead et endast kahju
et käed valesse kohta lähevad
mil keha puudutada kõik tahavad;
väiksed näpud muudkui sügelevad
isegi kasvades, need ilma uurivad
küündida vaja üles ja alla
ikka uudishimu on valla;
meestel/naistel erinevad paugud
kui käsi üle käib, toimuvad ikka paugud
tillu - villu, ja auk karvakasukas
eriti pime koht on kõigil pärakas;
dušši all pole midagi häbeneda
koht kus pakt .....
Päike ja mina
Päikest pole enam palju,
pilverünkad laiuvad,
õhtul ainult päikest tajun
silmapiiril vajumas.
Päikesena särad Sina,
luues hetki säravaid,
nõnda päikseks saada mina
tänu Sinulegi võin.
Päike taevas, unenäos
ja meie oma südames,
ealeski ei ära kao,
on vahel peidus kurbuses.
Ava oma süda neile,
keda hoiad, armastad,
nõnda minagi nüüd võin veel
päikesena särada.
- Tarmo Selter -
2023
nii on
Maarjale
ära armastamast
vaid elu imelist
lakka mis siis päev
enam pähe ei hakka
nagu nooruses vein
kus olid puhtam hapram
kerged olid kogu aeg
tulema nii rõõm kui lein
meid joobnuks tegi
mõnes hetkes vallandund ilu
suvel lauda lakas lõhnav hein
morniks aja pikk vilu vahel
me mõistmatuse kõrge sein
Sinust iial ma saanud
pole kaineks
mis siis oled teisel naiseks
mina mees Sinu tarvis
õhtul süüdatud pole
enam lambis aastaid
aknal leek
Mina Sinu, Sina minu
Minuga Sa oled siin,
naeratus nii õnnelik,
kadumas meil silmapiir,
helgem veel on tulevik.
Kallis, ära enam nuta,
pulmapäeva pisar see
silmadesse ikka jäta
kauneis õnnetunnetes.
Võtan pihku Sinu käe,
Sind ma hoian, armastan,
eilne minevuikuks jääb,
on tulevik koos Sinuga.
Mina Sinu, Sina minu,
koos me vanded anname,
kogu seda rõõmu, ilu,
edasi koos kanname.
- Tarmo Selter -
2023