Sõnale armastan leiti 320 luuletust
Ma armastan sind
Mu silmad on suletud, põsel on pisar.
Huuled on pilukil ja nende vahelt
kuuldub vaid Sinu nime.
Mõtlen vaid sinule, unistan vaid sinust,
elan vaid sinule, mõtteis mõlgub vaid armastus...
Suudlen su pilti, mis lebab laual mu ees.
Surun südame vastu su pilti ja kordan:
Ma armastan Sind!
Anna andeks, et armastan sind
Anna andeks, et Armastan Sind
Andesta, et olid tükike mind
Andesta, sest igatsus jääb
Andesta, kuid mu südamesse jääd
Andesta, et tulin
Andesta, et olin
Vabanda, sest ei suuda olla nagu sõber või tuttav
Andesta, et ei saa unustada nagu Sina
Andesta, sest olen kõigest lihtsalt Mina
Vabanda, et lähen nüüd
Andesta, sest tunnen süüd
Andesta, et üldse olen
Andesta, palun Sind
kui Sa veel vähegi mäletad Mind!
kristel eslas
Lihtsalt Armastus
Kui päikene õhtul läeb looja…
Ja öös kumab kollane kuu…
Tahaks kaissu siis kedagi sooja
Ja kõrva kuhu öelda saaks suu…
See kaua on kibelend keelel….
Tahan väga et kuuleksid mind…
See ammu mul püsinud meelel…
Minu kallis mina armastan sind….
Raev
See oli kord kui kuulsin Sinu naeru,
See sama kord Sul sära silmades.
See oli kord kui hirm mind hoidis vaevu,
See sama kord mul süda värises.
See oli kord kui laususid mul vaevu,
See sama kord kui vaikis Sinu meel.
See oli kord kui minevik jäi kaevu,
See sama kord kui suudlesin Sind teel.
See oli kord kui harutasin paelu,
See sama kord kui kuumaks kiskus öö.
Ja kuigi tunda sain Su raevu,
Tea, et armastan Sind veel.
Ära muretse
Ära muretse mu hinge pärast
see on nagunii täiesti tühi
pigem ole valge linnuna olemas
sest segaduses puudub rahu.
Tunnen end kogu maailmale
võlgu olevat ja taskutes vaid
kuivanud sõnade pudipadi.
On see eneseiroonia
on see saatuse rumal nali?
Kaotajaks ei sünnita
vähesega võib võita
natuke õnne ja natuke
elule ajutiseks rõõmu.
Ära muretse mu hinge pärast
see on valedest tunnetest tühi...
Täht
Siin üksinduses tähti lugeda on aega.
Kui taevapimeduses silmad muud ei näe.
Mu põske paitades Sa oma sooja käega.
Sa oled täht, kes särab päeval, kui ka ööl.
Võin võrrelda Sind öösel täiskuu väega.
Võin silmades Sul näha tormist merd.
Kuid päriselt kui veel Sind näen ma.
Sul lausuksin, et armastan Sind veel.
Mõeldes Sulle
Armastan Su silmi ja armastan Su suud,
koos tähistaevast vaadata ja imetleda kuud.
Veel armastan Su kõrvu ja armastan Su nina,
saan rahulikult magada, kui kõrval magad Sina.
Sa alati tood päikese, mis-sest, et ilm on hall,
Su käed mu kaela ümber on paremad kui sall.
Mul terve kere suriseb, kui annad mulle suud
ja sosistades kõrva mul lausud “vaata kuud”.
Tea, et Sa oled kallim kui kogu ilma kuld,
mind lahutada Sinust võib ainult viimne muld.
sa oled kõige parim mu kallis
alates sellest päevast
ükskõik mida ma teen
sa oled alati minu mõttes
kõik see aeg
ma alati armastan sind kallis
kõik mida ma näen on nägemus sinust
kõik mida ma tean on see et ma igatsen sind
iga päev ja öösel kui ma istun pimedas vaatan
pimedasse taevasse
sinu hääles peitub õnn ja naer
iga löök minu südames tahab näha sind
sinusse olen armunud ma
tahaks öelda veel nii palju sõnu
seisma jäävad suul
vahest keset ööd mõtlen
et kallis kas sa tead et kõik need öeldud mõtted
et käija sinu kõrval
et olla sinu juures
ma armastan sind igavesti ja e .....
sügaval alateadvuses
kaotasin endas kõik elava
kui purunesin kildudeks
eneseotsingutel sügaval
sümmeetrilises alateadvuses.
köiejupp mille sidusin
teisele poole kuristikku -
kus ühendas südant - hinge
tuultes õrn õõtsuv rippsild.
laiub põletav tühjusetult tühjus
aurab eilseks kaduva päeva tuhk.
kas veel sulanduda üheks... inimeseks
või olen kadunud öös ühes... igaveseks.
jõulud
lumepuistega värvitud puud
valgeks sümboliseerimaks rahu
tähed naeratusega ehtind suud
sädelusega üksildasel kuul -
kelle piiratu valgus ei mahu
muidu aknast kiirena sisse
tulukesena igasse südamesse.
härmatise tolmu maailmale
saputand üleannetu pakane
vilkuva virmalisena silmale
hingeline hinguse hetk vagane
--------------------------
härdavõitu tunne ilusale
mõeldes - elu klaaspind
õrn... sile... tasane...
Lehkav igatsus
Ma hingan sisse su magusat viha
ja neelan su armastust.
Kui vaid oskaks sõnadesse panna
oma pisaraid ja kannatust.
Sosistades kuulama sind sunnin
Vaata- mul on valus!
Andesta mu nõrkused.
Andesta, et armastan.
Ma enam ei plaanigi end peita-
su ette seisan,
tahaks end kui paberkirju
Su südamesse köita
Murra mind kui haiget teen,
ja halasta kui murdun.
Ma kui liblikas,
minevikust põgenen.
Unustada soovin sind-
vaata kuidas lagunen!
Mu read on tühised
täis igatsuse lehka.
Ma proovin edastada sõnumit,
millest väljagi ei tehta.
Kust sa tead?
Kuis oskad sa leida neid ilusaid sõnu,
mis toovad mu hinge rahuldust.
Kuis tead, millal vajan ma neid,
sa oled ikka tõsiselt hea leid.
Meelte segadus
Lubasin sind küll unustada -
kuid ei suuda.
Mul on küll uus,
kuid ma ei armasta teda.
Mida teha edasi?
Kas minna tagasi?
Elada edasi?
Küsimustele ei leia ma vastust.
Ehk aitad?
Vaevalt -
sind ei huvita see tühine plika.
Kuidas panna sind huvituma?
Mis peaksin selleks tegema?
Kuidas toimida?
Armastan sind -
kuid mitte nii palju., et sust loobuda.
Vihkan sind -
kuid mitte piisavalt, et sind tappa.
Surmaunistused
Tahan olla surnud,
et oleks mind juba murdnud.
Tahan lõpetada piinad
ja tuua lauale peo viinad.
Kõik vihkavad mind,
kui mina armastan neid.
Ma armastan kõiki,
kuid vedelen nüüd põiki.
Tahan mürki juua
või hoopis ennast üles puua.
Olla üleval taeva serval,
või surnult teepervel.
Tean, et kõikidel oleks parem,
kui minust oleks alles vaid varem.
Oleks ma tulnud selle peale varem,
oleks kõigil praegu juba parem.