Sõnale armastus. leiti 60 luuletust
Süümepiinad
Su palge ette ilmun,
südamepagas häbi täis.
Silmad maas mul on,
hinges süümepiinu terve tonn.
Ei hakka õigustama end,
see valu toob rohkem kaasa.
Sa usaldasid alati mind,
tõde ei varjata saa ma.
Päikesetõusuga Su palge ette ilmun,
lahkun, kui taevasse tõuseb kuu
ja ulun kui hunt ma,
kui andeks ei anna mulle Sa.
Palun andesta!
Kuumal rannaliival
Rannaliival kuumal
me üksteist leidsime,
siis häbelikult silmad
me ära peitsime.
Sa lebasid mu kõrval,
vahest ringi pöörasid,
kui päike paistis kuumalt,
Sus kired möllasid.
Su šokolaadi värvi keha
ja Su maasikmagusad huuled,
mind ära võlusid,
kuumas päikselõõsas ma aina sulasin.
Märkamatult päike loojus
punetama taevas lõi.
Meie kehad kandsid soojust,
kannavad tänapäevani ja elu lõpuni.
Armastus
Armastus puhkeb
kui lilleke rohus
Armastus särab
kui päikene taevas
Armastus ohkab
kui süda, mis vaevas
Armastus armu jagab
kui hellitav ema
Armastus ilu loob
kui imeline kevad
Armastus tõuseb ja vajub
kui päikeseketas mere piiril
Armastus on ja jääb püsima
terveks eluks
See tunne
Kas tead seda tunned,
mille eest pole kaitset.
Mis langeb su peale kui komeet,
mis tundub kui teine planeet.
See särama paneb su seest
ja tundeid tundma hingest.
See hõivab kõik su mõtted,
kaovad enesetapumõtted.
See tundub nagu viimane hingetõmme,
kui kuulen kellegi samme.
See teeb mu hingetuks,
justkui uppunuks.
Nüüd vaja läheb elustamisvõtteid,
pole enam muremõtteid.
On vaid meelepetted
ja etteheited.
See tunne on armastus.
See on nagu elumuutus.
See on nagu valgus tunneli lõpus,
nagu viimane päev suvelõpus.
Saatmata kiri
Kuhu kadusid Sa mu südamest,
kuigi seisad täies hiilguses mu ees?
Nii külm on vaade Sinu silmades
oled justkui jäätunud mees.
Päikegi Su südant soojenda üles mulle, nii võõraks jäänud olen ma Sulle.
Millist süüd küll endas võiksin kanda?
Milline patt on Sinu hinge peal?
Sa siiski rääkida võiksid mulle, südant puistata.
Mul paljut öelda oleks Sulle,
tean, tõtt on valus kuulata.
Armastus täis on keerdkäike. öid pimedaid,
tundmatute liblikate tundeid
ja leeki. mis kõrvetab.
Jäägu see kiri mulle,
las lebada mu öökapi peal.
Särasilmad
Suured särasilmad
vaatavad mul vastu,
kui mind hommikune päike äratab.
Suured särasilmad,
need on minu kutsul,
oma silmavaatega
ta mu südant sulatab.
Kutsu särasilmis rõõmu on nii palju
on armastust ja õnne kuhjaga.
Ta särasilmad annavad nii palju
ja ajavad mure minema.
Armastan neid särasilmi väga-,
ei ela üle, kui nad kustuvad.
Mu kullake,
nüüd mulle kaissu tule,
mul sinust heameel on otsata.
Kevad
Sinililledest koon täna pärja,
võililled, need las magavad veel.
Sõnajalaõit ma otsima lähen,
kui ei ole leidnud oma Jaani ma veel.
Tulbisibulad aianurgas
on lume all vangis,
päiksekiir juba rajab
sinnapoole teed.
Kraavipervel varsakabjad
veel ei näita ennast,
aga kraavis juba vulisevad
kevadised veed.
Armastus
Hommikul
kui silmad avad
ei oota ma Sind Werneri kohvikus
suur latte kruus käes
et rääkida maailma asjadest
või tunnetest, mis jäid ülikooli seinte vahele
loengumaterjalide kaante vahele
Ei räägi Emajõe ilust
ei räägi Tartust kui Pariisist,
mis mulle kangastus 2010-ndal aastal
Ma olin üksinda selles linnas,
aastaid tahtnud vabadust ja siis lõpuks sain,
sain iseenda mõtted ja iseenda tujukad sõnad
enda nukrameelsusele toetuseks
Hakkasin otsima tühjusele täidet
Vaimustusin, olin elujões, eluväes,
kuni tundsin, et selleks, et olla tasakaalus,
peab mul ol .....