Sõnale arst leiti 365 luuletust
Milleks?
Milleks ?
1) Milleks vahel elus on just nii,
Et aeg süngeid pettumisi rutuga vii,
Miks lihtne lausuda neid ilusaid sõnu,
Millel kadumas tulevikus oma võlu.
2) Milleks vaja luua need illusjoonid,
Ja samas varsti lõhkuda emotsioone
Kui valida oleksid võinud teise elutee
Mis oleks viinud sind üle raudtee
3) Milleks vahel kaoks aeg tundmatusse,
Millega lõhutakse endi ees klaase,
Ning üksindust puistata nii südametesse,
.....
APRILLIUNI
Sa tulid liiga äkki,
mul suletud veel oli uks.
Just keerasin südame lukku,
ja jäätunud mu südametuks.
Ei oodanud su tundeid kuumi,
ei tundnud ennastki ma veel.
Ei olnud uueks suhteks ruumi,
ei teadnud,mis meid ootab ees.
Ma nägin sinus naabrit vaid
kes tuli majja sisse…
Kuid rohkemaks sa peagi said –
Sa said ka hinge sisse.
Ma olin väga ehmunud,
ei uskunud ma seda,
et olen varsti ,,uppunud”
ja kiirelt taob mu süda.
Kuid saatus tahtis hoopis muud…
seal proovile mind pandi.
Sind haigus võttis teisel kuul;
mulle jälle kurbus anti.
Nüüd unelmates .....
Tulevikuplaanid vastu taevast
Kord väiksena tahtsin saada ülekõige LOOMAARSTIKS
Olla alati haigustes ja vigastustes neile abiks
Soovisin ravida haavu, mis nukraks tegi vaesekesed
Olgu kannatajateks koerlased, kaslased või isegi ahvikesed
Kahjuks seda mõtet ei jätkunud enam kauaks
Kui aeg olnuks panna kutsut magama, muutunuks ma araks
Edasi piilusin ma POLITSEINIKU alale
Ega siis väikelapsel mõte suundugi mujale
Rallitada mööda tänavaid politseiautoga
Katusel põlemas vilkur sinipunase tulega
Päästa maailma kõige kurjematest pättidest
Säästa kalleid .....
Su põskedelt puna kus kaob..
Pilved kui varjavad ilma,
Puhuvad lõikavad tuuled.
Pisarad valguvad silma,
Verevad valuvad huuled.
Tasa las langeb vesi,
Varjates varsti kõik vaod.
,,kallis kes nägu sul pesi,
Su põskedelt puna kus kaob.
Taevasse tähti kes ladus.
Homme kas pilved on läinud.
Kuhu mu sisemus kadus
Kas möödujaist keegi ehk näinud.
Ära karda
Ära karda, et ma enam ei tule-
oota, küll näed, ma olen teel.
Olen sinuga, kui silmad suled,
kui ei ole, sulge kord veel.
Ära karda, et lahkumine on lõpp-
oota, uus algus saabub su juurde.
See, mis edasi viib on kui eluteetrepp,
mis viib sind maailma suurde.
Ära karda, et ei kohtu me iial-
oota, sa varsti mind näed.
Sa oled mu südames, sa kuuludki siia,
tule ja hoia, ning põimi me käed.
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
Jah, elu on ikka tore
Olgem ausad, köik mis sa armastad sureb valguses
Ja varsti leiad end jälle alguses.
Ja mida siis teha? Nutta?
Lennata otse sötta?
Mida see muudab? Köik läheb nvn luhta...
Mida edasi teha?
Pidada viha?
Kaua? Kuni sa sured?
Ahh olgem ausad on olemas ka tähtsamad mured...
Jah... Ma tahan ka surra
Ja köik, absull köik vöib mind murda
Hetkel ei näe teed edasi...
Ja ei ma ei taha ka minna tagasi.. Küsin aint elult uut vöimalust
Leida önn üksköik kust.
Aga kuhu ma siis löppuks jöuan?
Kas kuhugile maale kus kütan köigile löuga jöuga?
Vöi saab keegi aru et mul .....
Kas palun keegi küll naaseks?
Köndides ringi mahajäätud objektil
Tundes ennast sama mahajäätuna
Kui need betoonist maha laotud blockid
Tundes enda süda sekundi haaval rohkem jäätumas
Tundes körvu kilest jäämas tummaks
Tundes valu mis haavab
Vaatates defformeerunt kive ükshaaval
Vaatates hallitand lage
Korrutades endale et ma sama hale
Ei suuda midagi õieti teha
Leides vastuseid miks olen jäätud maha
Leides uusi möttehaaru
Lappides enda haavu
Kuid see maja laguneb varsti
Lammutused käivad
Löppupalved löppevad toru hargil
Ning köik võimalused võimatuna näivad
Need päevad läinud
Kus .....
Naudi hetke
Ma ei nuta alati, Emme
kui sa lahkud toast
ja mu paha tuju
lõppeb varsti.
Ma ei ärka alati, Issi
su kallistuste peale öösel.
Ja üks päev sa igatsed,
pühkida mu pisaraid.
Ma ei jää alatiseks
väljalööma sind voodist
või küllili magama su padjal,
kus sa tahaksid asetada oma pea.
Sa ei pea mind igaveseks kandma autost
kuna mu väiksed jalad
ei ole veel piisavalt tugevad.
Nii, et naudi igat kallistust,
mäleta neid kõiki.
Sest üks päev Emme, ma pole enam nii väike.
Viha
Kurat te elate siin?
kes teid siia tahtis?
Miks mina pean teie pärast hirmu tundma?
kas tead, kui valus mul oli sinu pärast kukkuda,
kuid sina ei teinud sellest välja,
ning kõndisid tähtsalt edasi.
Ma ei julge vist varsti teie pärast õhtul õue minna,
sest alati jälitab mind keegi,
ning te vahite alati mind aknast.
Te teete mulle siivutuid ettepanekuid,
ning kutsute mind õue,
kuid mina ei tule,
sest teiega võib olla ohtlik,
ning ma ei taha veel enda elu küünalt lõpetada.
miks ma pean teie pärast kartma enda elu pärast?
Miks sa naeratad mulle, kuigi mina sind ei .....
Kevad südamesse pugend',
päikegi paistab juba kõrgel.
Kuid siiski tunda veel
on talve hõngu,
maagi veel on lumekoorma all.
Tahaks sooja,
kuid ei tule -
tuleb ainult külma.
Miks nii,
kui kevad varsti käes
ja sooviks rõõmu tunda
looduse taassünnist,
mis toob päikse südamesse?
elu
Jälle olen ma oma eluga jooksunud tupikusse.
ma ei näe enam kuskil väljapääsu.
Kõik on liiga kiiresti kohale jõudnud
kuid mina pole suutnud otsustada.
liiga palju sõltub nendest otsustest
Kas minna ära paremasse kooli
või jääda kokku enda sõpradega?
Kas kolida siit ära
või jääda siia külasse?
Ükski varient ei tundu enam hea.
Kas ma suudan leida uued sõbrad
või jään igavesti vanu igatsema?
Sel hetkel tahaks väga näha ette tulevikku,
et teha õige otsus,
kuid kahjuks see ei ole võimalik
ja ma pean tegema otsuse ainult enda ja sõprade toel.
Otsustam .....
*****
Oled minu hing, mõistus ja
Elu
Kuid Sulle mõeldes tekib kirjeldamatu
valu
Justkui kogu maailm variseks
kokku
Aga ei, mõtted Sust ei lähe eal
lahku
Oled minu olevik, tulevik ja
Päike
Sooviksin, et vahemaa Sinuni oleks
väike
Kahjuks pean Sinust varsti-varsti ütlema
lahti
Saan võtta Sind vaid kui hinnalist
sõpra
Ja saladuses hoidma, et pidasin Su üle kunagi
jahti
Ehkki tegin seda omal moel ja
mõttemaailmas
Olen siiski ääretult tänulik, et ma sain Sinuga
kohtuda
Tänu Sulle nägin midagi kaunist, see oli
vikerkaar
Enam pole põhjust millegi pärast
ko .....
Tegus pere
Võtan ühe väikse sõna,
panen teise juurde -
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:
kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua...
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.
Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.
Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku -
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.
Poja õpib iPadiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab -
kõik on sama meelt.
Kuts on ka veel kusagil
pimedusse pugend -
tahab juba magama...
Pole kella lugend!
Telekas ei mängi meil -
ei olegi .....
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Ei suuda enam ära otsustada,
kas tuleb vihma või tuleb lund.
Jääks magama, aga mul pole ju und,
sest varsti tulebki juba see tund,
mil pean kodust lahkuma
ning oma riigi pärast välja astuma.
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Kas sellele pole siiski asendust,
meil pole ju vaja, seda masendust.
Me vist pole varasemast õppinud,
kui teame, kuidas need sõjad on lõppenud.
Samamoodi nagu päästame ka saadame,
kuid kahujuks sõjad ei võida me mitte keegi.
Nii
Isamaa lauludes naerab kesk ööd
tarkus toob tujude tusase meele
laiskus mis higistab joomari tööd
neelab ka alla omaenese keele
vaarvanade haudadel kadadest kaaned
mõned majad kus kärab nüüd pillelkaar
tühjaks raiutud varsti muinashiied ja laaned
lennumasinaks muudetud rannaääred ja saar
kultuuritu tirelimäng saanud tavaks
poliitikast mögiseb iga tatt ja ka press
maa narrimütsiks selles ajas kui mängulaval
kuid rahvas on nurgas vakka ja kuss
veel hommikul päike ärkamas idast
et õhtuks saaks läände ta loojuda
rühime läbi sellest päeva ja hingemudast
.....
Raske elu tänaval
Ma kõnnin ja ma ohkan,
ma varsti juba Kanadas,
sest isegi tänaval,
ei leida mulle kohta.
Varsti juba õhtu,
pean leidma midagi kõhtu,
ennem kui midagi juhtub,
kui satun hädaohtu
või mind ees ootab kohtu.
Jah, mul on vaja rohtu.
Aga hoolimata sellestki
ma ei sõltu kellestki,
ma ei hooli mitte millestki,
kuid elan selle poolestki.
Jõulueel
Jõuluküünal värvib tuba,
Kuuselõhn loob värsket huba,
Rõõmu tunneb suur ja laps -
Varsti läheb madinaks!
Jõuluvõlu, jõulumeel,
Jõulumees on juba teel!
Tuleb suur või väike kink,
Tal on valmis pandud pink.
Tule, tule juba rutta,
Astu julgelt siia tuppa,
Kingi eest saad kauni salmi,
Kõik meil ammu juba valmis!
Tiina Klemets