Sõnale asula leiti 24 luuletust
Pesitsusaeg
Juba üle - eelmine nädal
esimesed kevadekuulutajad aias
lõõritanud oksa peal
omale partnerit mõni vajas;
ning nüüd on hooaeg alanud
kus pesitsus isegi linnas toimub
aga minu aiaski meloodia lõppenud
sest kodukass sammub;
need kiskjad peavad jahti
ning lollid omanikud ei tea
et ärgu lasku kasse lahti
sest lojused piire omale ei sea;
9.6 miljonit väikelindu sureb iga aasta
ja üleilmne probleem jääb püsima
kui teeb koduloom endiselt saasta
sest inimene ei hakka fakti aduma;
hoidke aknad/uksed kinni 3 nädalat
lindude nimel kannatage vingumist
kindlustage om .....
Kui ma Tšernobõlis käisin
Ühe põlvkonna õnnetus
on uue põlvkonna naljaks
katastroof Ukrainas on meile see õpetus
sinna kuluks eksursioon marjaks;
küll on maha jäetud asulad huvitavad
surnute hinged hoonetes kummitavad
loomad seal vabalt jooksevad
ja on kodanike, kes endiselt seal elavad;
läksin jõest kalu püüdma
üks raputas uimede asemel koibi
giid asus mu nime hüüdma
sest mu taga oli paljas mutandist tibi;
hiljem olen teel tagasi koju
reisi ajal on minust saanud paps
sellest on mul jutustada palju
süles rohenahkne sabaga laps
Oravapoisi häda
Oravapoiss kuusepuul tiirutas,
sabaga ta lund tuuseldas.
Lume alla mattunud
olid kõik käbid,
Kas tõesti on nüüd
söömaaeg läbi?
Koopasse jäänud vaid
paar käbijuppi.
Käbi närida tahaks veel
kuu aega jutti,
kaua ei ole söönud,
pähklituuma suppi.
Käbid aga lumetekki
nautisid,
seemnesilmad lume alt
välkusid.
Lund aina sadas,
sadas ja sadas,
kuni lumehangeks
sai kuusepuu.
Oravapoiss hange tipus,
saba püsti kui lipp,
valvas ja ootas,
lume ärasulamist.