Põrgukatel veel täie auruga keeb, Vanakurat istub poolenisti seal sees. Pole kaugel päev, mil ta katla põhja vajub ja tast järgi must aurupilv vaid jääb, mis kaugustessse hajub
Merelainete müha kajakate kauge kisa auriku sume hüüd kõrgele upitav lainemüür Kuhu mul pugeda peitu või pageda elu eest ei ole ma kätel kantu vahest mässab minugi meel
Olen üksik metsatukk Olen vaikuses valutav hing Olen tühjade väljade kaja Olen haav ja pind Olen sigari viimane mahv Olen valge aurustuv pilv...
Brontol on manni on sauruslik manni miks kyll me bronto oma manni ei salli.
On saabund talv, õues tuulte kadalipp. Siis saabub põiepõletik ja gripp. Nüüd istun pangel sooja auru peal ja oma vetsuskäimisi ma nean.
Ma leidsin su siit, istumas vilus. Laulsid üht viit, see oli ilus. Vaatan nüüd maha, kogun julguse rindu. Sosistan tasa, armastan sind ma. Signe Laur
Kui sügav on sügav, kui kauge on pikk, hull ebanormaalne, tark geenius veidrik... On termini mullivann uimastav-mõnus... Hajus hinnanguaur levib meeles ja sõnus. /Mari*Uri/
Kevad on tulnud vara, sest isa lõhkus tara. Lilled õitsemas ja linnud laulavad ja prükkarid jauravad.