Sõnale avar leiti 220 luuletust (copied)
Õnnesoove pulmadeks
Sügistuules sõprust nüüd sõlmides
pooleks vaagige okkad ja õied.
Elu rõõmudest avaraks võlvige,
mõistke teineteist, toeks olge kõiges.
*****
Tänast õnnepäeva sära
hoidke argipäeva jaoks,
et ei tuhmuks tunded ära
ega siirus soosse kaoks.
Kallist kulda, kalliskive pole elus vaja.
Jätkugu vaid armastust kogu eluajaks.
*****
Tammed on tugevad sügistormis,
luiged on ustavad surmani.
Olge ka teie kui tammed ja luiged
elutee viimase tunnini.
*****
Palju on maailmas nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega laulusid,
palju on rà .....
Eesti keel ja kirjandus
Eesti keel ja kirjakunst,
mõtte salapära,
luues kaunist kirjandust,
hoiad sõnavara.
Kandes endas suuri sõnu,
elulisi hetki,
naudid eesti keele võlu,
kirjanike retki.
Mina hoian oma keelt,
hoia Sina ka,
oma kodu, oma meelt
ühes minuga.
- Tarmo Selter -
2024
Kaks südant
Olen südamest ma tänulik Sulle,
et oma südame avasid Sa kui lilleõie, mulle.
Kaua otsisin peidetud ilu,
mis varjul Su südames
ja sügaval hinge sees oli.
Mäletan aega, kui arglikul moel,
kiikasid minu poole...
Sest hetkest ma tundsin,
et miskit mu sees,
tõi mul külmavärinad peale.
Tundsin Sinu hinge-puudutust,
ja nägin Su kurbi silmi.
Su ilu kui päike, paistis läbi Su südame,
ei moodsat kleiti ei kingi,
Kuid Sinu südametuksetest aru ma sain,
et leidnud olen oma ingli.
Kui lähenesin Sulle, siis taganesid Sa,
kuis hing tundis siis õnne.
Sa tundsid seda õ .....
Helesinine massaažilaud
Sa oled pikali
Ja massaažilaud on sinine
Helesinine
Ja sa ootad
Kuni ta tuleb
Ja sa ootad
Ja sa näed
Et lina su all
Selle koemuster on tohutu kui seda lähedalt vaatad
Iga niit on nagu köis.
....
Sa tunned käsi
Aga teistmoodi
Ja soojust
Aga teistmoodi
Nagu polekski midagi
Või oleks tuuleõhk toas
Sa tunned mu pikki juukseid
Oma õlal
Ja sa tunned
Et ma istun su peal
Ja sa tunned mu keelt oma kõrvas
Ja mu lõhna
Ja hingamist
Ja sa keerad end ringi
Ja vaatad mu silmadesse otse
Ja näed mind
Ja ma istun su kõhul
Ja sa ikka näed mind
Ja ma tulen su juurde
.....
Oma lill
Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.
Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sinuga
ühes taktis,
mahuksid ära ka siis,
kui tornitrepp
juhtub olema katki...
Ja kasta enda päevade peenraid
ka siis, kui
need on tühjad,
sest kuu kasvab ja kahaneb,
kevad tuleb ja lä'eb,
aga kõrgus ja avarus
toovad kohale need, kes
otsivad kohta
oma lillele.
/Mari*Uri/
Maa on minu kodu
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi.
Pihlaoksad need mu patsid,
samblasasi minu süli,
kuusekäbid minu kannad,
järvepinnad minu pale.
Liblikad on minu lapsed
lepatriinud lillepärjad,
tähetäpid tornikellad,
meresaared minu majad.
Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
kurekolmnurk minu koda,
astelpaju trepimade,
kasekaared põlvepaine,
ladvalehed pidupõlled,
härmapitsid tanulina,
lillesilmad m .....
Sortiment - roputa räpp
kõigil on palju öelda
aga on's meil
mida kuulata
taevas on tähtede vahel
tuhandeid riike
aga tee või tinade tina
räägi, röögi või rebi -
keegi ei ulata
ikka maa peal siin sebi
tööta ja söö
rüga mära ja muulata
naeratus suul
vaasidesse sobivad
igat sorti roosid
vooditesse kobivad
igat värki poosid
silmadesse sünnivad
igat masti värvid
mida läbistavad
igat sorti närvid
(aga vaata, kuhu su silmad vaatavad
muidu prillide tagant
hakkavad piiluma saatanad)
poodidesse sobivad
igat liiki letid
kartuli- ja jahukotid
mida närinud tont-teab-
mis rotid
.....
Reisin täna
Reisin täna kohvrita,
seljavalu ohvrita...
Rändan ringi meigita,
seljakoti, kleidita.
Mul on kaasas sinu silmad,
sinu pildid, sinu hääl...
Väljas soojus, kevadilmad,
avarused kõrgel mäel.
Lähen lõppu loojangusse
päiksetõusu algama,
segamini sisemustes
valguskiiri valdama.
Reisin täna kohvrita,
tee ja juhi, sohvrita...
Rändan ringi sinuga,
sest armastad
koos minuga.
/Mari*Uri/
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
Ära tripsuta tripsutada
Võta midagi ette oma tripsutamisega
sa oled koorem ühiskonnale
raiskad raha joomisega
mine ometi ravile;
laps teibib pudeli mängunukule
ta mõte on imiteerida sind
ja viskab kunstiteose põrandale
kõrge on pere ja alkoholi hind;
et saada lahti maksatõvest
joo midagi muud
tunda gaasikambrit hingeõhust
täis vedelat sitta on su suu;
ainult sina kontrollid seda
millal end täis kused
said haiguse, mis nii koleda
et varem ära sured
oled päevavaras, muud ei tee kui end päriselust eemaldad.
Kuradi luuser ...
"Mõtisklus"
võibolla saan ma kunagi suureks ja käitun kombekalt
ei joo rummi viinaga ja ei suitseta tänaval
ammugi ei käi pidudel...
reedest pühapäevani
käitun korralikult nagu täiskasvanud
võibolla saan ma kolmekümneseks ja leian endale mehe
või võtan kolm kassi ja hoolitsen nende eest,
sest laste saamine on nagunii ülehinnatud ja keskkonda saastav
võibolla saan ma viiekümneseks
ja hakkan tulihingeliseks paremäärmuslaste pooldajaks
nagu hetkel nii vanad teevad
või rügan ikka veel tööd nagu segane,
sest kuidagi peab maksma laena ja liisinguid
ja ostma üha uusi ja pa .....
Isale
Miski pudeneb hääletult ajatuulde...
Ümber vaikuse sügismeloodia
õhk kullerdab soojast särast.
Hingeväljad on raagunud
sookurgede hõikest.
Osake mu hingest
läks Sinuga kaasa
avaruste poole
ja vana kappkell
lööb viimaseid päevatunde...
29. X 2004 kell 19.50
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
oma tütrele***
mõtlesin täna, kas ilusaid lõpetusi on olemas,
kas õudne lõpp või lõputu õudus
kuidas kaardistada seda,
mida anda oma lapsele kaasa,
mida olen õppinud, et ta ei tunneks ennast liiga raisatult,
liiga andvalt
liiga iseenesest mõistetavalt
vali inimene, kes paneb sind tundma kihisevalt
nagu sa oleksid kerge mulline vein
samas see pole meelemürk
vaid
vali inimene, kes paneb sind kihisema
kellega sa tunned, et võid kui Mary Poppins
taevalael vihmavarjuga lennata
ja iga su sõna on kui kandev lauluviis
mitte ühtlasena tunduv lora
vali see, kes on emotsionaalselt .....
Varahommikune mets
Õhk virvendab ja vajub vaikselt metsale,
lilled samblasülest ärkavad ülesse,
viimased lehepungad puhkevad õitsele.
Soe tuuletiib lendab üle metsade
ja mühiseb tasasel viisil puulatvades.
Siginat-saginat kuulda on linnupesades,
nokakesed avatud on linnupoegadel.
Siilipere keras, nad lehtede all,
ninakestki pole näha- on üks suur kerapall.
Kribin, krõbin siin ja seal,
silmale nähtav pole eal.
Kuid kõrvale kuulda on iga pisemgi helin,
ja vahest võib tekkida ka külmavärin.